ja suhtles vähestega. Tundub, et poeg teda erilise tähelepanuga ei hellitanud.
“Nojah, ma mäletan teda küll. Teie, tähendab, olete siis tema lapselaps? Ja otsustasite esivanemate elupaika külastada,” naeratas Vic.
“Midagi taolist. Kirjutan järjekordset raamatut. Arvatavasti teate,” ütles noormees pisut peenutsevalt, “et loominguks on vaja rahu ja vaikust. Ja siis meenus mulle see küla. Ma pole kunagi ise siin käinud, aga isa rääkis mulle, et rahulikumat paika ei leia kusagilt. Nii ma otsustasingi Willhase’i tulla.”
“Kas olete kirjanik?” tundis Vic huvi.
Gabrieli näole ilmus tehtult tagasihoidlik ilme.
“Seda küll! Ma kirjutan pseudonüümi Michael Springfield all.”
“Kahjuks pole lugenud,” ütles Vic kurvalt.
“Ärge kurvastage. Kindlasti kingin teile ühe oma raamatu. Aga seal ongi teie buss. Igal juhul sõidab see Willhase’i poole.”
Gabriel manööverdas osavalt bussist mööda ja lisas kiirust.
“Hurraa!”
Vic plaksutas lapse moodi käsi, unustades hoopis, et tahtis Gabrielile jätta aruka täiskasvanud tütarlapse mulje. Olles end kogunud, muutus ta taas tõsiseks, kutsudes sellega Gabi näol esile muige.
“Noh, näete, ma ju ütlesin, et me saame bussist mööda. Nüüd ei hakka teie isa muretsema.”
Oh, Vic tahtis seda loota. Muide, mõte sellest, et tal ei ole vaja isale rääkida tundmatust mehest, lohutas teda. Lisaks sellele osutus Gabriel targaks ja meeldivaks vestluskaaslaseks. Vic tundis ennast tema seltskonnas hästi ja rahulikult. Ärevustunne, mis oli tekkinud pärast õe juurest tulekut, oli peaaegu kadunud. Samas ei jätnud teda maha mõte, et ta on Gabrieli kusagil näinud. Aga kus?Gab sõitis ristteele, kust avanes vaade Willhase’ile, ja Vic palus tal auto peatada. Ta kartis, et Gabriel viib ta koduväravasse ja siis ei suuda ta kuidagi isa rangeid pärimisi vältida. Tundus, et see kurvastas Vici uut tuttavat.
“Ehk viin teid ikka koju?” tegi mees ettepaneku, kui ta Vici säravatesse sinisilmadesse vaatas.
“Ei, ei. Siit pole enam palju minna,” poetas Vic hooletult, justkui oleks pooletunnine jalutuskäik mööda talvist teed vaid korra sülitada.
“Aitäh teile, Gabriel. Kui teid poleks olnud, oleksin alles homme koju jõudnud.”
“Kas te tõesti oleksite selle öö kusagil külma käes veetnud?”
Gabrieli hallikassinised silmad läksid pärani.
“Muidugi mitte,” vastas Vic naeratades. “Pingtone’is elab mul õde. Hakkasin just tema juurde tagasi minema, kui teie tulite.”
“Õde,” ütles Gabriel paljutähendavalt. “Ilmselt on ta sama ilus kui teie.”
Vici põsed lõid komplimendi tõttu punetama.
“Noh, mul on vend. Tõsi küll, ma pole teda tükk aega näinud. Aga mis siis ikka, ei pea teid kauem kinni. Loodan, et näeme veel,” lausus Gabriel.
“Oo-jaa!” hüüatas Vic pikemalt mõtlemata ja punastas jälle. Kuidas ta end nii rumalalt võis välja anda? Küllap sai Gabriel nüüd aru, et ta mulle meeldib.
Ja Gabriel, nagu kinnitades Vici mõtteid, kummardus peaaegu tütarlapse kõrva juurde ja lausus vaikselt:
“Ma leian teid kindlasti üles, mu kesköine tundmatu. Ehk kohtume jälle keskööl?”
Vic, olles valmis piinlikkusest maa alla vajuma, pomises midagi arusaamatut ja haaranud koti, hüppas autost välja. Gabriel lehvitas talle hüvastijätuks järele. Vic leidis endas jõudu mehele vastata. Kahtlused, kimbatus ja soov selle suurepärase mehega veel kord kohtuda – kõik need tunded rebisid Vici seestpoolt.
Kui rumal sa ikkagi oled! tõreles ta endaga oma uute saabastega lumes sumades.
Ja tahtsid veel endast aruka inimese mulje jätta! Aga mida ta minust nüüd mõtleb? Mida arvab isa, kui ma selliselt üles köetuna koju lähen? Jube isegi mõelda!
Kuid Vici ei pannud kõige rohkem muretsema mitte isa pärimised, vaid Gabrieli lubadus. Kas mees leiab ta? Või olid need tavalise mehe tavalised sõnad, kes oli silma heitnud kenale tütarlapsele?
Vic oli juba tükk maad kõndinud, kui ta kuulis selja taga samme. Ta muutus tähelepanelikuks. Kõik külaelanikud heitsid varakult magama. Võib-olla kõnnib tema järel keegi, kes saabus bussiga? Kuid bussipeatus asub ju hoopis teisel pool. Järsku on see keegi tema sõpradest, näiteks Peter, kes oli Anna juurde istuma jäänud Mena koju saatnud? Kuid Peter ilmselt hüüaks teda või lisaks sammu, et ta kätte saada. Vic tundis, kuidas mööda selga hakkavad jooksma külmavärinad. Ja sugugi mitte külmast.
Ta tahtis ringi pöörata, kuid hirm hoidis teda tagasi. Keda ta seal näeb? Kes käib öises külas tema järel?
Noh, aitab! kutsus Vic end korrale. Ilmselt on see mõni naaber või koer, kes tema kannul käib. Pole midagi hirmsat, Vic. Sa ju ei usu vaimusid, nagu Anna Pimple? Noh, võta kätte ja keera end ringi. Näed kohe, et seal ei ole midagi hirmsat.
Vic vaatas selja taha. Ta oli valmis nägema seal ükskõik keda, ainult mitte teda. Mitte Namija Scrimi, see oli kindel. Nõia reputatsiooniga vanaeit – see veel puudus! Loomulikult ei karda Vic teda. No mitte raasugi.
Kuid ta keha kattus külma higiga. Ta peatus, suutmata teha sammugi. Muide, tema asemel oleks ehmunud ükskõik kes, isegi Mena oma paljukiidetud kartmatusega. Jube punnsilmne vanaeit alalõuast paistva kihvaga, rippuvate põskede ja klaasistunud, justkui mitte midagi nägevate silmadega oleks kohutanud ükskõik keda.
Eit lisas sammu. Paistis, nagu oleks ta kavatsenud Vicile järele jõuda, et öelda talle midagi jubedat. Ehk ongi õigus nendel inimestel, kes räägivad, et ta on nõid? Järsku puistab ta Vici needustega üle, muudab ta konnaks?
Vic ei suutnud seda enam taluda. Hirmu vahetas välja tõeline paanika ja ta tormas ülepeakaela kodu suunas. Mutt hüüdis talle midagi järele, kuid Vic püüdis tema sõnu mitte kuulda. Kui sa ei tea, et sind needuse alla pannakse, siis ehk needus ei toimi.
Vic ei märganud isegi, kuidas ta koduni jõudis. Hirmu tõttu unustas ta kõik, ka selle, et tal seisab ees ebameeldiv jutuajamine isaga, ja selle, et just äsja oli ta sõitnud autos koos kõige ilusama mehega, keda ta kunagi näinud on. Ta tormas mööda välistreppi üles ja tuiskas majja. Isa range kärgatus tõi ta taas mõistusele:
“Victoria Miggels! Kus sa oled hulkunud, kurat sind võtaks!”
3. peatükk
MÕNE PÄEVA PÄRAST oli jube kohtumine Nami ja Scrimiga peaaegu unustatud. Vic ei hakanud juhtunust Menale ja Peterile rääkima – nad oleksid ta välja naernud. Tundlik Anna seda enam.
Kuid kohtumist Gabrieliga ei suutnud Vic unustada. Salamisi lootis ta, et tema unistused ei jookse liiva. Ehk nägi mees temas midagi enamat kui naljakat ja naiivset tütarlast? Võib-olla leiab see sümpaatne sell ta ikkagi üles, nagu oli lubanud? Jäänud südamevärinal ootama, ei suutnud Vic isegi raamatuid lugeda. Sest nende kangelannad tundsid täpselt sama, mida temagi.
Vici lootused täitusid siis, kui ta enam ei oodanudki Gabrieli, olles
