tervitusvastuvõtuks kokku surutud, ülakeha kööksus kummargil, pea aukartusest ja alandlikkusest longu lastud, nii et ta nägi marmorvalgel kuklal peeni tumedaid juuksekarvu nagu toonekure udusulgi värelemas. Ja tõdes Artur ajatu äratundmisega, aga hääletult nagu ikka enamjaolt teadvustamata meeleseisundis juhtub:
“Etsa kae! Minu reservkodu on vahepeal saanud endale sobiva emanda!”
Hiljem selgus, et naine oli tegelikult korealanna, pärit keisri õukonnast, põgenenud punase terrori eest sajandi esimesel poolel koos tislermeistrist isaga Vene Kaug-Itta, õppinud kunagi kusagil ülikoolis õigusteadust, saanud miilitsauurijaks Krasnojarski krais ja katkestanud siis kehalise elu lurriläinud armastuse tõttu enesetapuga vasaku käe veeni läbilõikamise teel. Ta kandis nime Sinilga Pak, jumaldas metrooga sõitu tolleaegses Leningradi linnas ja andus Arturile alati vaid ühiselamu duširuumis pihustist langevate soojade veejugade all, ühendades niimoodi idamaise kõrgpäritolu, unenäolisuse, kümblusmõnu ning orgasmielamuse. Alati ütles ta Arturile pärast suguühet:
“Iga kord pärast vahekorda tahaksin sind tappa!”
Ja alati valdas Arturit neid sõnu kuuldes hetkeks sisemine värin nagu oleks ta kunagi kusagil teises maailmas ja teises elus juba korduvalt surnud olnud. Täna ja siin aga elas ta tõeliselt edasi ning polnud tähtis, kas maailm oli päriselt uni või oli uni päriselt maailm või läks üks teiseks üle niivõrd märkamatult, et vahet oli peaaegu võimatu teha.
Teine astraal ehk soomusmees saunas
TA SÕITIS UNES isa iidamast-aadamast vana kohvipruuni värvi sõiduautoga (mark Moskvitš 401, nüüdseks anakronism, ostetud avariijärgselt 1960. aastal Põltsamaa Keskkooli tolleaegse direktori käest üheksasaja rublaga, remonditud ja uuesti sõidukõlblikuks muudetud) mäkke, mis tõusis silmapiirini ja veelgi kõrgemale nagu oleks kogu ilm äkki täiesti ohutult pöörlemise peatanud, lamedaks muutunud ja üleöö püstakile kaldu pöördunud. Mitte siis vaid juba hiljem, ärkvel olles, tuli ta mõttele, et see võis olla küll see müstiline Meru mägi, millest pajatatakse orientaalsetes pärimustes, mille algtekste on peamiselt kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel tõlkinud eesti keelde tolkorral alaliselt Tartus resideeruv idamaade keeli valdav tuntud õpetlane härra Linnart Mäll.
Sellel taevasel mäenõlval paiknes üsna kõrgel üks ulatuslik õndlaauk nagu oleks suur ja nüüdseks täiesti unustatud hiid seal kunagi hallil ajal korraks ühele põlvele puhkama laskunud ja sellest jäigi lohk mäeküljele losutama. Ja selles lohus seisis madal palkhoone, mille ees ta oma vanamoodsa sõiduvahendi peatas. Saun, mõtles Artur ja astus järgmisel hetkel sisse mõnusalt sooja eesruumi. Seal viibis mitmeid vaikivaid eakaid mehi, kes olid kõik alasti ja ühel neist oli kummaline nahk – see moodustus suurtest punastest peopesasuurustest soomusplaatidest nagu olnuks tegu mingi saurusteaegse olendiga, kes tema unes oli millegipärast uuesti elustunud. Mis ajastutest teised vanamehed pärinesid, jäigi arusaamatuks. Arturi viibimine selles müstilises seltskonnas paistis küll saunalistele teada olevat, kuid nad ei teinud temast väljagi nagu oleks ta mingi absoluutselt tähtsusetu tegelinski või siis juhuslik kontvõõras, kellel toimuvaga otsest pistmist polegi. Välja arvatud soomusmees, kellega Artur siiski nagu mingit tähenduslikku sidet adus. Siis äkki kostus seina tagant krabinat, oli kuulda kõmpimist ja keegi prõmmis väljastpoolt vastu aknaluuki.
“Mingi pätt käis pulli tegemas,” jõudis Artur mõelda ja kuulis siis õuest eemalduvaid jooksusamme. Kui ta uuesti soomusmehe suunas vaatas, oli tolle väikeste nahkplaatidega kaetud punanäol pahameeleilme. Nüüd märkas Artur soomusmehe käes mingit imelikku torukujulist riistapuud. Vanamees viipas Arturi enda juurde ja tõstis vaikides asjavärgi tema nina ette. Artur sulges ühe silma ja vaatas teisega instrumendi sisse. See osutus mingiks kaamerataoliseks optikariistaks, mille hämarrohelises sisemuses paistis lumelagendikul jooksva inimese siluett. Siis suurenes kaader iseenesest ja ühtlasi hakkas ta kuulma põgeneja lõõtsutavat hingamist, tema kiirenenud südamelööke ning vaheldumisi liikuvate jalgade sumpsumist sügavas lumes. Nüüd ilmus kaadri keskele sihiku kriipsurist ja Artur taipas sedamaid, et tegemist on mingi enneolematu laskeriistaga. Järgmisel hetkel kostus särtsatus ja põgeneja haihtus nagu hõõguvtulisele pliidirauale kukkunud üksik veetilk.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
