sõda muutis Põltsamaa tondilinnaks. Lahingumöllus purunesid ja süttisid põlema nii neljateistkümnendast sajandist tervena säilinud kuningaloss, kesklinna majad kui ka härra Parvei veskid jõekaldal, purunes ülemine paisutamm ja seiskusid turbiinid, mürsutabamusest varises kokku üle kesklinna veskitammi viinud suur sild.
Osavamad tegelased põgenesid juba enne sõja puhkemist või siis Saksa okupatsiooni ajal läände, julgemad langesid rindel ja metsades, paigalejäänuist parimad küüditati punavenkude ja nende sabarakkude poolt Siberisse või Kaug-Põhja koonduslaagritesse põhjuseta sunnitööle virelema ja surema. Nii igas maakonnas, linnas, vallas ja külas. Ülejäänud sattusid tondivalitsuse alla. Veerandile miljonilisest rahvast oli mõne aastaga kaduvikukriips peale tõmmatud.
Ja tondid elasid ka Põltsamaal, hullikesed kolme kilomeetri kaugusel Võisiku invakodus ning päris ehtsad kommunismitondid Kuningamäe all sildaderohkes parklinnas, kus õhtuti tihti kuuldus öökullide huikeid ja hämaruse saabudes võis tähelepanelikum vaatleja jälgida nahkhiirte viirastuslikku pimelendu …
Arturi esimesel naisel oli olnud pärakurebend. Aga kui Artur temaga tutvus, ei teadnud ta sellest midagi ega võinudki esialgu teada. Naisel olid suured ilmekad silmad ja pikad helepruunid juuksed. Näonahk oli tal roosa ja puhas ja tegelikult jättis ta täiesti süütu mulje. Tal oli seljas vaibariidest villane seelik – täitsa originaalne, mõtles Artur tahtmatult. Nagu hiljem selgus, oli naine selle ise õmmelnud. Nad tutvusid Arturi õe klassiõe pulmas Põltsamaal sügisel, pärast õunte korjamist. Artur oli selleks ajaks juba kakskümmend viis vana ning jõudnud olla juba kahe tüdrukuga sugulises vahekorras. Esimese naise käest sai ta lisaks hilisemale totaalsele pettumusele veel oma esimese suguhaiguse – trihhomoonase. Võõrsõnade leksikonist: trihhomoniaas e. trihhomonoos, loomadel ja inimestel peamiselt suguelundeil arenev haigus, mida põhjustab viburloom trihhomoonas. Nõnda kaasnes Arturi armastuse ja esimese abieluga tülikas kohtumine nähtamatu viburloomaga. kellest lahti saamine, tõsi küll, polnudki eriti keeruline. Ebameeldiv mälestus aga jäi siiski. Mida kõike küll inimene ei mäleta!
Ka konega naist ja hullu meest, kes Jämejalast põgenes ning Tartu pool Viljandi linna Uusnas kätte saadi. Artur kohtas teda endise häärberi ees pargis parajasti siis, kui mees lustakalt rippus ühe kuuse alumise jämedama oksa küljes; nad tervitasid vastastikku viisakalt – rippuv mees ja süütu poisike. Mingit ohtu ta ei tundnud … Ka üht teist meest ja ühel teisel korral. Seda, kes Uusna endises mõisapargis laskis väiksekaliibrilisest vintpüssist oravaid; Artur vahtis suu ammuli juures, kui mees sihtis ja tulistas, kostis lasu plaksatus ning orav kukkus tumerohelistel okstel libisedes pehmelt alla; mees pani tapetud orava keha punase voodriga kalossi sisse ja teise punase voodriga kalossi pani esimesele kaaneks peale, enne seda lubas Arturil surnud loomakese siidist karva paitada; mees kõneles vene keelt ja ta jutt oli Arturile arusaamatu … Ka tossuseeni, mis kasvasid sealsamas kuuskede kõrval – jala all need lõhkesid ja lasksid sutsuga välja rohelise tolmupilve, silma sattudes teeb see pimedaks, oli ema hoiatanud … Sovhoosi lõikuspidu peeti suve lõpus ikka sealsamas pargis puude all ajutiselt kokkuklopsitud pikkade välilaudade taga. Artur oli agronoomi poeg, viieaastane, nad elasidki endises häärberis. Täiskasvanud jõid ja lärmasid. Artur tuli toast jooksuga õue ja vudis peoliste juurde, kus jäi hingeldades seisma ja nägi otse enda ees teisel pool lauda istuvat meest, kelle ülakeha oli paljas ning pea rinna kohal rippu. Peolärm oli äkitselt vaibunud ja kõik vaatasid samuti millegipärast seda palja ülakehaga meest. Arturi silm tabas alles nüüd mehe vasaku rinnanibu kõrval tagurpidi kaarduvate servadega tuksleva värske haava, kuid imelik, et verd polnud näha. Ilmselt oli tegemist sisemise verejooksuga. Kellegi hääl ütles: „Sai nuga!“ Sellel hetkel jõudis ema kohale ja viis Arturi ära tuppa … Ühel teisel korral mängis Artur omaette häärberi tagatrepi läheduses maas istudes, tõstis juhuslikult pilgu ja nägi selja tagant säärsaabastega noort naist, kes parasjagu tõusid üles mööda viieastmelist välistreppi: pringid sääred tihedalt saapaid täitmas, seelik liibumas ümber täidlaste puusade, nahkrihmad risti üle õlgade ja tuharatel jalgade liikumise rütmis nihelemas (toru allapoole) tumemust kone. Naine oli Uusna sovhoosi partorg … Häärberil oli ärklikorrus ja seal üks pööningutuba, mille taga kolikamber, kust ema leidis paberipahna seast kunstnik Eduard Wiiralti omakäelise graafilise tõmmise Viljandi maastikust võimsa tamme ja valges pearätis tüdrukuga. Selles pööningutoas oli Wiiralt ise mõnda aega sõjapaos redutanud ja oma kuulsaid taieseid loonud. Isa lasi pildile raami teha ja see on siiani perekonna valduses.
VAHEMEENUTUS OLEMATUST VERETÖÖST
„Võisiku Invaliididekodus on kuritegu sisse viidud …“, kirjutas miilitsaorganitele grammatiliselt kirjaoskamatu avalduse sõjas neljakümne viienda aasta kevadel põrutada saanud venemaa- eestlasest endine lahingulendur, kes praegu töötas Põltsamaa külanõukogu esimehena. Oli tuhande üheksasaja viiekümnenda aasta kevad ja ta oli käinud sama päeva hommikul Võisiku hullumajas (nagu rahvas seda asutust nimetas) kontrollkäigul ning näinud juhuslikult ühes palatis voodi all veriseid riidetükke, mis tekitasid temas tõsise kahtluse, et tegemist on kuriteojälgede peitmisega. Oma kabinetti külanõukogu hoones Põltsamaa linnas tagasi jõudnud, asus ta kohe eeltsiteeritud avaldust koostama. Saanud selle valmis, sulges ta kirjatöö ümbrikusse, kandis selle läbi sissetuleva ja väljamineva posti žurnaalist ja viis seejärel isiklikult postkontorisse, kus saatis selle ära tähitult. Kuna tegemist oli ilmse kuriteo varjamisega, ei usaldanud ta neid toiminguid kellelegi teisele, sest nii oli vähemalt tema poolt tagatud edaspidise võimaliku uurimise saladus. Miilitsaülem Allikmägi, keda rahvasuu kutsus õela irvhamba kombel Tatimäeks (oli tegelikult fenomenaalse mäluga ja vägagi mõistlik mees), sai avaldust lugedes kohe aru, et nupust nikastanud külanõukogu esimees on mingi järjekordse lollusega hakkama saanud, kuid signaali kontrollima ikkagi pidi nagu öeldakse. Ta kutsus enda juurde kriminaaljälituse inspektori Raba ja andis talle operatiivülesande Võisikul asja selgitada ning seejärel tulemustest suuliselt ette kanda. Leitnant Raba käis ära Võisikul ja vestles invakodu peaarsti Pihlakaga. Vestluse käigus selgus, et tegemist oli olnud ühe naispatsiendi linasest riidest menstruatsioonisidemetega, millised meelehaige oli oma lohakuses pärast kasutamist visanud palatis voodi ääre alla, kust neid aga kõrvaline valvas pilk muidugi näha võis … Juhtum tekitas tookordse Põltsamaa rajooni juhtkommunistide seas piinlikku elevust ja kõmu sellest imbus lõpuks ka rahva sekka, kus võttis veelgi grotesksemaid jooni. Nii räägiti koguni, et külanõukogu esimees olla Võisikul avastanud salatoa, kus invakodu juhtkond parandamatuid hullikesi vaikselt teise ilma saatis, verd olnd põrandal kuni põlvini.
Aga Arturi esimene naine (siis veel tulevane ja enne nende tutvust) õppis Tartu ülikoolis kolmandal kursusel vene filoloogiat ja 196 … aasta kevadel pärast edukat eksamisessiooni avanes talle võimalus sõita ülikooli komsomolikomitee soovitusel Moskvasse tutvuma Nõukogude Liidu maailmakuulsa pealinna ja selle vaatamisväärsustega, kui vähegi võimalik, siis ka Kremli ja Lenini mausoleumiga. Tal oli kaasas kiri Moskva ülikooli komsomolikomiteele, milles paluti aidata kaasa üliõpilase Aino majutamisja ööbimisküsimuste lahendamisele. Sõit rongiga kulges viperusteta ja ka ülikooli leidis ta kaasaantud juhendite järgi üpriski hõlpsasti üles. Impeeriumi pealinna ülikoooli komsomolijuhid võtsid ta südamlikult vastu ja andsid ühiselamu aadressi, kus ta saaks peatuda ja ööbida. Aadressileht näpu vahel, asus Aino lubatud kohta otsima ja eksis muidugi miljonilinnas ära. Peas läks kõik segamini ja silme ees lõi sirama virvarr. Paar tundi mööda linna sihitult ringi seilanud, pöördus ta lõpuks ahastuse- eelses seisundis ühe tema arvates meeldiva tõmmu (tõmmude meeste vastu tundis ta mingit vaistlikku tõmmet) lõunamaise välimusega noormehe poole, kellele kurtis balti aktsendiga vene keeles oma kimbatust. Noormees kontrollis ta varjatud terase pilguga kiiresti üle ja teatas sõbraliku häälega, et on ise ka üliõpilane ning elab samas ühikas, kuhu Ainogi pidi jõudma. Ta pakkus ennast lahkelt teejuhiks ja Ainol ei jäänud oma kimbatuses muud üle kui nõustuda. Koht ei pidanudki kaugel olema ja nad hakkasid kõrvuti astuma, kuni jõudsid ühe viiekorruselise staliniaegse maja ette, kuhu sisenesid. Nad tõusid treppe mööda kolmandale korrusele, kus kahel pool koridorides olid uksed. Korraks küll vilksatas Ainol peast läbi kahtlus, et tegemist on rohkem nagu korterite
