kahvatule näole ilmus midagi naeratusetaolist.
“Jah, Anna,” surus Mena endast välja, “tunnista üles, et sina korraldasid kõik selle.”
Vic istus ja kuulas sõpru, olles võimetu sõnagi lausuma. Anna oli ehmunud ja mitte vähem vapustatud kui tema.
“Kuidas ma seda korraldada sain?” pahandas ta, kohendades tuule poolt segi aetud tumedate juuste salgud kõrvade taha. “Tuult välja kutsuda ja sundida teda akent avama? Muide, aken oli haagis…”
“Usume me sind küll! Räägi välja!”
“Aga teie, kas te ei näinud midagi?” küsis Vic kahtlevalt. Tema skeptiliselt meelestatud sõbrad vaevalt usuksid tema juttu akna taga peituvast pikajuukselisest noormehest.
“Mida me oleksime pidanud nägema?” imestas Mena. “Kummitust? Või Namija Scrimi luua seljas?”
“No,” naeratas Vic tehtud häirimatusega, “vaevalt, et Namija Scrim meid oma kohalolekuga austaks. Tema jaoks on olulised suuremad vallatused. Tõsi, Anna?”
Annal tuli nõustuda. Namija Scrim oli Willhase’i külakeses saanud tõelise nõia maine. Ja loomulikult oli mõte sellest, et tema pidas vajalikuks Annale külla tulla, naljakas.
Vic mõistis, et tal ei tasu rääkida sellest, mida ta aknaavas nägi. Sõbrad oleksid naerma hakanud, nii nagu Annagi.
Annaga võib Vic rääkida hiljem, loomulikult, kui ta ümber ei mõtle. Kuigi, milleks? Kõige tõenäolisemalt oli see salapärane tundmatu Peter, kes akna sulges. Lihtsalt Vici fantaasia joonistas talle pikad juuksed ja nõtke keha. Loomulikult, nii see oligi.
“Muide, kui Namija Scrimist rääkida,” asus Mena oma lemmikteema juurde. “Ega sina, Anna, juhuslikult selle vanamutiga suhtle? Vaata, minu vanaisa rääkis mulle, et Namija on juba üle saja aasta vana. Ja veel, et ta võib inimese sitikaks muuta… või ämblikuks. Kas sa ei karda, Anna?”
Vic naeratas. Mena hakkas jälle oma teravusi puistama. Ja peab ütlema, et see oli tunduvalt meeldivam tuulevihinast kõrvus ja südame pekslemisest hirmu pärast.
2. peatükk
VIC JUMALDAS LINNAREISE ega lasknud kunagi mööda võimalust sõita väikeses reklaamplakatitega ülekleebitud kõhukas bussis. Isa usaldas teda sedavõrd, et laskis tal alati üksinda minna. Pingtone asus Willhase’i külakesest kahe tunni sõidu kaugusel ja seal oli kõikvõimalikke asju.
Tillukeses raamatupoes oli Vic juba püsiklient – kord kahe nädala jooksul ostis ta alati viis õhukest “kahtlase” sisuga raamatut, nagu tavatses ütelda tema isa. Kuid Vic ise nii ei arvanud, sest ta luges mitte ainut bulvarikirjandust, vaid ka klassikat. Talle tundus, et armastusromaanid mitte üksnes ei kaunista tema küllaltki igavat elu, vaid õpetavad teda ka inimestest paremini aru saama.
Tõsi, tema õde Annabeli ei olnud see aidanud. Tema mees jättis alguses korraliku inimese mulje. Oma tõelist palet näitas ta kahjuks alles pärast Annabeliga abiellumist. Ta osutus loodriks, liiderdajaks ning see ei olnud veel tema puuduste lõplik nimekiri. Amis oli küllaltki äkiline inimene ja kui talle Annabelis midagi ei meeldinud, ei hoidnud ta rusikaid tagasi.
Vic armastas oma õde väga ja tundis talle kaasa. Koos isaga aitasid nad Annabeli ja olid teda mitmeid kordi koju, Willhase’i, tagasi pöörduma keelitanud. Kuid Annabel vaidles kangekaelselt vastu. Ta arvas, et kui ta kord leiab oma koha elus, siis mitte selles metsade rüppe mattunud külakeses.
Tõsi, Pingtone’is ei olnud ta midagi erilist saavutanud – ettekandja koht väikeses kohvikus lubas tal vaevu ots otsaga kokku tulla. Tema mees Amis ei töötanud, kuid oskas jätta mulje, et on kõvasti ametis. Ta võttis pidevalt tuttavatelt laenu ja avas mingeid “uusi otsi”, teatades Annabelile iga kord, et need hakkavad head tulu tooma. Kuid väikeses Pingtone’is ei olnud nii kerge teenistust leida. Amise, ajudeta ärimehe asjad läksid pidevalt untsu ja Annabelil tuli töötada kahes vahetuses, et mehe võlgu maksta. Lisaks sellele pidi ta oma vägivaldsele mehele meele järele olema, teenima teda ja tegema näo, et on oma eluga rahul ning õnnelik.
Vic ei mõistnud selliseid suhteid ja lootis, et tema elus hakkab kõik hoopis teisiti olema. Kuid siiani ei olnud ta oma küla noormeeste hulgas kohanud seda ainukest, kellega oleks soovinud abielluda, isegi mitte sellist, kellele külge lüüa, nagu Mena tavatses öelda.
Linna jõudnud, astus Vic loomulikult kõigepealt sisse raamatupoodi. Müüja soovitas talle kohe uut raamatut, romaani “Pöördunute saladused”, mille pealkiri tuletas Vicile meelde eilset õhtut Anna juures. Ta ostis veel neli raamatut ja läks seejärel turule. Ta pidi ju veel jõudma õe juurde, kes teda juba terve nädala oli oodanud.
Sõbrannasid Annabelil ei olnud. Millal ta olekski jõudnud neid soetada? Koduste askelduste ja töö virrvarris ei jõudnud Annabel suuremat isegi oma välimuse eest hoolitseda. Päris mitu korda oli Vic välja ütelnud oma arvamuse vana kittelkleidi ja lääpa tallatud, kunagi roosade ja nüüd tugevasti liivas veeretatud nätsu värvi susside kohta.
Kuid Annabel ainult langetas kurvalt pea ja kehitas õlgu. Mida ta teha saab, kui Amis tahab biifsteeki munaga või majoneesis leotatud kanarinda, kui Amis toriseb, et majas pole korda, sest laualt on pühkimata rasvased sõrmejäljed ja õllepurkide jäetud randid, kui Amis ei olnud enne uute võlgade võtmist vanu tasunud, kui Amis… Amise nõudmiste ettelugemine oleks võinud kesta lõpmatuseni.
Vic andis uksekella. Talle meeldis seda teha – nende majal kella ei olnud, sest seal ei olnud ka elektrit. Vici isa kokkuhoidlikkus oli kogu Willhase’is keelepeksu põhjus – Vic ise kutsus teda vahel naljatamisi isa Grandeks. Eriti armastas Miggelsite vaesuse üle naljatada Violeta Simon, võimatuseni ärahellitatud rikka farmeri tütar. Vic ei võinud kannatada neid suurelisi väljaastumisi, millega too enam-vähem endaga toime tulevate külaelanike ees esines.
Annabel avas ukse. Nagu ikka, oli tal seljas määrdunud kittel ja jalas vanad roosad sussid, mis Vici marru ajasid. Kuid seekord ei olnud Vici raevu põhjuseks mitte sussid. Annabeli silma all ilutses korralik sinikas, mida oli püütud varjata soliidse annuse tooniva kreemiga. Vic mõistis kohe, kes tema õde niimoodi kaunistanud oli.
“On ta kodus?” tundis Vic juba lävelt huvi, hääl ähvardav.
Annabel langetas pilgu. Vaatamata vanusevahele – Annabel oli kakskümmend viis, Vic aga ainult kaheksateist –, oli ta Vicist palju otsustusvõimetum ja kartis väga oma meest. Annabel ei tahtnud sugugi, et Vic sinikat märkaks, kuid tema hale püüe varjata mehe “õrnust” ei kandnud vilja.
“Ei, Vici,” ütles Annabel tuhmunud häälel ega suutnud ikka veel õega pilku vahetada. “Ta läks… asju ajama.”Vic aimas, millised asjaajamised olid Amise kodust lahkumise põhjuseks. Ta teadis suurepäraselt, kuidas reageerib Vic sinikale õe silma all ja jooksis argpükslikult minema, ootamata tema saabumist. Amis ei armastanud Vici, nii nagu Vic tedagi. Mees tundis, et Vic on tunduvalt tugevam oma õest ja kartis temaga tegemist teha.
Annabel pani Vici kööki istuma ja hakkas pliidi juures askeldama. Ta tegi seda näoga, nagu oleks ta teenija rikkurite majas. Vic tundis, kui tugevasti oli elu Amisega õde muutnud – Annabel oli muutunud pelglikuks, muserdatuks ja õnnetuks. Vici süda tõmbus haletsusest kokku.
“Kui kaua see veel kestab?” küsis ta Annabelilt. “Kaua sa veel seda peksmist ja alandamist kannatad?”
“Me natuke tülitsesime,” lausus Annabel väriseva häälega, tõstmata pilku pannilt, kus praadis võid. “Kuid Amis ütles, et seda ei juhtu enam.”
