halastus ja paljud muud. Inimeste omavahelisi suhteid ei mürgitanud kahtlustused, ähvardused, tagakiusamised ja pealekaebamised. Säilis usaldus ja koostöö, mistõttu võib praegu öelda, et niinimetatud kapitalismi ajal ei peagi nii väga enda eest seisma – sinuga arvestatakse, sinu eest hoolitsetakse, nii nagu sa ise arvestad ja hoolid teistega.
Ja see paistab silma igal pool, isegi liikluses või teeninduses ning inimeste igapäevastes hoiakutes ja ilmetes lausa.
Nõnda et võiks lausa vastupidi ütelda, et just selle va kapitalismi tingimustes saad ennast rahulikult ja turvaliselt tunda ning hoopis tol sotsialismi ajal tuli enda eest võidelda ja hirmu tunda.
Mine tea, tegelikult on mõlemal juhul ikka mõlemat ja puhast sotsialismi ega ka puhast kapitalismi pole vist kunagi olnud eriti. Mõlemal on omad head ja halvad küljed nagunii.
Mõnikord tundub ainult, et sotsialismi-järgses kapitalismis on mõlema halvad küljed kuidagi eriliselt võimendatud ning head küljed kuskile ära kadunud.
Küsimus polegi ju "kapitalismis" või "sotsialismis", vaid inimlikkuses.
Kes vastutab, see hoolib
Keegi ei taha vastutada. Ja milleks üldse vastutada? – niipea kui midagi juhtub, oled ju kohe süüdi, sest loll olid, et võtsid vastutuse enda peale.
Palju parem on olla vastutusest vaba. Juhtugu mis juhtub, sina pole milleski süüdi, eks ole?
Vastutus on alati vastastikune. Või noh, peaaegu alati, enamasti.
Ma ei keera muusikat liiga valjult mängima, sest ma hoolin oma naabritest. Isegi siis, kui ma tean, et ka neile see muusika meeldib. Isegi siis, kui neid võib-olla polegi kodus. Isegi kui ma pole kindel, kas mul üldse naabreid on.
Kas mitte ei olnud natslikul Saksamaal selline põhimõte või lubadus, et keegi ei pea millegi pärast vastutama, kuna füürer või siis NSDAP on võtnud kõige eest vastutuse enda peale. Ja et kõik, kes teenivad ustavalt füürerit ehk parteid, on vastutusest vabastatud. Või midagi taolist.
Kas polnud midagi taolist ka NSV Liidus? Kõik pioneerid pidid olema ju "alati valmis" võitlema NLKP ürituse eest. Partei pidi olema lausa "meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus".
Totalitaarsetes ühiskondades ongi inimesed vastutusest vabastatud. Sinust ei sõltu midagi. Sinu eest otsustatakse. Sina ei vastuta millegi eest.
Kui meil midagi rõõmustavat juhtub, näiteks mingi hea koht Eurovisioonil või mõni spordisaavutus, siis kõik on justkui osalised. Kõik rõõmustavad ja õnnitlevad üksteist. Aga kui osutub, et meie riik või rahvas on miskis mõttes halba valgusse sattunud või kaotajaks osutunud, siis ei taha keegi vastutada. Keegi pole selles justkui enam osaline.
Vastutust saab tunda ja seda mõista kõikjal. Vastutusest saab ka rõõmu tunda. Rõõm sellest, et sinust midagi sõltub – vastutus sinust sõltuvate eest, oma laste, alluvate eest.
Alluvad vastutavad juhi ees. Juht vastutab alluvate eest. Sõdur vastutab talle antud käsu täitmise eest. Ohvitser vastutab tema alluvuses olevate sõdurite eest.
Vanemad vastutavad laste eest. Lapsed vastutavad vanemate ees. Kool vastutab nii laste kui ka nende vanemate eest. Mõlemad vastutavad ka kooli ees.
Valitu vastutab valijate ees. Valijad vastutavad valitu tegude eest, sest nemad on ta ju valinud ja oma tahte kohaselt tegutsema volitanud, talle võimu andnud.
Igaüks vastutab iseenda eest. Igaüks vastutab kaaskodanike ees.
Küsimus polegi selles, kes vastutab, sest kõik vastutavad. Igaühel on mingeid kohustusi.
Ega ilmaasjata ei tähistatud ÜRO juures inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise viiekümnendat aastapäeva 1998. aastal sellega, et võeti vastu "Inimese kohustuste ja vastutuste deklaratsioon".
On leitud, et USA idarannikul asuva Vabadussamba tasakaalustamiseks peaks läänerannikule püstitama Vastutuse Monumendi.
Kopenhaagenis ei arutatud selle üle, kas inimtegevus mõjutab kliimat. Arvestati võimalusega, et see võib nii olla, tajuti vastutust. Kõik teavad, et kliima võib muutuda ja muutubki, palju suuremate ja võimsamate tegurite toimel. Aga inimesed tahavad hoolida. Inimesed tahavad vastutada.
Kes vastutab, see hoolib. Ja hoolivus on just see, mida on maailmas tõesti vaja. Ei ole vist võimalik ülemääraselt hoolida.
Võib-olla hakkab inimkond tõepoolest jõudma täiskasvanu-ikka – ei süüdistata enam ennast või kedagi teist, vaid võetakse vastutus.
Kommunismi tõeline kuritegu
Juhtusin lennukis lugema International Herald Tribune`i olukirjeldust tänapäeva Ida-Saksamaast ja olin jahmunud.
Mõtelda vaid: kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist ja Saksamaa taasühinemist, meeletute ressursside kulutamisi ettevõtluse ja infrastruktuuride arendamiseks – üksnes aastatel 2006–2008 rohkem kui 60 miljardi dollari eest – on ikka veel selle Euroopa suurima ja võimsaima riigi idapoolsed alad lootusetus seisus. Rahvastik vananeb, noored lahkuvad.
Ümmarguselt 1,7 miljonit inimest, ligi 12 protsenti rahvastikust, on endise Ida-Saksamaa aladelt nende aastate jooksul minema läinud. Alates 1989. aastast on seal suletud ligi 2000 kooli, kuna lapsi lihtsalt juurde ei tule. Terved linnaosad on tühjenenud, kvartalite kaupa lammutatud. Mõned väikelinnad on kaotanud ligi poole oma elanikest. Ja see kõik toimub ühes ja samas riigis, sama valitsuse, sama rahva, kultuuri ja keele alal.
Või kas see ikka on seesama maa ja rahvas?
Ida-Saksamaa oli ligi pool sajandit Moskvast juhitud kommunistliku võimu all. Kusjuures, ei saa jätta meenutamata, nonde samade kommunistlike võimurite poolt eriliselt arendatud, spetsiaalse tähelepanu ja hoole all. Pidi ju DDR olema justkui mingi vaateaken ja reklaam, pidi demonstreerima kommunistide võimu eeliseid lääne inimestele, panema neid selles veenduma ja seda uskuma.
Hea küll, Moskva võim varises kokku, Nõukogude Liitu enam ei ole, Saksamaa on taas üks riik. Aga seal, kus oli kunagi kommunistide võim, ei taha midagi eriti idaneda ega edeneda. Nagu oleks loomulik elukeskkond hävitatud. Nagu oleks mingi kohutav jõud kõik maha surunud. Elutahe ja edenemise soov kustutatud, justkui mürgitatud.
Nagu oleks endiselt kaks erinevat maad, kaks riiki, kaks rahvast – üks neist vaba, rikas ja rõõmus, teine aga alla surutud, depressioonis, tahtetu. Tõepoolest, nagu mingi mürgi või haiguse mõju all. Või nagu üks alguses mainitud artikli kommenteerija võrdles: justkui radioaktiivselt saastatud piirkonnas.
On tõesti jahmatav, et veel kakskümmend aastat pärast kommunistide võimu lõppu mõjub see nende poolt anastatud piirkondades endiselt. Uus põlvkond on peale kasvanud, aga ikka jätkub nostalgitsemine endiste aegade järele. Või, hullemgi veel, natside võimu järele.
Inimesed on pahurad. Puudub koostöötahe ja usaldus. Uued ideed edenevad vaevaliselt või kustuvad kohe. Ollakse harjunud välise abiga. Vastutusest hoidutakse. Korruptsioon ja kuritegevus lokkab. Omavahelisi suhteid takistab kadedus ja tigedus.
Kusjuures, mis seal salata, see kõik on ju enam-vähem samamoodi kogu endises Ida-Euroopas ja Venemaalgi. Meil Eestis kaasa arvatud, kõikjal, kus kehtis kommunistide võim. Ei ole oluliselt olukorda parandanud ka Euroopa Liiduga ühinemine ega massiivne välisabi. Esialgne eufooria on kõikjal asendunud depressiooni ja allakäiguga. Pankrotist on läbi käinud juba
