lausus oma kuldseid lokke raputades:
“Ei, mis te nüüd. Meil käib kõik lihtsalt, me võtame alati meeleldi vastu neid, kes tulukese peale sisse astuvad.”
Vic pani sõbrad laua taha istuma. Kuum tee, pirukad ja vestlus maandasid pinget kuigivõrd. Gab jutustas endast, aga tütarlapsed esitasid kordamööda küsimusi tema elu kohta suurtes linnades, kus keegi nendest käinud ei olnud. Ainult Peter istus nurgas ja silmitses Gabrieli altkulmu. Vic aimas, et ta armukadetseb Mena pärast.
Kuid Gabrieli silmad ja mõtted ei olnud sugugi hõivatud kenakese Menaga, vaid hoopis Viciga, kelle mee järele lõhnavad kastanikarva lokid teda hulluks ajasid
Kaua see hullus võiks kesta? Ta ei suutnud sellele küsimusele vastata. Harilikult oli see lühiajaline. Gabriel Lancket elas ikkagi mõistuse, mitte tunnete järgi. Tunded lõid lõkkele ainult hetkeks ja kustusid kiirelt nagu arglik küünlaleek, mille puhus surnuks kerge tuuleke. Ta oskas vaimustuda vaid lühikeseks ajaks. Ja ilmselt ei osanud armastada. Igal juhul niimoodi arvasid need naised, kes teda külmadel öödel soojendanud olid.
Fred Miggels ei saanud jätta uudishimutsemata, kust on pärit uus, autogrammiga varustatud romaan tema tütre riiulil. Vic ei armastanud, samas ka ei osanud valetada. Punastades jutustas ta isale kogu loo tutvumisest Gabriel Lancketiga. Isa sünge näoilme ei jätnud kahtlustki sellest, et ta kuulduga rahul ei ole. Kui Vic oli lõpetanud, tõusis Fred tormakalt toolilt ja lõi rusikaga vastu lauda.
“Mitu korda olen ma sulle rääkinud, et sa ei hakkaks võõrastega rääkima? Vähe sellest, sa istusid veel tema autosse! Vic, mida sa endast mõtled? Tahad, et sind libuks peetaks?”
“Isa!” Vic punastas. Taat ei olnud temaga veel kunagi sellisel toonil rääkinud.
“Ma ei teinud ju mitte midagi halba! Keegi ei kutsu mind libuks, kui ma Peteriga mööda küla käin.”
“Peter on hoopis teine asi. Ta on tore, töötav noormees, aga mitte mingi linnavurle. Kas sa vähemalt tead, kust ta tuli?”
“Tean, Breglyst,” vastas Vic väljakutsuvalt. “Ja kui keegi siin teda ei tunne, ei tähenda see veel seda, et ta on mingi linnavurle. Muide, ta on Olaf Lancketi järeltulija.”
“Kus nüüd leidsid õigustuse!“ muigas Fred.
“Ma ei mõista, miks ma pean õigustama inimest, kes ei ole millegi vastu eksinud. Ja õigustama ennast, kui ma milleski süüdi ei ole,” pahandas Vic.
Isa ebaõiglased süüdistused ja toon, millega ta oma tütrega rääkis, solvas Vici ja andis talle kindlust oma õigsuses. Fred taipas tütre häälestatust ja tõmbas pisut tagasi. Vic oli liiga siiras selleks, et valetada. Kui ta nii tuliselt oma positsiooni kaitseb, tähendab, tal pole midagi varjata. Tähendab, teda ei seo selle tüübi, järjekordse naistekütiga linnast, kes talle, Fredile, kaela sadas, mitte miski.
Kuigi, kes teab, kuidas nende suhted kujunevad? Sest sellele kuradi Gabrielile ei maksa midagi tema tütre pea segi ajada. Loomulikult – ta on ju kirjanik! Ja arvatavasti kena välimusega, samasugune nagu too, kellega tema naine oli ära jooksnud ja kellega abiellunud vanem tütar. Oh, Vici, Vici!
Fred vaatas tütart sügavaid kahtlusi täis pilguga. Mida sa küll oma vana isaga teed?
“Noh, olgu, anna mulle andeks. Läksin tõesti pisut liiale. Sa oleksid pidanud kohe mulle oma uuest tuttavast rääkima, Vic, ja ikkagi, ma ei tahaks, et see Olaf Lancketi järeltulija sul pea segi ajaks. Sa oled liiga palju oma romaane lugenud. Nüüd tahadki abielluda esimese ettejuhtuvaga. Kuid usu, ta ei tee sind õnnelikuks. Samuti nagu ei teinud Amis sinu õde õnnelikuks. Ole temaga ettevaatlik. Ära usu tema sõnu. Ja üldse, hoia temast eemale. Ma ei taha sinu kõrval seda inimest näha,” lisas Fred süngelt.
Vic neelatas kramplikult. Et isa ainult ei võtaks temalt lubadust Gabrieliga mitte kohtuda. Seda oleks tal olnud väga keeruline täita.
Kuid Fred ei nõudnud. Ta ainult vaatas tütrele niimoodi silma, nagu polnud seda teinud kunagi varem. Vicile tundus, et isa püüab tema mõtteid lugeda, püüab aru saada, mis tema peas tegelikult toimub.
Ja Vic püüdis sel hetkel kõigest jõust mitte mõelda Gabist, tema kenast näost, peentest, õrnadest, naeratavatest huultest. Sel hetkel tundus talle, et isa võib tõepoolest näha seda kuju, mis on varjul tema silmade sügavuses.
4. peatükk
MENA JA PETERI KIHLUS tuli kõigile nagu välk selgest taevast. Mitte keegi, kaasa arvatud Vic, ei osanud arvata, et need kaks jõuavad nii kiiresti kokku leppida. Peter venitas kaua armuavaldusega, kaheldes Mena tunnetes, aga Mena oli liiga kinnine ja tark, et oma tundeid välja näidata. Samas, kui need kaks lõpuks sellest teadlikuks said, et nende armastus on vastastikune, ei viitnud nad aega ja läksid vanemate juurde “süüd üles tunnistama”.
Mena vanemad suhtusid Peterisse suure sümpaatiaga. Pole ka ime, sest noormehest võis saada tõeline kindlus nende tütre jaoks. Ka Peteri isale Rick Nilsonile meeldis kenake ja arukas Mena, kes polnud suu peale kukkunud. Üldiselt olid kõik rahul ja polnud mõtet kihlust edasi lükata. Seda enam, et Peter ja Mena tundsid teineteist juba lapsepõlvest peale ja olid ammuilma jõudnud teineteise kommetega harjuda.
Saanud sellest uudisest teada, kõõritas Fred Miggels tütre poole ja vangutas etteheitvalt pead.
“Eeeh,” lausus ta kahjutundega. “Millise noormehe sa maha magasid!”
Vic ainult muigas nende sõnade peale:
“Kuidas oli võimalik teda maha magada, kui ta kunagi polnudki mulle määratud?”
Sellele küsimusele polnud Fredil midagi vastata. Ta raputas vaid pead, vastates oma mõtetele, mis ei olnud sugugi vikerkaarevärvilised. Vic ei märganud isa meeleolu, tal ei olnud selleks sugugi mitte aega. Tema pea ja süda olid eranditult koormatud mõtetega Gabist, kes talle nii palju tähelepanu pühendas, et Vic kartis suurest õnnest hulluda.
Sellest neljapäevast, mil Gabriel tema juures kodus käis, oli möödunud vaid paar päeva. Pärast seda kohtusid nad peaaegu iga päev. Gabriel oleks nagu juhuslikult sattunud tema maja lähedale, kui Vic kaevust vett toomas käis. Nad põrkasid nagu juhuslikult kokku Anna maja juures. Kõik need “juhuslikud” kohtumised viisid selleni, et Vic ei suutnud enam mõelda kellelegi teisele peale selle pikajuukselise topaassilmadega iluduse.
Ta mõistis, et on armunud meeletult ja ettearvamatult, täpselt nii, nagu tema õde oli armunud Amisesse. Kuid Amis oli hoopis teistsugune inimene kui Gab. Ta oli palju käredam, lihtsakoelisem ja mõistetavam. Gabriel aga võlus teda oma vahetu siirusega, mis, tõsi küll, tundus Vicile vahel hästi läbimõeldud mänguna. Kuid sellistel nõrkusehetkedel mõtles Vic, et need mõtted on kaitse, sein, mida tema mõistus ehitab selleks, et mitte lasta südamel lõplikult vangi langeda.
Ainult et kas see oivaline, tark, hea ja suurepärane mees on tõesti võimeline mängima? Kas tema silmis ei peegeldu mitte siiras, võltsimatu sümpaatia tema vastu? Vic vaatas ikka ja jälle Gabrieli suitsukarva silmadesse ning tundis, et ei suuda kuidagi nende põhja tungida. Nad ei oleks teda nagu sisse lasknud, oleksid nagu tema eest varjanud midagi, mida tal polnud vaja näha.
Enne kihluse tähistamist korraldas Mena oma kodus midagi tüdrukute õhtu taolist, kuhu ta kutsus Vici, Anna ja veel paar farmerite tütart.
Kõik tütarlapsed vestlesid omavahel elavalt, külvates Mena üle oma naiivsete soovitustega, mis puudutasid peigmehega suhtlemist. Ainult Vic istus vaikselt, olles oma mõtetes. Mena ja Anna vahetasid
