ei takistanud miski, ei lumetormid, paduvihm ega äike. Neljapäev oli tabu. Sellel päeval väljus Fred vara ja tuli tagasi alles pärast keskööd, olles pannud tütre õlule kõik kodused toimetused. Muide, Vic tuli nendega päris kiiresti toime – teine päeva pool oli täiesti tema käsutuses. Harilikult tulid tema juurde Anna, Mena ja Peter ning korraldasid koosistumise kuuma tee ja pirukatega, mida Vic õe retsepti järgi küpsetas.
See neljapäev algas samamoodi nagu alati. Vic saatis isa jahile, söötis soojas laudas koduloomad, tõi vett ja keetis süüa, unustamata pirukaid, mis hea isuga sõprade abil mõne hetkega otsa said.
Sellepärast ei imestanud Vic sugugi, kui kuulis koputust raskele puituksele.
Ongi nemad, mõtles ta ja avas otsekohe.
Kuid nähes ukselävel Gabrieli, pidi Vic imestusest istuli kukkuma. Mõne sekundi oli ta vait, suutmata meest isegi tervitada. Gabriel vaikis samuti – talle tundus, et tema ilmumine on Vici šokeerinud. Muide, ta polnud tõest kaugel.
“Tere päevast!” kogeles Vic lõpuks suurivaevu. “Ma ei osanud oodata, et see olete teie.”
Nähes Gabrieli kurvaks muutuvat, kiirustas ta lisama:
“See ei tähenda, et ma teie tuleku üle rõõmus ei oleks. Tulge sisse. Mu isa on jahil,” selgitas ta. “Ja mina ootan sõpru. Me saame neljapäeviti alati meil kokku, joome teed ja sööme pirukaid.”
“Tore traditsioon!” naeratas Gabriel. Ta sisenes soojaks köetud majja ja kohe tungis talle ninna äsja küpsetatud pirukate lõhn. Gabriel tõmbas mõnuga toidu lõhna sisse.
“Mmm… Meeldiv lõhn!”
Kuni Vic toimetas, koristades lauda ja valades külalisele teed, silmitses Gabriel maja tagasihoidlikku sisustust.
Suur isetehtud laud keset tuba, robustselt kokku klopsitud toolid, vana, kriimustatud kapp nurgas – kõik see rõõmustas Gabrieli kui kirjanikku, kuid ei rahuldanud teda kui esteeti. Kuidas saab sellises vaesuses elada? Tundub, et majas ei ole isegi elektrit. Gabriel kortsutas toolile istudes kulmu. Oleks olnud kahju uute pükstega kusagile kinni jääda. Muide, ega keegi ju palunud tal siia tulekuks nooblilt riietuda. Tundub, et selle vaese maja ainus kaunistus on tütarlaps ise.
Vic märkas tema põlglikku pilku, mis oli heidetud nende mööblile, ja tal hakkas piinlik. Kuid kas tema on selles süüdi, et nad vaeselt elavad? Samas, vaesus pole pahe, nagu tema isa tihti rääkis. Kuid muidugi mitte kõik ei arva nii. Näiteks Violeta Simon ja tema isa on hoopis teist meelt.
Vic asetas Gabrieli ette päevinäinud kruusi.
“Meil on siin kõik väga tagasihoidlik,” pomises ta. “Teie olete vist hoopis teistsuguste elutingimustega harjunud?”
“Ei hakka salgama,” naeratas Gabriel armulikult, “nii see on. Kuid teie majas on omamoodi karm ilu. Ilmtingimata viin selle sisse oma uude romaani.”
Vicile meeldis, kuidas mees seda rääkis. Ladusalt ja lihtsalt. Niimoodi kirjutab ta arvatavasti ka oma raamatuid. Ta märkas, et Gabriel ei olnud lahti riietunud ja palus mehel seda teha.
“Meil on siin palav,” naeratas ta tagasihoidlikult. “Mõne hetkega võite te muutuda keedetud vähiks.”
“Keedetud vähiks?” kordas Gabriel naerdes. Tundub, et ka selle kavatses ta oma romaani sisse kirjutada.
Vicil hakkas pisut ebamugav. Hetkeks tundis ta end putukana, kes roomab teadmishimulise teadlase uuriva pilgu all. Milliseid vastandlikke tundeid ta Gabrieli suhtes kogeb! Ühest küljest on mees talle lähedane, teisest aga nii uskumatult kauge. Ühest küljest on tal mehega lihtne olla, teisest jälle uskumatult raske.
Ta tõi Gabrielile taldriku pirukatega, mõeldes käigu pealt palavikuliselt, millest nad küll rääkima võiksid hakata. Siis, autos, tundus kõik nii lihtne, aga nüüd… Nüüd muretses ta viletsa toasisustuse ja oma totra kotitaolise kleidi pärast, oma jutu pärast. Ja ka Gabriel vaatas talle otsa hoopis teiste silmadega.
Kui mees üleriided seljast võttis, taipas Vic, miks mehe kuju talle nii tuttav tundus. Gabi pikad juuksed, tema sihvakas figuur – kõik see kangastus talle tookord Anna juures. Vici süda hakkas taguma. Kas sellist asja võib siis ette tulla? Kas võib näha oma elu unistuste meest veel enne seda, kui ta sinu ellu ilmub?
Muide, Vic polnud selles veendunud, et Gabriel on tema unistuste mees… Jah, ta on väga ilus: hallikassinised silmad nagu topaas, uhke profiil, rikkalikud tuhakarva õlgadeni ulatuvad juuksed, mida naisedki kadestaksid. Selle juurde suurepärane kõneand, veetlus, sarm. Kuid ikkagi oli midagi puudu. Ja Vic ei suutnud kuidagi mõista, mis nimelt.
Gab andis talle ühte oma raamatusse autogrammi – selgus, et ta kirjutas kriminulle. Vic ei armastanud küll eriti seda žanri, kuid oli ikkagi väga meeldiv, et tal oli külas tõeline kirjanik, kes kõigele lisaks kinkis veel oma teose. Vic mõtles, et loeb selle ilmtingimata läbi, ehk saab ta niimoodi pisut rohkem teada Gabrielist, tema harjumustest, mõtetest, tema salajastest soovidest. Vic tänas Gabi ja kinkis mehele särava naeratuse.
Gabriel imetles tütarlast. Ta on kaunis nagu puhkev põllulill. Ehk noppida ta ja pista oma nööpauku? Jah, kuigi ta kiiresti närtsib nagu kõik lilled, paigutab Gabriel ta oma kollektsiooni. Aga tema sinised silmad! Kui ilusad need on, kui Vic teda sellise imetlusega vaatab! Ja pole ka midagi imestada – on ta ju tütarlapse jaoks kuulus kirjanik, pealegi nägus meesterahvas. Kas ta oma külakeses kohtaks midagi taolist?
Kostis koputus uksele ja Vic võpatas. Gabrieli ilmumine oli tal sõprade tuleku täiesti meelest viinud. Need on arvatavasti nemad! Mida nad mõtlevad, kui näevad tema juures tundmatut meesterahvast ja veel sellist! Kuidas ta neile mehe ilmumist põhjendab? Ta ei olnud ju sõnagagi vihjanud sellele, mis temaga Pingtone’is oli juhtunud.
“Ma kohe.”
Vic jättis Gabrieli ja läks ust avama.
Sõbrad astusid tuppa ja Gabrieli märkamata hakkasid üksteise võidu jutustama, et missis Morgani kass oli palderjani joonud ja hüppab nüüd aias nagu segane, aga perenaine ise vannub kassi püüdes koledasti.
“Oleksid sa kuulnud, milliseid pühaduseteotusi missis Morgani suust tuli!” itsitas Peter. “Kui mister Miggels oleks seda kuulnud!”
Peter tahtis veel midagi lisada, kuid jäi korrapealt vait, märgates Gabrieli. Ka Anna ja Mena vaatasid kohe samas suunas. Kolmik vakatas. Tekkis ebamugav paus. Vic oleks tahtnud midagi ütelda, kuid mitte midagi sobivat pähe ei tulnud. Ta tundis end süüdi, kuigi ei olnud sõprade ees millegagi eksinud. Ta pidi tegema suuri pingutusi, et end kokku võtta, sõlmida katkenud mõttelõng ja lõpuks Gabit sõpradele tutvustada. Või sõpru Gabile.
“See on Gabriel,” ütles Vic lõpuks venitades. “Võib öelda lihtsalt Gab. Aga need on Anna, Mena ja Peter, minu sõbrad.”
“Väga meeldiv,” lausus Gabriel rahulikult. Tundus, et teda ei ajanud segadusse see, mis teisi vaevas. Kuid ta märkas Vici muretsemist ja kiirustas oma tulekut sõpradele selgitama.
“Mina olen Olaf Lancketi lapselaps. Tulin siia külla. Ma ei tea siin peaaegu mitte kedagi, aga Viciga tutvusin juhuslikult. Siis otsustasingi teda külastada.”
Mees naeratas, püüdes kolmiku poolehoidu võita. Kuid sõbrad olid endiselt pinges ega paistnud uue tutvuse üle sugugi rõõmsad olevat. Gabrieli ilme järgi ei saanud öelda, kas too on märganud nende meeleolu.
“Loodan,
