sõitsid koos naise ja lapsega Põltsamaalt Imaveresse vanaisa matustele. Viimased paarkümmend aastat oli vanaisal olnud läikiv kiilaspea, mis millegipärast tuletas meelde hiigelsuurt ja pruuniks päevitunud just kui mingi olematu või siis ammu väljasurnud linnu muna. Huvitav oli see, et Arturi väike poeg ei kartnud üldse surnud vanavanaisa, kui ta isa käsivarrel istudes koolnuga ühes toas viibis. Melis vaatas oma isa täiesti elusat suurt nägu ja paremat silma hästi lähedalt ja küsis:
“Kas sinu vanaisa magab?”
“Ei, ta on surnud ja külm,” vastas Artur ja küsis:
“Kas tahad katsuda, kuidas issi vanaisa on surnud?”
Poiss noogutas ja katsus. Surnu pea oli tõesti külm ja sile.
KOLMANDANA suri vanaema, kes oli juba üheksakümmene seitsmene. Raadiot ta veel kuidagimoodi talus, aga telerit mitte üks raas ja kui see tädi majas Tallinnas sisse lülitati, ütles vanaema iga kord kurja häälega:
“Jälle te panete need kosmosetuuled puhuma!”
Viimased kümme aastat vastas ta laste ja lastelaste ning lastelastelaste küsimusele tervise kohta alati ühtemoodi:
“Näe, ootan surma, aga surm ei tule ega tule!”
Ja vedas oma hambutu suu pärani.
GENEETILISELT programmeeritud isane elab ju riskimaailmas. Kui Artur oli väike poiss ja ei käinud veel kooliski, lõi teda hobune sellepärast, et laps tahtis noorloomaga vallatleda. Artur oli väike ja ka hobune oli väike – varss, kes ülemeelikusest kepsutas endises mõisapargis kammitsas oleva mära ümber. Artur, kes ei teadnud ohu võimalikkusest midagi, lähenes paha aimamata varsale ahtri poolt küljest ja see lõi takka üles nii, et kabjahoop tabas teda paremale poole kubemesse. Poiss lendas hingetult uperkuuti. Kehal oli nädalapäevad nähtav sinine kabjajälg ja ema-isa tundsid mingit kummalist kartust, mille varjatud põhjust laps ei taibanud. Eks nad kartsid kaugemaid tagajärgi, sest varss lõi ju sellisesse kohta, mis võinuks teha ta suguvõimetuks, aga õnneks siiski ei teinud. Hilisem elu ja Arturi kaheksa last kokku kolme naisega olid selgeks tõestuseks, et selle koha pealt on asi küll täiesti korras.
JA SIIS TULID need Kochi kepikesed. Ema keelitas korduvalt nii Arturit kui temast aasta vanemat õde Annit:
“Ärge minge selle tädiga kaasa, ärge võtke tema käest midagi vastu, kui ta pakub. Kas jääb meelde? Kas jääb meelde?”
Niimoodi seletas ema, hoides neid kordamööda oma käte vahel ja põngerjad noogutasid innukalt, aga õue minnes unustasid emme hoiatuse, sest nad elasid ju hoopis teises maailmas kui täiskasvanud.
Sellel tädil oli lahtine tuberkuloos ja talle meeldis kahjurõõmu pärast teisi nakatada. Kui ükskord õues mängides hakkas Arturit vaevama janu, kutsus tädi ta kaasa oma korterisse, kallas läbipastvasse rohelisse kanditud külgedega klaasi vett, rüüpas ise ja andis lapselegi juua. Sellel janukustutusel olidki saatuslikud tagajärjed, nimetusega Kochi kepikesed …
VIIMASENA suri isa südamerabandusse Põltsamaal kuldvihma (laburnum) põõsa all. Ta istus parajasti jalgratta sadulas ja pressis vastutuult üle suure silla kultuurikaupade kaupluse suunas, kui südamelihas rebenes. Isa kaotas teadvuse, ta käed keerasid samal ajal lenksu paremale, inertsi tõttu pöördus ratas kõnniteele, ületas selle ning isa prantsatas koos jalgrattaga endise hüdroelektrijaama kõrval kasvava kuldvihma põõsa alla kummuli maha. Seal ta lämbuski mõne minuti jooksul vereringe äkki tekkinud tugeva puudulikkuse tõttu. Suur Südametelõhkuja oli ta oma kaissu pigistanud.
AGA NÜÜDSEKS on nad kõik eelmised olijad: Tutanhamon, nuuskuritest maakuulajad, kristlastest kontvõõrad, muistsed võitlejad, mandunud eellased, esimesena surnud ema, vanaisa, vanaema, isa, mära koos varsaga, teda nakatanud tiisikusehaige naine, rohkem kui sada aastat tagasi elanud eesti rahvas, isegi härra Koch. Ainult härra Kochi kepikesed on elujõulised igavesti ja kargavad ka edaspidi valimatult kopsu.
JA OMETI vedas tal hullupööra, sest kaheksateistkümnendaks eluaastaks sai Arturi organism imekombel iseeneslikult tuberkuloosist jagu.
Astraalid
ALLJÄRGNEVALT MÕNED PAJATUSED animistlikust algolekust, kuhu me igal ööl, kui vähegi uinuda tihkame, igatseme ikka-jälle vaistlikult tagasi pöörduda. Meil on ju embrüonaalne sundigatsus suubuda juurtesse, tungida varakevadises lumehanges lillakaspunaselt õilmitseva näsiniine mürgimahlasoonte kaudu lausa alumisse ilma nagu teavad seda teha nõiad, aga see olevat eelkõige seotud Maaema ohtliku väetoimega. Seepärast on astraalis viibimise eeltingimuseks hämarolek, segipäine loveseisund, mis pole kahjuks kaugeltki kõigile jõukohane. Juhuslikult sinna sattumine mõnel ju toimub, aga uni lõikab pea alati sündmused läbi ning ärkamine jälle lõikab pea alati unemälestuse kehaolekust lahti. Sest maine inimelu pole midagi muud kui ahvatlev lõks. Seepärast sooviks Arturgi olla pigem druiid kui taarausuline. Tahaks teine olla veel praegugi taimedega ühendhingeline nagu esivanemad seda suutsid. Ja ehkki ta arvatavasti Briti saartel nõiaproove tehes nurjuks, oleks ta ometi nõus istuma liikumatult mitu päeva järgemööda eksamikaljule kuristiku serval mingi imeviguri abil terava otsa peale tasakaalu sätitud kivimüraka kukil, et sel moel sooritada viimane katse ja edasi toimetada juba pühitsetud paganliku hiiepreestrina, kui et vegeteerida praeguses Vabariigis paljulapselise (viis poissi ja kolm plikat) reproduktiivse meeskodanikuna, kelle eluperspektiiv näikse vääramatult suubuvat ainelisse kitsikusse ja nõmedalt ebaratsionaalsetesse rutiinaskeldustesse, kuni teda lõpuks Ood Rõõmule saatel tassitakse pidulikult piklikus puumahutis Liiva-Annuse juurde ussipidu pidama, tõuguballil osalema, vikatisabatil sehkendama. Kui nüüd just ei kremeerita. Sestap asja juurde, enne kui päris hilja!
Esimene astraal ehk sobiv emand
SEE OLI NÜÜDSEKS ainuke mitmeosaline uni Artur-Aadu elus (momendil viiekümne nelja aastane, aga seisab ikka veel püsti ega küüruta, jumal tänatud!). Esimene kord ta lihtsalt sattus teispoolsusse, kus paiknes lakitud puidust elamu, mis kuulus talle mingi tõestamist mittevajava omandiõiguse alusel, kuigi ta polnud seda ise püstitanud. Katusematerjali päritolu ta ei oleks osanud kirjeldada ei siis ega praegu, kuid see oli väljast tumedam ja seest heledam lakitud puidust individuaalehitus. Kõik üleni stiilne, isegi kuidagi jaapanipärane, filigraansete nikerdustega. Sees olid tahveluksed, sirmid ja lükandseinad. Ja muidugi siserõdu kauni rinnatisega, mille võrevardad kujutasid endast igaüks eraldi võetuna mingit kordumatut kunstiteost. Artur viibis üsna kaua oma nikerdatud ja lakitud puidust elamus, käis kõikjal takistamatult ringi. Peremehetundega. Miskipärast kogu aeg sokkide väel laiadel höövelsiledatel keerulise sigri-migri mustriga põrandaplaatidel. Oli nagu õnnelikki, kuid siis hakkas tasapisi häirima üks jonnakas tõsiasi ja nimelt: ta oli selles suurepärases majas, selles inimsõbraliku ehitustöö kvintessentsis ihuüksinda. Seejärel ilmusid kusagilt triviaalsed laulusõnad, mida otsekui nähtamatu suu hakkas hääletult vormima ja seejärel väljutama, nii et mõisted esialgu õhku hõljuma jäid nagu mingid vikerkaarevärvilised ilma puna- või sininihketa seebimullid, mis pärast mõningast sihitut sebimist rivistusid grammatikareeglite kohaselt triviaalse lööklaulu sõnastusse:
Sest kartagi on kahekesi julgem
Kui vapper olla ihuüksinda
Aga karta polnud mõistusepäraselt nagu midagi ja siinkohal unenäo esimene pool lõppes.
Mõni aasta möödus ja ühel ööl külastas ta uuesti seda lakitud puidust elamut, leidis ennast jälle tuttava läve ees, mõnusa äratundmisega, et kõik oli nii nagu enne – pikk möödanik polnud vahepeal ehitisele mingit mõju avaldanud ja nüüd ta järsku adus, et oli taas oma teispoolsuse igavikuolude salasoppi kellegi tundmatu ehitusmeistri poolt püstitatud reservkodus. Kuid ajatusel oli sedapuhku
