Kolmas rass. Herve Recanati

      Tõde ei lase end kaua oodata, roolipinn on tõepoolest mõranenud ja puu saab iga jõupingutusega järjest enam kannatada.

      „Rumpel murdub kohe! Rumpel murdub kohe! Kurat! Võtame suuna lõunasse! See on ainus moodus hoob laevaga ühel teljel hoida, et seda säästa. Ibiza jääb ära, Alžeeria poole teele!”

      Mitou, kes ei ole võib-olla teadlik ohu suurusest või siis lihtsalt ülemääraselt närvilise õhkkonna maandamiseks, lisab: „Kelner! Pipravorstiga kuskuss kolmele, palun!”.

      Pikseilm jätkub kogu päeva vältel. Keset päist päeva valitseb väljas ööpimedus. Ainult pimestavad välgusähvatused valgustavad kohati seda päeva ajal võimust võtnud ööd. Murdlained on kaheksa kuni kümme meetrit kõrged. Iga kord, kui meie meremehed usuvad olevat näinud „elu suurimat”, saabub mõne aja pärast järgmine hiiglane, mis sunnib edetabelit ümber hindama. Ebareaalne, grandioosne ja eelkõige kirjeldamatu.

      Üks kiiresti alla kugistatud võileib – vorstiga kuskussi oodates – ja sõbrad otsustavad mootori tööle panna, et akusid laadida. Didier on roolis. Lona IV tagaotsa on poisid kahest vendrist ja köiest „pidurdusmehhanismi” monteerinud, mis peaks peadpööritavatel langemistel purjeka hoogu maha võtma. Le Groin selgitab meeskonnakaaslastele:

      „Sain selle nipi ühest Cowles’i raamatust. See mees on geenius. Tema on see, kes kirjutas meremeeste piibli „Meresõit karmide ilmadega”. Sellise asja peale ise ei tuleks! See hoiab ära, et me otse lainesügavikku sisse ei sõidaks, sest surf on tore küll, aga sellega tuleb piiri pidada! Püstloodis lainekallakus olles oleks parem mitte täie hooga lainesse söösta! Ma ei tea, kas te annate endale aru, aga me kihutame siiski 10-sõlmese kiirusega 10ruutmeetrisel alusel.”

      Le Groin on alla kaardilaua juurde läinud. Ta otsustab, et kurss tuleb hoida 210-l ja hindab Alžeeria ranniku kauguseks umbes 80 miili. Probleem on selles, et tal ei ole kaarti, mis selle Vahemere rannikupiirkonna majakate plinkimise kohta infot annaks. Kas sellel ööl, mis tõotab tulla titaanlik, on mõtet riskil kohtuda Alžeeria kaldaäärsete kaljudega? Pigem tasub hoogu nii palju kui võimalik maha võtta, et enne päikesetõusu ranniku lähedusse mitte jõuda. Väljas on kõik piirid segunenud. Kus on taevas? Kus on maa? Kas see ikka on meri, mis Lona IV-t ümbritseb, või hoopis mingi senitundmatu viies element? Hiigellainetega segunenud paduvihmas kaob igasugune nähtavus. Ainus kontakt on roolipinn. Kas see peab vastu või puruneb ja laseb Lona IV-l õnnetu lõpu leida? Praegu peab pinn veel vastu ja Didier hoiab sellest nii tugevasti kinni, et ega sellel muud üle jäägi. Didier on end tagumise masti külge kinni köitnud, nii et ta ei pea tasakaalu kaotamise pärast muretsema ja kogu jaks läheb rumpli hoidmisele. Ebainimlikud jõupingutused, mida ta selles tormis tegema peab, ei heiduta teda karvavõrdki. Ellujäämisinstinkt on juhtimise iseenesest üle võtnud. Tahe elada juhib ja järjest tugevnevad tuuleiilid tuletavad igal sekundil meelde, et lahti ei tohi lasta.

      Mehed lähevad tormipurjele üle, et selles hulluses veidikenegi end koguda ja puhata. Mitou, kelle vahikord saabub viimasena, otsustab purjeka ainsal kuival koil magada, või õigem oleks öelda, pikutada. Ta ronib ihualasti oma magamiskotti, kuid ei saa päriselt und. Väljas saabub öö, hägustades seda tohutut stiihiat, mis ikka edasi möirgab. Nüüd, mil kogu möllu enam ei näe, saab teda seda võimsamini kuulda.

      Ööl on omadus rõhutada dramaatilist õhkkonda. El Gringo ja Didier, kes on taas oma õliriided selga tõmmanud, tegutsevad sillal. Roolipinn on jälle kinnitatud ja tundub, et peab veel vastu. Tuleb säilitada po-si-tiiv-sus: purjekas liigub foki jõul korralikult. Hoolimata sellest, et tõotab tulla erakordselt ränk öö, on meestel usku, et homme hommikul võtab Alžiir nad avasüli vastu.

      „Kindel?”

      „Hm.”

      „Kapten Aleksei! Tee on valmis, aga tõenäoliselt on see juba külm. Borisil õnnestus see vahetrepist üles tulles kaks korda ümber ajada. Kolmandal korral käis ise käsipuu otsa käpuli. Tema eest hoolitsetakse nüüd haigetoas. Vlado mõnitas, et muhk, mis talle silmade vahele kasvab, on talle teise nina eest. Ja et ta peab nuusates ettevaatlik olema, et ta oma viina täis nina selle teise, teed täis ninaga segi ei ajaks. Paras idioot on see Vlado. Alati on tal vaja mõnitada. Boris näeb täitsa hädine välja.”

      „Vii talle lohutuseks pudel viina. Võta minu omade hulgast. Võta mu jaki taskust lao võti ja vii talle üles üks Smirnoff … ja jääd ka. Ja isegi kui ta juua ei saa, kulub jää nina peale ikka ära! Pagana Boris! Ah jälle täis nagu tavaliselt. See mees veedab küll lakkudes rohkem aega kui tööd tehes. Vahel mõtlen huviga, kuhu tal kogu see vedelik ära mahub. Et nõnda juua, peab ikka kõva tahtmine olema. Ei mina sellest asjast aru saa, sellist haigust pole sõnaraamatuski kirjas,” jutustas kapten Aleksei Ülole, oma teisele tüürimehele.