Michel mulle oma dokumendikausta üle andis, võtsin sealt esimesena välja ühe väikese voldiku, mis pärines 1979. aastast ja tutvustas SNSM-i, kuulsat Prantsuse merekaitse assotsiatsiooni. Kas see oli läbimõeldult siia paigutatud? Kas see oli kausta esimene või viimane dokument? Teiste sõnadega, kas SNSM-i voldik oli järgnevale jutustusele kokkuvõtte või sissejuhatusena lisatud?
Liiga tihti unustatakse, et pisarad on mõnikord soolased1 … üks, mis kindel: „SNSM on hea! Aga veel parem, kui temaga tegemist tegema ei peaks …”. Eks igal lugejal kujuneb asjast oma arvamus. Kindlasti on SNSM parim abinõu … kui neid hädaolukorrast piisava ajavaruga ette teavitada. Aga kas Michelil ja tema sõpradel oli sel 1978. aasta oktoobriööl aega?
Kahtlemata võib Nevers’il, Prantsusmaa keskosas asuval linnal, olla mingisugune turismiväärtus, aga ma ei ole end selle teemaga piisavalt kurssi viinud. Ma tean, et Mitterand pani siin oma karjäärile alguse ja ma tean, mida kujutab endast botte de Nevers2. See on enam-vähem kõik! Sellegipoolest, nagu kõik teavad, läbib Nevers’i linna Nièvre, Loire’i jõe lisajõgi. Selle sama Loire’i, mis suubub Atlandi ookeani. See on ainuke, ja tõepoolest ainuke põhjus, miks võib väita, et Nevers’i linnal on mingisugunegi seos merega. Nevers’i läbib ka kanal, tuntud oma vaiksetes veevoogudes ekslevate hõljuvate parvmajade poolest, mis lasevad puhkusel olevatel sisemaa elanikel end Robinsoni seikluste väärilise kangelasena tunda. Isegi kui tuul sellel kanalil tõusma peaks, oleks SNSM-i kohalolu selles kohas täielik utoopia!
Just piki sedasama kanalit, väikeses Marseille-lès-Aubigny külakeses, jalutas ühel ilusal 1977. aasta maikuu päeval meie sõber Michel Bourdin, hüüdnimega Mitou. Mitou oli noor fotograaf, kes oli äsja sõjaväeteenistuse lõpetanud ja seejärel Creusot-Loire’i uurimisettevõttesse tööle asunud. 22aastase poissmehena oli Mitou ainsaks varaks Citroën 2CV ja sellegi seisukord ei olnud kiita. Võib öelda, et auto peegeldas üsna hästi tema olemust: natuke baba cool oma pikkade lokkide, alt laiade teksade ja sini-valgetriibulise särgiga. Selline välimus lubas arvata, et teda võiks köita meremeeste maailm, kui see muidugi ei olnud hoopis noore merekaru maskeering, et kaunite tütarlaste tähelepanu pälvida. Hoolimata oma riietusest ei teadnud Mitou merendusest tegelikult peaaegu mitte midagi. Aga nagu enamik tolle aja noori, tahtis temagi kõik sinnapaika jätta ja purjekaga ümbermaailmareisile minna. Micheli jaoks oli see aga kindlasti rohkem kui lihtsalt soovunelm ja tal poleks olnud kuigi raske Nevers’i, Creusot-Loire’i ja isegi oma 2CV-d maha jätta, sedavõrd suur oli igatsus merevee, kaugete saarte ja kaunite sireenide järele.
Niimoodi riietatuna astus Michel sisse ühte väikesesse kohalikku kõrtsi. End baarileti äärde sisse seadnud, märkas ta noort habemikku, kes oma kolmandat pooleliitrist õlut rüüpas ja ilmeksimatult Amsterdameri järgi lõhnavat suitsu eritavat vana puupiipu popsis. Habemik jutustas kõrtsi peremehele suure õhinaga mingist vanast kanali äärde kinnitatud purjekast, mille peaks kindlasti üles putitama ja mis lausa anus ookeanile tagasipöördumist, selle asemel, et mingis kanalis norutada.
„Jalutasin kanali ääres ja kõndisin purjekast mööda. Kõik oli nii vaikne. Ja siis kuulsin äkki ühte häält, mis mulle ütles: „Hei! Sina! Osta mind ära, ma anun sind! Vii mind sinna, kus vesi möllab, kus on lained ja soolased vahupritsmed. Sul on vaja ainult maste kohendada ja võime asuda ookeani vallutama!””
Habemik jätkas: „Ah, oleks mul vaid seda va krabisevat, ostaksin selle purjeka kohe ära. Tundub, et ta on heas korras. Veeliin on paigas. Korralik töö. Arvan, et inglise laevatehasest tulnud, lausa lõhnab rostbiifi järele. Meenutab seda, millega ma kahe aasta eest oma esimese üle Atlandi reisi tegin.”
„Tead sa, kellele see kuulub? Tundub, et ta on hooletusse jäetud,” küsis kõrtsi omanik ise nõusid edasi pestes.
„Uurisin asja ühelt kõrvalasuvalt parvmajade rentijalt,” seletas piibuga mees õhinal. „Tema mulle ütleski, et purjekas on müügil. Omanik on üks inglanna, aga ta läks Inglismaale tagasi. Räägitakse, et ta müüb odavalt, tahab sellest lahti saada. Ronisin isegi pardale, just to have a look3. Kuna tundus, et paat on maha jäetud ja katuseluuk polnud ka haagis, viskasin pilgu ka sisemusele. Täiuslik! See laevuke on tõesti täiuslik. Purjestus ja ülemine laudpõrand tuleb üle vaadata, aga ülejäänu tundub veatu olevat. Mitte tilkagi vett, isegi mitte niiskust. Näed seda tubakat, mida ma suitsetan? Vaat, ma näppasin selle purjekast. Inglise tubakas! Ja see, et ma sealt leitud tubakat praegu suitsetan, on ilmseks tõestuseks, et purjekas on terve. Oh, oleks mul vaid raha!”
Mitou, kes oli seda vestlust rohkem kui tähelepanelikult pealt kuulanud, astus nüüd lähemale.
„Võin ma su „inglise tubakaga” omale ka ühe keerata?” küsis ta piibuga mehelt.
„Lase käia! See ei läinud mulle kalliks maksma!”
Sigaretti keerates jätkas Mitou uudishimulikult: „Mis lugu selle paadiga on? Oled sa palju purjetanud? Mina olen muide Michel, Michel Bourdin, aga kõik kutsuvad mind Mitou’ks,” ütles ta oma vana Zippoga suitsu põlema pannes.
„Mina olen ka Michel! Michel Lardin … aga siin ütlevad kõik mulle Le Groin4 või El Gringo5. Jaa! Kui sa vaid näeksid seda kahemastilist seal kai ääres. Tõeline pärl, ma ütlen sulle, tõeline pärl! Ja ma arvan, et ma tean sellest asjast nii mõndagi. Tulen Brasiiliast ja muidugi mitte lennukiga.”
„Tõesti! Jutusta! Siis ma saan ka natuke reisida!” ütles Mitou tooli lähemale nihutades, et paremini kuulda ja võib-olla ka, et paremini loost osa saada.
„Kõrtsmik! Kaks pooleliitrist, palun!” hõikas Mitou.
„Õigupoolest algas kõik reisiga Lääne-Aafrikasse. Sõitsin piroogiga mööda Nigeri jõge, seiklesin ringi, kuni ühel päeval olin Dakari sadamakail ja otsisin võimalust, kuidas kõige väiksemate kuludega Prantsusmaale tagasi saada. Siis sattusingi kuulutuse peale, mis oli kleebitud ühele puust purjekale, sarnane sellele, millest ma just kõrtsmikuga rääkisin: „Otsitakse meeskonnaliiget, kas või ilma kogemusteta, et läbida marsruut Dakar – Rio de Janeiro”. On see vast vedamine, mõtlesin omaette. Tegin kipperiga tutvust ja viskusin seiklusesse. Õppisin temaga koos töötades. Puust laevakere lihvimine – alates sellest ajast on see mul enam kui selge! Kahekesi putitasime paadi täielikult üles ja mõne nädala pärast asusime teele. Ta õpetas mulle kõike: purjeka, mere, seadistamise, sõnavara kohta; asjad, mida teha ja mida vältida; navigatsioon … Läbisime selle teekonna ühe kuuga. Geniaalne! Ma teadsin, et olen selleks loodud, olin leidnud oma kutsumuse – minust saab meremees! Ja siis tulin hääletades väikeste laevadega Antillideni. Seal pidin Aff Mar-idega tegemist tegema.”
„Mis see Aff Mar on?” küsis Mitou, kes piltlikult öeldes neelas oma uue semu sõnu.
„Affaires Maritimes6! Mind viidi politseisse … allumatuse eest. Olin täiesti ära unustanud, et ma ei olnud Prantsusmaal sõjaväeteenistusse kohale ilmunud.”
„Mis sinuga tehti?”
„Teesklesin poolearulist. Läks läbi ja sain rahulikult Prantsusmaale tagasi tulla. Sellest ajast peale otsin purjekat, et uuesti ära sõita.”
„Mis kõige hullem, nii palju kui ma Gringot tunnen, võin öelda, et seda ta ka teeb,” ütles omanik, kes juba pikemat aega ühte ja sama klaasi kuivatas.
„Tead, mul on ka see mõttes olnud. Kõik maha jätta – Nièvre, Creusot-Loire’i tehas – ja seiklema
SNSM’i loosung.
Teatud kaitselöök vehklemises, mis kuulu järgi võeti esimesena kasutusele Nevers’i linnas.
Et pilk peale visata (ingl k).
Lõust (pr k).
Lõust (hisp k).
Prantsuse merepolitsei.
