edasi. Parandustööde eest kandis hoolt Saint-Mandrier’ laevatehas, sest nemad olid õnnetuse eest vastutavad. Jälle tõsteti Lona IV kuivale, et puusepp kahjustada saanud plangud ära saaks parandada. Purjekas paigutati ühe prestiižse laeva – Manureva – kõrvale toestikule. Kui ehitusplats päeva lõpuks inimtühi oli, said kaks laeva üksteisele nõuandeid jagada. Manureva, endise nimega Pen Duick IV, valmistus nimelt läbi aegade esimeseks Rhum’i-nimeliseks purjekate võidusõiduks.
„Hoia end, Lona IV! Sa oled vana nagu minagi! Ära mitte üritagi merd alistada, sa tead väga hästi, et see ei ole võimalik. Merele jääb alati viimane sõna. Hoia end! Kui meri mässab, tähendab see, et ta kõneleb tuulega. Tuul on tema kallim ja et merele oma armastusest märku anda, paneb tuul mere vahel lainetama. Merele ja tuulele ei meeldi, kui neid armatsemise ajal vaadatakse. Kohe kindlasti ei tohi neid sel ajal häirida!”
„Ole ka ise ettevaatlik, Manureva. Hoia end nende eest, kes löövad laineid pigem seltskondlikel üritustel kui ookeanidel. Ainult tõelised meremehed räägivad sinuga ühte keelt, oskavad sind julgustada ja armastada. Aga ikkagi otsustab alati Tema, Meri … Ja kui tal on nälg, toidab ta end inimeste ja nende laevadega. Meri armastab neid, kes teda armastavad.”
15. mai kuni 21. september 1978. Nende nelja kuuga sai vana ketš tagasi oma endise uhke hoiaku. Purjekas taglastatud, veekindlaks tehtud, kiil üle vaadatud, mastid püstitatud, kokpit veest isetühjenevaks muudetud, asusid kolm sõpra lõpuks ometi Fos’ lahe kaudu teele. Kuigi vandid ei olnud veel korda seatud, „töötas” Lona IV nagu vaja ja võttis tuules korralikult hoo üles. Groot, besaan, genua ja fokk andsid kokku siiski 65 ruutmeetrit purjesid ja tõstsid kiiruse vähimagi briisiga nelja sõlmeni.
Kapten Michel Lardin, hüüdnimega Le Groin, tüürimees Michel Bourdin, hüüdnimega Mitou ja peakokk Didier Sardet olid jõudnud Stalingradi kai äärde Touloni ja valmistusid meresõiduks.
Aga te ei ole veel päris kõigi peategelastega tuttavad. Ühe korraliku meeskonna koosseis ei ole kaugeltki täielik ilma lemmikloomata. Lona IV pardal ei olnud küll papagoid, aga oli … Dick, koer nimega Dick, fetiš nimega Dick, maskott nimega Dick. Ühesõnaga Dick, üks vahva suur kutsu, kelle kapten El Gringo laevaostuga samal päeval Thiernay’ koerte varjupaigast leidnud oli. Raske on sõnades kirjeldada, mida see Belgia lambakoer kolmele sõbrale tähendas. Dick oli nendega alates purjeka ostmisest kõik katsumused kaasa teinud. Ta jagas nendega kõrg- ja madalhetki, elas koos nendega üle selle kärekülma talve, nägi pealt kõiki neid joominguid ja sõprade – ning eriti sõbrannade – sisse-välja saalimist, hingas koos nendega sisse värvi- ja lakihaisu ning sigaretisuitsu … Kui mitmeid kordi oli ta kuulnud, kuidas mehed elu üle arutlesid ja maailma asju paika panid.
Dick oli oma uue eluviisiga küll kohanenud, aga arusaadavalt oleks ta kohati rohkem iseseisvust soovinud. Nii eelistas ta pigem mööda Touloni kaipealset lonkida ja restoranide terrassidelt toitu otsida kui talle ostetud krõbuskitega maiustada. Võib-olla võttis ta eeskuju oma peremeestest, kes juba mitu kuud sponsorite lahkuse najal elasid.
„Koer laevas on muide väga mitmeotstarbeline: annab ohust märku, kaitseb, on teki eest, epideemia puhul sureb enne inimesi ja … nälja korral võib teda isegi süüa!” armastas Le Groin ajakirjanikele jutustada. Dick oli niisiis koos Lona IV endaga tähelepanu keskpunktis ja kahtlemata parimaks pingemaandajaks. Aga keegi ei teadnud, kuidas reageerib Dick sellele, kui peab püsivalt laevas elama ja kui silmapiiril enam ühtegi kallast ei ole. Kas tema on esimene, kes reisi lõpusirgel palavalt oodatud maismaad haistab?
Kas üldse oli mõeldav end sellisesse seiklusesse paisata ilma mingi „kõrgema” heakskiiduta? Äkki oleks pidanud end Jumala hoole alla usaldama – Neitsi Maarja jalge ees paar küünalt süütama ja natuke aega palvetama? Meie kolm sõpra olid hoopis parema väljapääsu leidnud. Tähendab, „leidnud” all pean ma silmas seda, et nad tegid kõik endast oleneva, et leida meremeeste „isa”, Alain Bombard isiklikult, et temalt siis õnnistus saada.
Bombardi isik oli tol ajajärgul üsna poleemikat tekitav. Jah, ta oli mees – võimalik, et esimene –, kes on päästepaadiga üle Atlandi ookeani sõitnud, süües seejuures vaid planktonit, mida ta endale vaevaliselt kahvaga püüdis ja juues puhast merevett. Aga samas põhjustas tema hullumeelne katse ületada päästepaadiga kurikuulus Bar d’Etel14 mitme kogenud meremehe surma SNSM-i päästemeeskonnast. Tegelikult tahtsid mehed Alain Bombardilt lihtsalt julgustust ja kinnitust, et lootus Lona IV-ga Atlandi ookean ületada ja Riosse jõuda ei ole ülearu utoopiline. No ja lisaks Püha Bombardi heakskiidule lootsid nad temalt kingituseks ka ühe päästepaadi saada!
Nii see siiski ei läinud! Võib-olla ei olnud ohvriannid piisavalt järjepidevad või polnud palve korralikult selgeks õpitud. Või ei olnud Lona IV väärt, et tema ustavuses kahelda. Äkki nägi Bombard meeste tagamõtet läbi? Igatahes pidas ta õigemaks saata neile hoopis trükised meresaaste ja vaalaliste kohta, keda nad oma odüsseia jooksul kindlasti kohtavad.
Hoolimata sellest suruti 1978. aasta 21. septembril lugematul arvul käsi, suudeldi ülepeakaela kõiki Stalingradi kaipealsele kogunenud sugulasi, sõpru, kallimaid ja sponsoreid ning Lona IV asus teele tundmatu silmapiiri poole, pardal mehed, kes talle uue elu olid andnud.
Kõik ei olnud siiski nii idülliline, kui tunduda võib. Vaevu liikuma saanud, pääses Didier’ käest plehku suurpurje tross ja ta pidi uuesti masti otsa ronima, et see liitploki rattast jälle sisse saada.
„Stopp! Pange kaamerad kinni! See ei olnud hea! Teeme uuesti! Läks lahti! Vaikust kail! Lona IV, teine katse! Läks!”
Sellises navigeerimisele mitte just kasuks tulevas kerges šokiseisundis suurelt Touloni reidilt teele asudes jättis Lona IV maaga jumalaga. Siis läks pardal lahti tõeline „triivimispidu”. Üks sõber sõitis oma 12-meetrisel Tandala-nimelisel purjekal natuke maad Lona IV-ga kaasa. Kuna õhk peaaegu ei liikunud ja manööverdamiseks ei olnud mingit põhjust, korgiti tuult oodates lahti mõned head Burgundia veinid ja avati ka üks Pastis’ liköör ning otse keset reidi läks lahti vägev pummelung. Lisaks oli see Le Groin’ 25. sünnipäev! Pole kahtlustki, et see päev jääb talle igaveseks meelde!
Kella kümne paiku õhtul andis tuul ennast veidi rohkem tunda ja seega jõudis Lona IV järgmisel hommikul kella kuue paiku Embiez’i saarele. Et viperusega alanud esimese stardiga kaasnenud emotsioonidest taastuda, otsustasid kolm meremeest siin kahepäevase peatuse teha, jõudu koguda ja veel mõned lahkumiseelse ärevusega ununenud viimased pisiasjad korda ajada.
Pärast kuut kuud kooselamist ja rohkeid vaidlusi, mis nii värvikate karakterite puhul on ilmselt möödapääsmatud, oli meeste sõprus nüüdseks tugevam kui kunagi varem. Tüütuid töidki oli oluliselt vähem ja need mõnedki olid pigem meeldivad, sest austusest Lona IV vastu tahtis igaüks endast parima anda. Purjeka pardal valitsev suurepärane õhkkond oli rõõmuks ka teistele sadamas olevatele meremeestele. Näiteks hüppas Didier ühegi kõhkluseta järele naaberlaeva omaniku käest vette libisenud vintsivändale. Viimane kinkis talle tänutäheks pudeli Embiez’ veini, mida esimese merel peetud õhtusöögi kõrvale avama rutati!
Kell kuus õhtul astuvad kolm sõpra lõplikult Suurele Seiklusele vastu. Ilm on imeline, meri kaunis ja kerges edelabriisis kihutab purjekas viiesõlmese tunnikiirusega palavaltigatsetud lõunakaare suunas. Kõik on ornungis: Michel koostab vahikordade tabelit, Didier on kambüüsis ja kapten Groin kohandub vaikselt manööverdamisega, sest Lona IV püsib suurepäraselt kursil ka täielikult fikseeritud roolipinniga. Dick haugub paari kašeloti peale, kes aeg-ajalt vööri ees vee peal nähtavale ilmuvad. Sellistel täiuslikel hetkedel ununevad kõik eelnenud katsumused, lihtsalt nauditakse … millelgi muul ei ole enam tähtsust! Ja kolme-pooletunnised vahikorrad tunduvad neil hetkedel tühiselt lühikesed!
Järgmisel hommikul, kui mereudu taas hajunud on, maiustatakse Didier’
Étel’i jõe suudmepiirkonda moodustunud kuhjunud liivast takistusriba, mis on tekkinud tõusu ja tulvavete tagajärjel. See piirkond on meresõidukitele eriti ohtlik.
