olete üks tark naine!”
„Kana ma ei ole,” nõustus proua Kukk kohvitassi džunglipunastele huultele tõstes.
2. Kolimine
Ehkki oktoobrihommik oli jahe, värisesid veoauto kastis oma kohvritel istuvad neiud pigem erutusest kui külmast. Sõit viis Veerenni tänavalt läbi luksuslike eramajade ja villade rajooni sinna, mis enam Tallinna osa peaaegu ei olnudki. Mändide vahel, eemal teistest majadest, paistis teravatipuline katus. Kas see? mõtlesid kõik tüdrukud järjekordselt. Juba mitu korda olid nad arvanud nägevat oma sihtpunkti; iga kord oli auto teed jätkanud.
Aga seekord vajutas juht lõpuks pidurit.
„Kohal!” sosistas lopsakas punapea, end veel liikuva auto kastis püsti ajades.
Juhikabiini kaasreisija uks avanes ning välja astus proua Kukk; tema järel tema assistent ja parem käsi, Renate. Teiselt poolt hüppas välja sohver ning lähenes kastile, et reisijaid maha aidata.
Dramaatiliselt viipas proua Kukk pimedate akendega maja poole.
„Siin see on, tüdrukud: meie uus kodu!”
Neiud, selle asemel et auto kastist väljuda, olid kogunenud tihedasse gruppi ning silmitsesid hoonet vaikuses.
„Terve see loss või?” küsis üks tüdrukutest arglikult.
„Linda, Tallinnas ongi ainult lossid!” muigas meelas punapea. Tal oli madal, peaaegu mehelik hääl, mis näis pulbitsevat tema võimsa rinnapartii sügavustest.
„See küll enam „kanala” ei ole!” hüüatas kolmas tüdruk, euroopalikult jaheda välimuse ja hoiakuga kõhn blondiin.
Renate pöördus tüdrukute poole:
„Proua Kukk on meist nüüd pärlkanad teinud!”
Veoauto kastis kihistati ja plaksutati elevusest.
„Võtke nüüd kõik isiklikud asjad, enne kui sadama hakkab,” andis proua Kukk korralduse.
„No nii! Kompsud, tüdrukud!” assisteeris Renate.
Ükshaaval lasid neiud end sohvril kastist alla tõsta.
Renate astus proua Kuke kõrvale, kes ikka veel üksisilmi maja hindas, justnagu endale oma ostu väärtuse kohta küsimusi esitades.
„Ja kõik on seaduslik ja aus?” päris Renate ettevaatlikult.
„Kõik! Nõunik on selles asjas väga täpne. Talle on ju ka kasulik, et me kesklinnast ära oleme kolinud. Need puud varjavad paljutki.”
„No siin on ikka uhkem härraseid vastu võtta,” möönis Renate. „Vanas „klubis”… ma vabandan…”
„Ei ole vaja vabandada,” lõi proua Kukk käega. „Urgas oli see, ütleme otse välja.”
„See oli ikkagi teie maja…” üritas noorem naine oma esmast hinnangut pehmendada.
Proua Kukke ei paistnud see huvitavat.
„Kümme aastat tagasi – siis käis küll. Aga täna me ei ole enam mingi nurgatagune keldriasutus. Me oleme sisuliselt ministeeriumi osa!”
Renate naeris kergendunult. Kohvritega tüdrukud kogunesid nende ümber, üritades juba kõlanud naljale pihta saada.
Proua Kukk viipas taas maja poole.
„Palun siis kõiki sisse!”
Juhtides kolonni, avas ta värava, millest algas peaukseni viiv kruusatee.
Maja ei olnud moodne ega esmapilgul ei kodune ega romantiline. See oli tüüpiline raskepärane baltisaksa villa, ilmselt ehitatud vahetult enne suurt sõda, mis oli teinud kohalikest sakslastest hoobilt vaenlased. Kahekümne viie aastaga olid eelistused ja maitse palju muutunud; nagu ka võimustruktuurid.
Üle õla vaadates nägi proua Kukk tüdrukuid kokku hoidmas nagu arglikku lambakarja. Nad kõndisid vaikides, hoides perenaisele küll lähedale, kuid jäädes samas aupaklikule distantsile. Proua Kukk mõistis nende pelglikkust – hallis sügisvalguses näis tühi hoone rõõmutu, isegi pahaendeline.
Kiirustades astus ta üles väikesest trepist ning avas välisukse. Tema enda sammude kaja suures vestibüülis pani teda võpatama. Kui valgus põlema lõi, taganes ebameeldiv erutus aga koos varjudega ning kõik ahhetasid üheskoos kergendunult. Maja sisemus tundus olevat moderniseeritud, märksa kodusem, kui oleks võinud arvata, ent samas siiski harjumatult luksuslik.
„Härrasteklubi!” esitles proua Kukk.
„Ongi loss…” sosistas väike Linda, kes Jõhvis veedetud nooruse jooksul ei olnud eales ühtegi taolisse ehitisse astunud.
Pikk ja tumedapäine kaunitar hingas sügavalt sisse.
„Huvitav lõhn on siin, tunnete?” küsis ta vaevumärgatava aktsendiga.
„Natuke nagu muuseumis,” avaldas viimasena sisenenud tüdruk arvamust.
Renate, kes oli maja põhiplaaniga tutvunud, pöördus ringi.
„Üleriiete garderoob on, näe, siin vasakul, ja toad on mõlemal korrusel.”
„Jah, Renate, näita palun tüdrukutele,” oli proua Kukk tänulik, et keegi asjade juhtimise enda kätte võttis.
„Vivian ja Linda on ülemisel korrusel, ja teie, Monika ja Anastassia, olete vaat sealt uksest läbi ja paremale. Vannitoad on üks esimesel, teine teisel korrusel.”
„Blondid üleval, brünetid all,” märkis Vivian.
„Meil on nüüd kolm eraldi kabinetti kundedele, nii et need toad on teile päris omad, nagu kodus,” teatas proua Kukk.
Tüdrukud tõid kuuldavale elevil naeru, ehkki võõra maja kohta kasutatud sõna „kodu” tundus kõigile väga harjumatu.
„Tulge siis minu järel, muidu te eksite ära,” hüüdis Renate ja suundus trepist üles, Vivian ja Linda tema kannul.
„Mina näitan Monika ja Anastassia toa kätte ja siis kohtume saalis,” ütles proua Kukk. Hetkeline ebalev kõhedus oli kadunud ja ta tundis end taas olukorra perenaisena.
„Ma ei jõua ära oodata…” hingeldas Monika.
„Ja mööbel on kõik sees?” küsis Anastassia, skulpturaalne venelanna, kes ettevaatlikult astudes uut ümbrust uuris.
„Jah, perekond lahkus suure kiiruga ja müüs kogu kinnistu maha täpselt nii, nagu siin elati.” Proua Kukk üritas kõndida enesekindlalt, justnagu oleks maja talle läbi ja lõhki tuttav. „Kõik on olemas – isegi voodiriided, nõud, raamatud… saksa keeles muidugi.”
„Pole midagi, oskame!” hüüdis Monika.
Esimene katse leida tüdrukute tuba avas ukse kööki. Kuid millisesse kööki! Ka proua Kukk ise jäi jahmunult seisma.
„Aaah! Kui ilus köök!” kõlas tema selja tagant Anastassia sosin.
Monika
