1
Käesolev jutustus põhineb tõestisündinud lool.
Raamatut kirjutama asudes ei teadnud ma välismaalastest peategelaste tõeliste isikute kohta veel midagi. Õigupoolest aitas selle uskumatu seikluse kirjapanek mul hiljem nende „Kolmanda rassi” meeste jälile jõuda. Loodan, et viimased ei pane mulle pahaks ebatäpsusi, mille ohvrina nad end tunda võivad. Üks, mis kahtlemata tõeline, on nende kangelaslikkus!
Meri oli vaikne ja kandis endaga kaasa tonnide viisi rohetavat muda. Ma ei olnud sellist hõngu kunagi varem tundnud. See oli veider lõhn: segu mullast, liivast, vürtsidest, roiskunud veest ja masuudist. Ometi paitas see rahulik ja leige vesi õrnalt mu külgi. Tundsin juba eile õhtust saati, et lähenen rannikule, kuigi ei suutnud kindlaks määrata, millisele. Olin siiski veendunud, et sõidan India ookeanil. Kihutasin otse edasi, kurss 338°.
Varahommikune päikeseline briis hajutas üksikud valkjad pilved. Maad ei olnud veel näha, aga seda võis haista. Kella kuue paiku hommikul tõi tuul kaldalt kaasa õrna uduloori, mis horisondi endasse mattis. Ka lõhn muutus tugevamaks; ma ei suutnud otsustada, kas see imelik popurrii oli meeldiv või iiveldamaajav.
Järsku hakkasin üle kere värisema. Juba väga pikka aega ei olnud ma midagi nii võimsat tundnud. Tungisin läbi mere, muutes vee enda järel justkui mingiks kreemjaks ja pulbitsevaks püreeks. Kihutasin udus otse edasi, mõistatades, mis sadamasse ma küll jõuda võin. See ei olnud Madras, see ei olnud Shanghai. See oli tundmatu sadam. Ja mina arvasin, et olen oma vaest keret kõigisse maailma sadamatesse tarinud … Kus ma küll olla võisin?
Kiirus aina kasvas ja kasvas. Siis tundsin midagi, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud – ookeanipõhi lähenes hoiatavalt mu kiilule. Mis ometi toimus? Ma ei sõitnud enam merevees, vaid mingisuguses mageda veega segunenud kleepjas mudas. Mu vaene kere ei suutnud enam vastu võtta agoonias mootori vappeid. Jah! See oli agoonia! Olid need viimased võpatused enne lõppu? Pahvak rõhuvat sooja õhku haaras mu endasse, tungis läbi luukide ja levis vahekäikudesse. Udu hajus mõne minutiga. Hullunud vindilabad paiskasid mind ikka veel edasi. Ja vaateväli selgines: see ei olnud sadam, see ei olnud tamm … Minu ees oli mustade triipudega kaetud ookrivärvi liivarand. Kauges hommikupunas paljastusid mäetipud. Ma ei teadnud ikka veel, mis eesmärgiga ma seal olin, aga sellel 2003. aasta oktoobrikuu hommikupoolikul mõistsin, et minu saatuses oli toimunud väga suur pööre. Täiel võimsusel töötavad mootorid vedasid mind kindlameelselt kalda suunas … ja mulle meenus jutuajamine ühe vana türgi kaubalaevaga – oli vist Cresus –, keda ma Alžeeria sadamas vahel müksasin, kui me kõrvuti kai ääres seisime.
„Küll sa näed! Kui sa Bangladeshi lähedale jõuad, pannakse gaas põhja ja sa sööstad otse Gangese suudmeäärsele rannale. Ja siis on lõpp …”
Ma ei tahtnud teda kunagi uskuda, niivõrd võigas ja mõeldamatu tundus mulle see mõte. Milleks minuga nii teha? Mis asi ma siis Inimeste silmis olen, et seda ära teenida?
„Nad veavad su vaierit pidi randa, lõhuvad su tükkideks, hävitavad su vasarahoopide, saagide ja leeklampidega … Sa kukud kokku. Kõigepealt korstnad, siis kaptenisild, trümm ja pakk. Nad tungivad su sisemusse, kisuvad lahti kaablid, võtavad välja õli. Lõpuks asuvad nad su kere kallale ja võtavad kõik, mis veel võtta annab …”
Liikusin ikka veel selle hiiglasliku ranna poole. Siis kuulsin kaptenit mikrofoni viimast teadet karjumas:
„Siltapuri rand otse ees! Kurss 95 peale! Masin – täiskäik edasi! Hoidke kinni, mehed!”
Tüürimees kordas rahulikult: „Kurss 95! Masin – täiskäik edasi!”
Ka meeskonna jaoks oli see haruldane olukord. Kapten, pilk kaugusesse suunatud, käed kaardilaua äärel kokku surutud, pöördus vahimadruse poole: „Kas sa tead, mida tähendab „sitalpur” bengali keeles?”
Madrus vaatas ainiti kompassi ega vastanud.
„See tähendab „reis igavesse rahusse”.”
Siis kuulsin kalda poolt mingit kisa tulemas. Tuhanded paljad ja näljased bengalid jooksid igast suunast lähemale. Nad ilmusid välja düünide ja küngaste varjust. Nad olid jätnud maha oma külad, oma onnid, oma haledad hurtsikud. Nad karjusid, žestikuleerisid, tõstsid käsi taeva poole, justkui tahtes tänada jumalaid, et need neile lõhkumiseks mu vaese kere on saatnud. Osa vibutas nuiasid, teised peitleid. Sajad neist sipelgatest tirisid juba hiiglaslikku terasvaierit. Nad tarisid seda selles muda ja masuudi segus suure vaevaga. Nad vajusid mudasse, tõusid taas püsti. Neid, kes kukkusid ja ei suutnud end enam jalule seada, ignoreeriti täielikult. Elavad – ja ka Surnud – rügasid, vältides kobamisi terasplaate, mis muda põhjast ootamatult välja ilmusid ja vahel käe, vahel jala lõikasid … Iga samm oli loterii. Aga bengalid, need „rauaõgardid”, ei muretsenud sugugi surma pärast, nende jaoks oli udust välja ilmuv kaubalaev taevamanna.
„Monga”, see õel näljahäda, mis Bangladeshi põhjaosas elavaid rahvaid laastas, oli jälle oma hävitamistööd teinud. Taas ei olnud palavalt oodatud mussoonid end veel ilmutanud. Ja nii oli see kordunud igal aastal alates ajast, mil kliimasoojenemisest räägitud on. Riisipõllud kuivasid just enne nii väga loodetud saagikoristust ja kui vihmavalangud lõpuks valla pääsesid, oli liiga hilja. „Monga” oli kõige nõrgemad juba hävitanud.
Põhjas elavate talunike jaoks tähendas kaubalaev kahte kotti riisi, mõnda dollarit, uut särki ja võib-olla üht ilusat kaelakeed, mis tagasiteel turult ostetud. Aga selleks, et riis, dollarid, särk ja kee küladesse jäänuteni jõuaks, oli vaja „loteriist” elusana pääseda. Seda viimast juhtus harva.
Rauaõgardid, kes ehitusplatsil surid, visati laevaninast alla. Üks kiire palve, kunstlilledest taaskasutatav pärg ja mõned viirukid. Namaste! Aamen! Laip kostitas haide hordi, kes selle matusepidusöögiga ära hellitatud olid. Bengalid olid sellega harjunud: kaks surnut päevas oli küllastumatute haide jaoks näljapäev, neli surnut oli norm, üle selle oli juba küllus.
Keset randa möirgas köhides ja kohutavat süsimusta suitsu välja süljates koletuslik kraanamootor. Kaks hiiglaslikku vintsi kerisid sadu meetreid ketti. Need pidid tükkideks lõhutud laeva üles randa pukseerima. Kogu see protseduur meenutas tapalavale viimist. Vahel vaier purunes suure pinge tõttu vintsi ja laeva vahel, mis keeldus hukkamisplatsile lohistamisest. Purunenud vaier tabas sageli neid õnnetuid, kes olid mudasse kinni jäänud ja kes seega hetkega kaheks lõigati. Surm oli silmapilkne … ja kohe kiirustati purunenud vaierit parandama, et tööd jätkata.
Brigadirid askeldasid ringi, sõimates mahajääjaid, kõhklejaid, laiskvorste ja haigeid.
„Liiguta ennast, Nishram! Va logard! Sulle ei maksta aja surnuks löömise eest! Kõik ootavad sinu järel! Lõika see plaat tükkideks! Rutem! Plats tuleb puhtaks teha, uus laev jõuab kohale!”
Vaevalt leeklambiga tükkideks tehtud, tõstsid kolmkümmend paariat terava ja veel punetava plekkplaadi üles ja viisid selle eemale tee kõrvale pargitud veoautosse.
„Mida sa siin jälle lõugad, Nishram? Täielik hädavares!”
„Plaat kõrvetab mu õlga.”
„Tee siis turban märjaks ja kaitse ennast sellega. Ja liigu, logard!”
Cresus oligi siis tõtt rääkinud!
Kapten tõmbas köit, mis oli sireeniga ühendatud, teades ise suurepäraselt, et see ei tekita ühtegi heli. Juba rohkem kui aasta ei olnud keegi suvatsenud seda parandada. Ja ometi! Oma elukünnisel nende timukatega silmitsi seistes, justkui matadoorile julgesti vastu astuv härg, huilgas Mohni kogu oma meeleheites. Pikk läbilõikav karje kajas üle ranna, liivaluidete, küngaste ja mägede. Teisel pool kõige kaugemaid mägesid tõusis üks väike pööraste silmade ja pundunud kõhuga bengal vaevaliselt püsti ja suundus oma ema poole.
„Ema! Kuula! See
