/p>
Olen viimastel aastatel tihtipeale mõtisklenud meie rahva, maa ja kultuuri üle. Kaugemalt vaadates paistavad asjad teistmoodi kui igapäevaselt sees olles. Kuna viibin praegusel ajal enamasti Eestist eemal, siis loodan, et tekkinud võrdlused ja arvamused võivad ehk huvi pakkuda nii neile, kes Eestis elavad kui ka neile, kes samamoodi mujal asuvad.
Need lood on lihtsalt arvamuslood. Päris kindlasti ei arvata nendes midagi kindlat või vaieldamatut. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi. Ja arvamused veel muutuvad ju ka.
Praegugi, neid lugusid üle vaadates, võiksin nii mõndagi ümber sõnastada, teisiti ütelda või arvata. Ja päris kindlasti arvan paari aasta pärast midagi hoopis uutmoodi. Sinna pole midagi parata.
Kui see kedagi peaks huvitama, siis olen oma elu jooksul tegelenud ja kokku puutunud väga erinevate valdkondadega. Kõrgkooli tasemel olen õppinud bioloogiat ja muusikat. Olen avaldanud raamatuid eesti regilauludest. Olen tõlkinud tiibeti ja hiina tekste; kirjutanud artikleid, retsensioone, lühijutte, luulet, koori- ja soololaule, instrumentaal- ja elektroonilist muusikat jm. Olen pidanud õpetaja ametit, juhtinud organisatsioone ja ettevõtteid. Selle raamatu lõpus on neist erinevatest eludest ka veidi pikemalt juttu.
Üheks püsivamaks huviks on aga läbi aegade olnud ikka mure ja hool meie rahva pärast. Ka siin, kaugel maal, jälgin pidevalt meie ajakirjandust ja kuulan raadiosaateid, hoides ennast kursis. Ja mul on hea meel, et olen saanud oma arvamust avaldada, pälvinud kommentaare ja vastuarvamusi.
Kas eesti rahval on lootust? Kas see rahvas on midagi väärt? – nii on küsitud juba sajandeid. Ja vastuseid on olnud igasuguseid.
Sellele ei saagi olla ühest vastust, nagu ei saa olla ka ühtmoodi või ainuõiget suhtumist. Meil kõigil on väärt omadusi, aga eks ole meil kindlasti ka puudusi. On asju, mida tuleks kiita, aga on ka neid, mille eest tuleks lausa karistada.
Nii ka meie rahval… peksta ja kallistada… mõlemat on vaja.
Tõnn Sarv
Pattaya, 31. detsembril 2009. aastal.
Andekas rahvas
Mõnikord mõtlen, et kas pole veidi imelik või naljakas, et rahval, keda on vähem kui elanikke mõnes Bangkoki linnaosas, on kümneid teatreid, kontserdisaale ja kõrgkoole; sadu kirjastusi, muuseume, raamatukogusid, laulukoore, näiteringe, tantsuklubisid; tuhandeid luuletajaid, muusikuid ja kunstnikke; kümneid tuhandeid käsitöömeistreid, uurijaid, kollektsionääre; sadu tuhandeid kõikvõimalikke fänne, huvilisi, kaasaelajaid…
Juba ainuüksi meie raamatupoed hämmastavad – kuidas saab nii väikese rahva keeles olla välja antud nii suures valikus kirjandust?
Olen ju maailmas veidi ringi vaadanud ja oskaksin nagu võrrelda. Muidugi on meie teatrid ja kõrgkoolid tibatillukesed võrreldes maailma suurimatega. Loomulikult on meil ka palju viletsat ja küündimatut, igal alal, aga kus seda poleks?
Mõnikord jääb siiski mulje, nagu oleks meie rahvas mingis mõttes ikka ka veidi eriline ja andekas.
Hakkasin meenutama kõiki oma tuttavaid Eestis ja üldse eesti inimesi. Ja tõepoolest, igaühel neist, ilma eranditeta, on mingi omadus, anne, huviala, tegevus või mis iganes, mis teeb ta eriliseks ja kordumatuks. Isegi kaktuste kasvatamine ja nende tundmine on ju eriline, kas pole? Rääkimata juba broderiipitsi või napoleoni koogi valmistamise oskusest, tõsistest tõukoerte pidajatest või filatelistidest ning mõne spordiala või bändi asjatundjatest.
Kusjuures see kõik on ju veel suhteliselt passiivne huvi või tegevus. Enamik mu tuttavaid aga on lausa loomeinimesed. Kes luuletab, kes kirjutab niisama. On leiutajaid, programmeerijaid, disainereid. Mõni teeb muusikat, mõni maalib või joonistab. Kes ehitab või konstrueerib midagi. Mitmed tegelevad järjepideva enesearendamise, treeningu, jooga või meditatsiooniga. Mõnele meeldib aga hoopis näiteks esineda, muljet jätta, ässata, tehes seda vaimukalt, meeldejäävalt ja nauditavalt. Eks ole seegi ju looming, kas pole. Eluteater või nii.
Tõepoolest, kas pole nii, et igal eestlasel on mõni huvitav kiiks. Vähem või rohkem, aga ikkagi. Parandage mind, kui ma eksin.
Muidugi tekib kohe küsimus, et kas niimoodi omaenda rahvast kiites ei tee ma liiga teistele rahvastele. Kas pole kõigil niimoodi? Kas pole igal inimesel siin maailmas mingi eriline omadus, huviala või lihtsalt iseärasus, mida võib vabalt ka andekuseks või loomelisuseks nimetada? Küllap üsna sageli nii ongi. Ja küllap ei saa ega tohi kedagi väga ennatlikult hakata kohe mingi madala massi hulka liigitama või kuidagi muud moodi paika panema või üldistama, et näe, kui nõme või loll, mistahes põhjusel.
Olen ma ju saanud siin Taimaal viimaste aastate jooksul piisavalt suhelda nii tai inimeste kui ka paljude teiste rahvaste esindajatega. On tulnud ette nii rumalaid kui andekaid inimesi, nõmedaid ja huvitavaid, igavaid ja põnevaid – sõltumata sellest, kuidas keegi ennast ise on tahtnud esitada või esitleda, sest saab ju suhteliselt kiiresti aru, kellega on tegemist. Ja tõesti võiksin ütelda, et keskmine eestlane on ehk siiski, võib-olla vaid küll kriipsukese võrra, aga ikkagi, huvitavam kui mõne teise rahva esindaja keskmiselt. Ja seda üldsegi mitte ühise emakeele ja seeläbi üksteisest parema arusaamise tõttu.
Aga eks sel omadusel, kui seda üldse muidugi on, ole ka hädasid ja puuduseid.
Üks asi on muidugi see, et kui igaüks tahab ise olla erakordne isiksus, siis on raske leida neid, kes võiksid olla ka teiste jaoks midagi – et hoolitseda, teenindada ja lihtsalt abiks olla. Võimalik tõesti, et just seetõttu napibki meil teeninduskultuuri ja üldse häid teenindajaid, nagu ka õdesid ja põetajaid-hooldajaid raviasutustes.
Nii tüüpiline on kuulda näiteks suvisel ajal kuskil vabaõhu-baaris, kui veidi lobisema jääda, et "ega ma tegelikult ei olegi ettekandja, ainult praegu, koolivaheajal…" Nagu oleks teenindamine miski õnnetus või midagi häbenemisväärset. Või siis see tuntud olukord meie Vabadussõja algul, kui kõigest oli puudus, ainult mitte ohvitseridest. Sest keegi ei taha ju olla "tavaline", "tüüpiline", lihtsõdur, keegi ei taha, et teda saaks ühe sõnaga "paika panna". Igaüks tahab olla ikka ju eriline, huvitav ja kordumatu. Ehkki, iga töö on töö ja tahab tegemist. Mis seal ikka nii väga poosetada, solvuda või vigurdada.
Ja teine asi on ehk pisut ohtlikki. Nimelt, sa pead olema väga valvas ja ettevaatlik, kui teise eestlasega esmakordselt suhtlema hakkad. Iial ei või teada, kus tema kiiks juhtub olema. Ja kuskil on tal oma kiiks igal juhul – kas ei salli ta neegreid või juute või kristlasi, vihkab mõnda erakonda või avaliku elu tegelast, ei kannata mingit sorti muusikat või ajalehte või raadiojaama või mida iganes. Alati maksab enne ja ette küsida, kui millestki või kellestki juttu teed. Kõike sallivat ja kõigesse armastusväärselt suhtuvat eestlast pole tõesti veel kohanud.
Nii et andekas rahvas, aga kiiksuga.
Vihkamist on palju
"Maailm on väsinud vihkamast," rääkis Mahatma Gandhi. Paraku tundub, et meie armas eesti rahvas ei ole veel sellest väsinud.
Mõte, et eestlased ja venelased võiksid ära leppida, on muidugi ilus. Vähemalt omavahel rääkida võiks. Kas või esialgu viltu ja valesti, aga igal juhul on see parem kui omaette nurgas põrnitseda. Mis tähtsust sel tõepoolest enam eriti on, kelle esivanemad kelle pärast kunagi rohkem kannatasid.
Aga veelgi parem oleks, vähemalt minu arvates, kui eestlased ka isekeskis ära lepiksid. Omavahelist vihkamist on palju. Mõnikord tundub, nagu oleksid kõik kõigiga tülis. Mõnikord tundub, nagu peakski põhimõttekindlus väljenduma millelegi vastandumises, millegi vihkamises, põlgamises, halvustamises, mahategemises.
Primitiivne rahvuslus väljendub ju eelkõige selles samas venevastasuses. Kui sa juhtud näiteks arvama, et mõnel venelasel võib mõnes mõttes ka õigus
