mina tohin valida? Paluuuun!” oli Vivian platsis.
„Sina tohid käia Lindaga neid ostmas. Mul on juba valitud,” teatas proua Kukk resoluutselt ning võttis jakitaskust väikese paberi. „Lähete Suur-Karja tänava kangakauplusse ja küsite kaheksateist meetrit seda riiet.”
„Kuidas me siit linna saame…” oli Vivian segaduses.
„Veoauto jäi alla ootama, see on meil täna terveks tööpäevaks renditud,” seletas Renate. „Kui te olete kell kolm vana maja ees, siis saate autoga tagasi. Muidu vaatate ise! Monika ja Anastassia lähevad maha turu juures ja pärast saavad ka autole. Vaat toitu nad meile siia ei jätnud.”
„Ja veini?” tegi Anastassia ettepaneku.
„Veini muuseas on siin puhvetkapis piisavalt, jagub jõuludeni,” ütles proua Kukk, kes vahepeal oli kapiuksi avanud ja sulgenud. „Õhtul teeme kõige ilusama pudeli lahti!”
„Monika vastutab õhtusöögi eest,” määras Renate.
„Ja et saaksime alustada täpselt kell seitse!” rõhutas proua Kukk.
Monika tegi kniksu: „Jah, hiilgus!”
3. Külalised
Seinakell lõi üksteist korda. Daamid, kes ümber laua hämaras ruumis istusid, kuulasid lööke hinge kinni pidades, justnagu lootes, et iga löök jääks viimaseks, et kell on vaid kaheksa – mitte rohkem kui üheksa… äärmisel juhul kümme.
„Juba üksteist…” õhkas keegi neist, sõnastades kõigi ühise kahetsuse.
Nad vaatasid ringi, nagu nad olid oma uues salongis juba sada korda teinud. Söögilauda valgustasid küünlad, mis küütlesid veiniklaaside tahkudel ja heitsid laudlinale rubiinpunaseid varje, mis näisid õõtsuvat pehme muusika taktis. Kaminas hõõgusid halud. Vivian ja tema Singeri õmblusmasin olid teinud imet ning uued, moodsa geomeetrilise mustriga kardinad andsid kogu ruumile kaasaegse ja elegantse mulje. Tüdrukud olid parimates kleitides ning ülespandud soengutega, mida seekord ei olnud tehtud kellegi meeleheaks peale nende endi.
„Millal me viimati saime niimoodi ainult iseendale õhtu veeta?” küsis Monika, kes oli oma pokaaliga kolinud klaveri taha ning seal pea kätele toetanud.
Anastassia naeris: „Veebruaris, kui äri üldse ei õitsenud!”
„Imelik, et nüüd me elamegi siin,” mõtiskles Vivian unelevalt. „Mul on kogu aeg tunne, et ma olen kusagil külas!”
„Ma pole sellises kohas isegi külas olnud!” naeris Linda. Ta ei olnud varem eriti veini joonud ning oli muutunud pisut liiga naeruseks ja valjuhäälseks.
„Ega me ei tohi nüüd ära ka harjuda sellise eluviisiga,” üritas proua Kukk seltskonda maa peale tagasi tuua.
„Mina mõtlesin, et nüüd nii jääbki!” tõstis Anastassia klaasi.
Monika liitus toostiga. „Jah! Ei ole meil vaja siia mingeid härraseid! Nüüd on hoopis preilideklubi!”
Proua Kukk torutas pahandavalt huuli: „Tore-tore. Nädal aega preilid lõbutsevad, siis kolib igaüks oma isakoju tagasi ja vaatab, kust uut tööd leiab.”
„Homme on meil juba kaks seltskonda reserveeritud,” ruttas Renate sünget prognoosi leevendama.
„Kes tulevad?” uuris Vivian.
„Esmalt kell neli tulevad professorid Rahn ja Gaulman kolleegidega välismaalt.”
„Sotsiaalne visiit,” täpsustas proua Kukk. „Nemad lähevad kell seitse ooperisse. Ja üheksa paiku tuleb härra nõunik Metsla seltskonnaga. Ja keegi ei unusta, et tänu temale me siin üldse oleme, muidu kopitaksime ikka veel Veerenni uberikus.”
„Nii et Monika siis laulab mõlemale seltskonnale natuke,” pani Renate tegevuskava paika. „Härrad professorid eelistavad saksakeelset muusikat.”
„Nad soovivad ka kerget einet,” lisas proua Kukk, kes vahel imestas et Monika-taoline võrratu kokk ei tööta mõnes peenes restoranis.
Monika kehitas õlgu. „Eks ma siis küpsetan ja samal ajal laulan.”
„Ma aitan köögis, teeme hommikul kohe suure marmorkoogi valmis, vahukoorega,” pakkus Renate kiirelt oma abi.
„Kuidas seda elektriahju käima pannakse, et ta küpsetaks?” päris Vivian. Keeruka Singeri masina pärast peeti teda seltskonna tehnikuks, kelle ülesandeks jäi kõik „keeruline” lambipirnide vahetamisest ja korkide sissekeeramisest kuni raadioaparaadi käivitamiseni.
„Ma arvan, et küll me hommikul uurime,” ütles proua Kukk.
Linda istus, küüned laudlinasse klammerdunud. „Mina ei tahagi kunagi siit ära minna,” virises ta.
„Ise lubasid, et täna pesed nõusid!” torkas Anastassia teda sõrmega.
Linda raputas pead: „Ei, ma mõtlen… üldse siit. Võikski igavesti nii jääda.”
„Ei tea, kas ikka jääb…” mõtiskles Monika veiniklaasi vastu küünlavalgust hoides.
„Mis siin ikka juhtuda saaks?” ütles Renate.
„Linda kardab, et mõni parun võtab ta naiseks ja viib oma lossi elama!” itsitas Vivian.
„Parunid on nüüd kõik Saksamaale kolinud,” vaidles Anastassia vastu. Vivian noogutas.
„Ja seal on sõda.”
Monika vajutas paari suvalist klaveriklahvi.
„Minu klassiõde Kommertsgümnaasiumi ajast tuli just Londonist ära, kardab pommitamist.”
„Mis ta tegi seal?” ajas Linda kaugest maast kuuldes kõrvad kikki.
„Ta lõpetas Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži ja siis läkski Inglismaale, kolm aastat tagasi. Räägib, et õppis laulmist töö kõrvalt.”
„Ja nüüd tuli päris ära?” küsis Vivian.
Monika noogutas paar korda.
„Nüüd on tagasi jah, ma nägin teda eelmisel nädalal juhuslikult Raekoja platsil. Londonis räägitakse, et Hitleril on imerelvad, kardetakse pommirünnakuid. Ütles, et Eestis tundub kõik nii turvaline. Ja nii kui seda ütles – nii Vene lennukid panid madalalt üle meie peade, nii et aknaklaasid klirisesid. Aga mis veel hullem – tal pole enam kuhugi minna!”
„Mis mõttes?” uuris Vivian edasi.
„Ta on Paldiskist pärit,” vangutas Monika pead. „Aga Paldiski linn on tühjaks tehtud.”
„Mis see tähendab?” ei saanud Renate aru.
Monika hääl muutus kalgiks:
„Ei lasta enam sinna, kõik inimesed on pidanud kodud maha jätma ja mujale kolima. Ja linna ümber on traataed ja seal valvavad püssidega punased!”
„Punased…?” kordas Linda mõistmatult.
„Sest
