Südamlikku tänu soovin avaldada kahele inimesele. Esimene neist on Joel Sang, kirjanik, poeet ja kirjanduskriitik, kes palju aastaid tagasi soostus läbi lugema kõik mu esimese jutukogu käsikirjad ja mis seal salata, nii mõnedki küsitavad katsetused nende seas ning tegi igaühe kohta neist lühikesi, asjalikke ja tabavaid tähelepanekuid. Tunnistan, et ilma tema näpunäideteta poleks ma arvatavasti kunagi asunud oma esimest raamatut avaldama. Vaevlesin tookord eksistentsiaalsete kahtlustuste küüsis. Ja nimelt, et äkki on minu puhul tegemist lihtsalt grafomaaniga. Tahtsin, et keegi asjatundja ütleks keerutamata ja ausalt, kas mu lugudel on kirjanduslikku tähendust või ei. Joel Sang tegigi seda temale omase karedamoelise otsekohesusega. Ja teate, mis mina tegin? Ma lugesin positiivsed ja negatiivsed märkused kokku ja leidsin protsendi. Kuna positiivsuse osakaal oli kokkuvõttes suurem kui negatiivsusel, siis otsustasingi tookord trükis avaldamise kasuks. Seega sai minust avalik, mitte sahtlikirjanik (oht selleks jääda oli olemas) ühelt poolt tänu Joel Sangale ja teiselt poolt tänu aritmeetikale. Nali naljaks, aga Joel Sanga tookordne asjalik ja ilustamata hinnang andis mulle julgust edaspidigi võimalust mööda jutuloominguga tegelemiseks. Suur tänu, Joel Sang!
Teine, kellele soovin avaldada tänu, on Asta Põldmäe, kirjanik ja ajakirja „Looming“ kirjandustoimetaja, keda tunnen tegelikult juba sellest ajast saadik, kui ta oli meie mõlema jaoks nüüdseks kaugevõitu lapsepõlves alles Puurmani koolitüdruk ja kandis veel neiupõlve nime Asta Hiir. Me kohtusime temaga mitmel korral koolinoorte kergejõustikuvõistlustel, aga ka Põltsamaa Keskkooli ja Puurmani Keskkooli vahelistel sõpruskohtumistel nii Puurmanis kui Põltsamaal. Nagu mäletan, oli tema jooksja, aga mina hüppaja. Ta oli esimene võõras tüdruk, kellega me iga kord vastastikku rõõmsameelselt tervitasime. Saatuse tahtel on ta hiljem paljusid mu käsikirju toimetanud, korrektuure lugenud ja asjalikke nõuandeid jaganud. Ta on tõesti olnud kindel õlg, millele minusugune jutukirjanik võis julgelt toetuda. Oma tutvusringkonnas ei tea ma ühtegi temast diskreetsemat ja pieteeditundelisemat inimest. Selle kõige eest suur tänu, Asta!
22. novembril 2015 a
Priit Uring
Autorist
Priit Uring (sünd 1943) on varem avaldanud kolm lühiproosaraamatut, 1993.a. pealkirjaga “Sa tulistasid unenägu”, 1997.a. pealkirjaga “Opositsioon. Homunkulus” ja 2003.a. pealkirjaga „Ilmutus merikarbist“. Tema jutte ja novelle on omal ajal trükkinud ajakirjad “Noorus”, “Vikerkaar”, “Looming”, “Kultuur ja Elu”, “Eesti Naine” ning neid on ilmunud muudeski väljaannetes. Jooksvas meedias on varem korduvalt avaldatud tema kirjutisi õigusteaduse, poliitika, moraali, usu, kirjanduse ja kultuuri valdkonnas. Elukutselt on ta jurist, isiksusena vastuoluline, ühe sõbra arvates isegi salapärane. Tema kirjanduslik looming on tegelikult küllaltki kasin. Aastal 1996 võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks, kuid lahkus sealt poole tosina aasta pärast ilma näiva põhjuseta, millega tekitas teiste liikmete seas teatavat poleemikat.
Kadunud kirjanik Jaan Kruusvall märkis 1994.a. ajakirjas “Looming” nr. 3, et Priit Uring`u tolleaegne debüütkogu “Sa tulistasid unenägu” on väga meisterlikult kirjutatud, kuid autor hoidub lugejast kaugele-kõrgele, ei tule ligidale, ei ava end päriselt, ka kriitikud ei oskavat autori esimese raamatuga midagi peale hakata. Oskar Hansoni nime all avaldatud artiklis 01. detsembri 1993.a. ajalehes “Hommikuleht” nimetati Priit Uring`u proosat tühja ilu tulevärgiks ja artikli autor leidis, et see tekitavat lugejas solvatu tunde. Teisalt jälle “Vikerkaares” nr. 5, 1994.a. rubriigis “Vaatenurk” nimetas Mart Kivastik teda hoopis soojalt Põltsamaa Uring`uks, pidades silmas asjaolu, et mitmed ta lood on seotud Põltsamaa linna ja selle ümbrusega. Tema sõber kirjanik Mait Raun nimetab Uring`ut koguni nn. teist tüüpi kirjanikuks, kes nagu sukelduja on leidnud aegajalt teokarbist pärli. Veel üks Tartu muusik ja kirjamees Arvo Uustalu arvab, et Uring`u novellid on nägemus inimesest ja tema hingest, loodusest ja tema hingest ning see nägemus kujuneb lugeja sees. Mait Raun`ile kuulub ka paradoksaalne arvamus, et Uring vaikitakse esialgu maha, sest ta ei mahu valitseva kaanoni raamidesse. Peeter Künstler kirjutas ajalehes „Sirp“ 2003. aasta lõpus kogumiku „Ilmutus merikarbist“ kohta muuseas järgmist: „…Uring kirjutab spontaanselt, n. – ö. jumalikust sädemest süttinuna, vastukajasid kalkuleerimata. Tema puhul on selline meetod tõepoolest õigustatud … Selline viljakas ambitsioonideta ambitsioonikus on meie kirjandusmaastikul lausa ärritavaks probleemiks, ajal, mil professionaalsusest patrab kogu ühiskond.“ Enesesalgamisele viitab ka Uring`u kunagi omavahelises vestluses naljatamisi tehtud ettepanek Mait Raun`ile, et too kirjutaks tema proosapaladest ülevaate, kui juba surnud mehe loomingust. Viimastel aastatel on Uring huvitunud budismist ning ta on avalikust kirjanduselust praktiliselt eemaldunud. Pärast pikka vaikuseperioodi avaldas ta siiski kultuuriajakirja „Looming“ 2012. aasta mainumbris proosapõimiku pealkirjaga „Mis iganes tuleb“.
Lood käesolevasse jutukogusse on valinud autor ise.
I OSA
ARGIPÄEVAD SINISEL PLANEEDIL
Kungla rahva lapsed
MIS NAD TEMAGA TEGID? Nad kutsusid ta paati ja ta tuli, nad panid ta pärapingile istuma ja ta istus; ta põlved olid püsti ja kleidi alt paistsid roosad aluspüksid; siis sõudsid nad ülesvoolu, linnast välja; kaldal kasvasid pajud ja hõbepajud ning lepavõsa; veepiiril turritasid kalmused, kaldaäärses vees aga kõrkjad; selges läbipaistvuses hõljusid ogalised ahvenad, ülalt kallas õhtupäike sooja valgust, konnakapsa lehe varjus rippus liikumatult nooljas haug; rohutirtsud aina saagisid oma lõputut lugu; lepavõsa taga seisis värske heinakuhi; nad sõudsid kaldale ja talutasid ta heinakuhja juurde; nad panid ta vastupanuta pikali ja võtsid tal püksikud jalast; nüüd ta punnis natuke vastu, kuid ei nutnud veel; siis proovisid nad kordamööda jalgade vahelt tema sisse minna, aga ta hakkas sellepeale nutma ja lunima: „Ärge tehke! Ärge tehke!“ Aga ega neist polnudki veel lõpuni asja, niuded kõigil alles siledad … Ühtäkki nad tundsidki kahetsust ja loobusid oma kavatsusest; nad läksid uuesti paati ja sõudsid allavett linna tagasi; üks mehepojuke istus pärapingil tüdruku kõrval ja ta käsi oli tüdruku kleidi all; teised vaatasid neid ja naersid, tema aga oleks tahtnud olla tüdrukuga nüüd juba kahekesi …
Hiljem läksid nad linnaparki laulupeole, ostsid rublade eest kommi ja präänikuid ning olid jälle lapsed. Rahvarõivais mehed ja naised laulsid laval sulaselges eesti keeles:
„Kui Kungla rahvas kuldsel aal, kord istus maha sööma …“
Koju jõudnud, soovis Leo emale head ööd ja puges voodisse. Veel poolunes-ärkvel olles haaras teda tunne, nagu oleks ta täna astunud oma esimese sammukese rändamise teel …
Arturi ajastu
JA SIIS SAABUS ISAMAALE kipsloomade ajastu. Neid odavast ehitusmaterjalist kujusid seisis teede ristmikel, haljasaladel ja asulatest ning linnadest väljuvate teede ääres. Põltsamaalt kuus kilomeetrit Tallinna suunas, enne Adaveret, Kalmekülas seisis tee ääres paremat kätt esimesest aastatuhandest pärit ohvrihiie asukohas, mõnekümne sammu kaugusel mandri-Eesti praegusest geograafilisest keskpunktist, suurte haraliste sarvedega elusuurune valgest kipsist põdrakuju, elutu pea jõllitamas liiklejaid. Põltsamaalt Viljandi poole väljuva maantee pervel Võisikul seisis kipsist pioneer koos kipsist trummiga – see oli üks neid erandeid muidu kipsist loomade seas, mis tekitas tahtmatult mõtte nagu võiks inimene ise ja koguni veel lapski kipsist olla. Siin-seal leidus suuri amforakujulisi kipsvaase. Tartu maantee ääres oli linna servale tardunud kipsist karude grupikompositsioon. Aga Tallinna poolt tulles pidi läbima ETK nüüdseks kadunud aedade kõrvale linna piirile püstitatud puust väravamonstrumi alias algelise triumfikaare, millele suurte puust trükitähtedega oli paigutatud lakooniline tekst:
ELAGU STALIN!
Selline paistis Põltsamaa tulijale või linna ümber tiirlejale veel viiekümnendate aastate alguses. Aga linn ise oli sõjas purustatud ja varemeis, nagu oleks Eestimaa süda äkki seisma jäänud. Mis muidugi ei vasta tõele, sest tegelikult oli see vaid üks
