style="font-size:15px;"> „See on alles algus,” vastas Metsla niisamuti poolihääli, nagu võiks keegi nende vestlusest aru saada. „Räägitakse veel neljakümnest tuhandest punaarmeelasest.”
„Ma ei suuda uskuda…”
„Esialgu paigutatakse nad ainult baasidesse ja sõduritel ei lubata kohalikega suhelda. Ohvitserkond loomulikult teeb, mis tahab.”
„Paldiskisse?”
„Kust te teate?” takerdus Metsla tantsusamm hetkeks. „Jah, sinna tuleb kõige suurem baas. See ongi Tributsi alluvuses, hommikul sõidab sinna.”
„Kas see kõik ei jäta muljet, et Eestit tükkhaaval meie naabritele jagatakse?” otsis proua Kukk ettevaatlikult sõnu.
„Tõnisson ütles konkreetselt, et Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik.”
Proua Kukk noogutas mõrult.
„Ja Saksamaa nõuab ainult oma inimestele eluruumi. Olgu siis Poola või Tšehhi arvelt.”
„Venemaa on Saksamaaga nüüd suur sõber,” ütles Metsla läbi hammaste. „Vene ajakirjades on Hitler ja Stalin kõrvuti piltidel. Praegu ei maksa tülli minna ei Vene ega Saksaga. Las nagistavad mõlemad Poola kallal, siis rahunevad ehk maha, kui on ennast täis õginud.”
„Mõned loomad alles vere lõhna peale lähevadki näljaseks,” ei saanud proua Kukk nõustuda. Korraga takerdus ka tema samm.
„Kuulge, Nõukogude Venemaal ju bordelle pole?”
„Ametlikult pole neil ei kurjategijaid ega usklikke, aga laagrid on rahvast täis ja isegi Sidorov lõi Toompeal Vene kiriku ees risti ette.”
„Kui te Moskvas saatkonna juures töötasite, siis te ju ometi nägite ka sarnaseid asutusi?”
„Eks seal on ka selliseid majasid, kuhu Nõukogude võim ei ole veel jõudnud,” vastas Metsla Tributsi poole kõõritades. „Ja kõrged seltsimehed hoiavad neid ilusti enda teada.”
„Seltsimehed nagu… need siin?”
„Nojah.”
„Ja tutvustasid teilegi?”
Metsla näis tantsupartneri pilku vältivat.
„Noh… vaat jah… viisakusest muidugi pidin mõne visiidi tegema…”
Proua Kukk mõtles hetke ning pööras siis pilgu Anastassia poole, kes õõtsus Tributsi käte vahel nagu elutu mannekeen.
„Kas teile ei tundu, et härra… vabandust, seltsimees Tributs on kuidagi liiga huvitatud Stassist?” sosistas ta Metsla kõrva.
„Anastassiast? Aga muidugi, ta ju räägib vene keelt.”
Proua Kukk ei olnud lihtsa seletusega rahul.
„Nägite, kuidas ta pinnis teda? Ikka mis nimi ja kust pärit…”
„Tributs on väga viisakas härra,” ütles Metsla, ilmselt täiesti siiralt.
„Ja Stassi isa oli valgekaartlasest kindral, kelle punased maha lasid.”
Metsla vaikis korraks.
„Njaa. Võib-olla just sellepärast.”
„Nimelt?”
„Seal… majas, kus ma Moskvas töötades vahest pidin külalisena viibima… seal olid kõik preilid printsessid ja krahvitarid… kelle vanemad ei jõudnud Venemaalt lahkuda.”
Külmavärin jooksis alla mööda proua Kuke selga.
„Nii et vaenulik element allutatakse Nõukogude korrale – sõna otseses mõttes…”
Metsla näris alahuult.
„Ma ei vaidle, see on natuke perversne… aga just see nende võimukandjaid erutabki. Ja ma võin teile lubada, nad käituvad oma kurtisaanidega väga heldelt.”
„Sellest hoolimata… ma arvan, et ma saadan Stassi minema. Las valib Monika või Renate,” ütles proua Kukk resoluutselt ning tegi sammu saali teises otsas seisva tantsupaari suunas.
Metsla tõmbas ta märkamatult, kuid niisama resoluutselt tantsupoosi tagasi ning lukustas ta oma haardesse.
„See ei oleks tark tegu,” ütles ta ja tema naeratavad huuled liikusid vaevu.
„Ah nii?”
„Tributs on väga mõjuvõimas mees,” rõhutas Metsla paljutähenduslikult.
Proua Kukk raputas pead.
„Mina olen alati oma tüdrukute eest seisnud. Siin majas meeste võim ei maksa.”
Metsla muigas sapiselt.
„Te vist ei taipa, et tänasest on teie majas kõik muutunud.”
„Kes seda ütleb?”
Naeratus mehe huulil väändus irveks, mis oli niisama külm ja ebasõbralik kui oktoobriöö, mis akna taga ulgus.
„Täna on teie majja jõudnud sõda.”
Proua Kukk vaatas pikalt nii Metslat, tema külalisi kui oma tüdrukuid.
„Kas olukord on nii hull?”
„See mees…” nõunik Metsla tegi peaga vaevumärgatava liigutuse flagman Tributsi poole, „on üks neist, kes hoiab Eesti saatust peopesal. Teie oma tüdrukutega – mõelge nii, et te olete nüüdsest mobiliseeritud. Mitte keegi ei pääse vaenlasele nii lähedale kui teie üksus.”
„Mis me peame tegema?” küsis proua Kukk, klammerdudes tahtmatult Metsla külge.
„Alluma igale tujule. Praegu on aeg, kus mõnel mehel on võimu ühe põlgliku pilgu pärast terve riik maakaardilt minema pühkida.”
„Mõistan,” langetas proua Kukk silmad, mis olid uduseks muutunud.
„Ja neid mehi tuleb siia veel,” kuulis ta Metsla häält. „Meie teiega – meie istume püssirohutünni otsas.”
Magus valsiviis aeglustus, andes märku, et esimene tants hakkab lõppema. Hea tantsijana tõstis nõunik Metsla automaatselt käe ning proua Kukk keerutas end lõpupiruetis selle alt läbi. Hetke jooksul keerles tema silme eest mööda saal, mis veel tunnikese eest oli tundunud nii turvaline; grupp tüdrukuid, kes olid alles äsja uskunud helge tuleviku võimalusse, ning mehed, kes alles eile oleksid tema jaoks olnud pelgalt võõramaised nimed ajalehes – artiklis, mida ta ei oleks vaevunud isegi lugema.
„Meie uus maja,” ohkas ta kibestunult, kui Monika klaveri tagant tõusis ja kummardas ning seltskond talle loiult plaksutas. „Ei ole enam „proua Kuke kanalat”… on „seltsimees Kuke kasarmu”.”
Metsla noogutas.
4. Esimene öö
Vastu tahtmist
