otsa ning puhkesid siis nagu kokkulepitult naerma.
Proua Kukk, kes oli teinud paar kiiret sammu teise suunda jäävate uste poole, naasis köögiuksele, õhkudes enesekindlust ja rahulolu.
„No kaua ma ootan? Tahate oma tuba näha või hakkate köögis elama?”
Tüdrukud jooksid proua Kuke viibatud suunas ning avastasid end lihtsast, ent avarast ja puhtast toast. Kaks reformvoodit olid küll voodipesuta, kuid suur kapp vastasseinas näis lubavat, et õdusaks ööks on kõik vajalik olemas.
Monika hüppas kibekiirelt ja justnagu oma lopsakust unustades akna all olevale voodile.
„Mina võtan selle!” hüüdis ta.
Anastassiat ei paistnud ühe voodi kaotamine valikust eriti liigutavat. „Huvitav, kes siin enne elas?” ütles ta omaette.
„Ei kujuta ette, ilmselt toatüdruk ja kokk,” arvas proua Kukk ja plaksutas siis tähelepanu nõudvalt käsi. „Nii, kui olete valmis, siis lähme ja hakkame saali ette valmistama.”
Ta väljus, jättes tüdrukud vooditele püherdama.
Teisel korrusel rähklesid Linda ja Vivian samasugustel vooditel, kräunudes nagu kassid.
„Mina olen muuseas kohe kõrvaltoas, nii et ei mingit liigset lärmi, palun!” hoiatas Renate.
Linda ajas end voodis istukile: „Huvitav, kas see oli lastetuba?”
„Vot ei tea.”
„Ei. Liiga suured voodid laste jaoks,” järeldas Vivian ümbrust silmitsedes. „Mina arvan et siin on peretütar elanud. Huvitav, kas ta on oma päeviku ka kuhugi siia peitnud?”
„Keegi printsess…” õhkas Linda.
„Muidugi,” turtsatas Renate ukselt. „Ja edaspidi hakkategi siin erinevaid „printse” vastu võtma.”
Proua Kukk sisenes ruumi, mis ilmselt oli kuulunud pererahvale. Seal oli suur abieluvoodi, daami tualettlaud ja hulgaliselt uhket mööblit. Ta kõndis ringi, katsudes materjale, hingates sisse toa aurat. Mis iganes siin oli sündinud – mis iganes mälestused olid siia jäänud endistest elanikest –, see kõik pidi nüüd taanduma. Proua Kukk ei olnud nõus oma tuba, oma maja kummitustega jagama.
Toaga oli liidetud peremehe kabinet – seal oli kirjutuslaud, tugitool, raamaturiiulid. Sisustus oli asjalikult elegantne; toa privaatsus pani proua Kuke mõtlema sellele, kui palju saladusi võis siin olla sündinud ja ellu viidud. Ta istus tugitooli ja libistas sõrmedega üle mahagonist lauaplaadi.
Ta oli teinud hea äri. Kummaliselt hea äri.
Mõne minuti pärast kohtuti suures salongis, mis raskete maani kardinate ja valgete linadega kaetud mööbli ning maalidega mõjus taas kord pisut tontlikult. Õhukesse musliini mähitud lühter kumas nagu lapergune kuu, mis on vangi püütud ning jaksab veel vaid nukralt hõõguda. Teise korruse tüdrukud jõudsid kohale esimestena.
Vivian pööritas silmi.
„See on nagu unes.”
„Mina kardan,” sosistas Linda. „Kas nad elasidki niimoodi…?”
Renate raputas pead: „Ei-ei, loll tüdruk. Nad kolisid ära Saksamaale; mööbel kaetakse niimoodi kinni, kui pikaks ajaks ära minnakse.”
„Tulevad siis tagasi või?” näis uus mõte Lindat hirmutavat.
„Mis neil siia enam asja?” arutles Vivian. „Nad on nüüd Berliinis, seal on veel uhkemad lossid iga nurga peal.”
„Me võiksime ju ka Berliini sõita?” tuli Lindale idee. „Kas meie ei lööks Saksamaal läbi? On seal siis ilusamad tüdrukud või?”
„Ikka ei ole rahul!” lõi Renate käsi kokku. „Alles astub uude majja – juba tahaks Berliini.”
Trepilt kostis sagimist ning hetke pärast ilmusid nähtavale Monika ja Anastassia, proua Kukk väärikalt nende kannul. Ka uued tulijad peatusid üllatunult.
„Ровно Зимний дворец…4” pomises Anastassia.
„Mis ta ütles..?” pöördus venelannat pisut võõrastav Linda Renate poole.
„Et see on nagu Talvepalee Peterburis,” tõlkis viimane.
„Leningradis!” täpsustas Vivian nipsakalt.
Monika, kes vaikides kaetud mööbli vahel ringi oli kõndinud, oli leidnud ühe suure eseme ning tõmbas sellelt nüüd lina ühe ropsuga.
„Ja ongi!” hüüdis ta rõõmsalt. „Klaver!”
Ta võttis klahvidel paar akordi ning ümises uue moodsa laulu esimesi sõnu.
„Nii, tüdrukud, mis te uuest kodust arvate?” astus proua Kukk nüüd saali keskele, toetudes hiiglaslikule söögilauale.
„Natuke õudne on siin…” poetas Vivian, tõmmates selle kinnituseks jaki hõlmu koomale, nagu ta oli näinud näitlejannasid kinolinal tegevat.
„Mina ka kardan täitsa,” toetas Linda teda kiirelt.
„Renate tõmbab kohe kardinad eest, siis saame hakata koristama,” ei jätnud proua Kukk pead tõstvale hirmule aega juurduda.
Tuppa voogas jahe sügisvalgus. Avarad aknad avanesid maja taga olevale väikesele palkonile ja pargile.
„Võtame need linad ära,” hüüdis proua Kukk, eemaldades katte madalalt puhvetkapilt.
„Ja pakite ilusti kokku, mitte ei viska lihtsalt nurka!” rõhutas Renate, piieldes tugitooli kõrval seisvat Viviani ja sinna kõrvale maha poetatud lina.
Minutikese pärast oli teada, et toas on küllalt raskepärane tume mööbel, mis haakus maja välispildi loodud esmamuljega. Kaheksa tooliga ovaalsest söögilauast aiapoolsesse seina jäi nahkmööbliga suitsetamisnurk ja klaver, trepikoja poole aga raamaturiiulid, elektrigrammofoniga raadio ja tühi põrandapind, mida oleks vabalt võinud kasutada tantsimiseks.
„Mina ostaksin siia moodsa heleda mööbli,” leidis Monika.
„Nagu me Käsitööseltsi sügisnäitusel nägime, Karjala kasest!” arendas Vivian kohe mõtet edasi.
Proua Kukk raputas pead, seda küll rohkem reaalsetest võimalustest kui maitse-eelistustest ajendatuna. „Meie kundedel pole midagi väärika traditsionaalse ümbruse vastu.”
„Vaibad peaksid olema,” nentis Anastassia, kes kandis alati vaid väga kõrgeid kontskingi, mille sammud majas ohtlikult vastu kajasid.
Linda tõi kuuldavale hirmuseguse imetlusohke. Ta oli tõmmanud katte kahelt seinal rippuvalt maalilt ning seisis nüüd nagu hüpnotiseeritult tummalt põrnitsevate, ilmselt ammusurnud inimesi kujutavate portreede lummuses.
„Kes need on…?” sosistas ta õhku ahmides.
„Ilmselt Falkenbergide vanavanemad,” pakkus Renate.
„Nii noored
Täitsa nagu Talvepalee.
