et majorid jäävad väga rahule ja soovitavad teistelegi külalistele seda aadressi.”
„Seda ma kardangi,” ohkas proua Kukk ja sulges silmad.
5. Hommik
Vaid paar tundi hiljem helises äratuskell. Proua Kukk ajas end unesegaselt voodis istuli. Väljas oli ikka veel öö. Tema kõrval pimeduses norskas keegi.
Nüüd meenus kõik. Ta oli otsustanud tõusta pool tundi varem, teha Vene ohvitseridele kohvi ning saata nad ära nagu väärikale perenaisele kombeks, olles kaunis ja värske, mitte hommikumantlis ja tuhvlites, laiali voolanud ripsmetuši ja huulepumatiste hammastega kähedahäälne maadam, nagu neid Tallinnas mitmel pool leidus.
Tundus siiski, et kallid külalised ei hinnanud tema pingutusi. Nõunik Metsla pidi mõlemat äratamas käima, sest mehed olid küllalt raskes pohmellis ning ei tahtnud koputustele reageerida. Nuusates ja sülitades ronisid nad lõpuks oma armupesadest esile, särgid pükstest väljas ja kassiahastusega kaasnevad mornid lõhnapilved ümber. Vivian, kes oligi öö otsa köögis tukkunud, üritas kohvi keeta, kuid elektriline kohvikeetja, mida keegi õieti kasutada ei osanud, lõi kogu majas heleda laksuga korgid välja. Mehed rühkisid nagu talveunest äratatud tusased karud hommikuses poolpimeduses välisukse poole, vaevu pöördudes, et perenaisega hüvasti jätta.
Proua Kukk naeratas nii sundimatult, kui ta suutis ennast sundida.
„При…одите еще. Это было одно удовольствие.54”
„Конечно,” mühatas Tributs külmalt. „Мы еще встретимся.55”
„Loodame, et mitte,” vastas proua Kukk ja tema naeratus oli sedapuhku täiesti siiras.
Ohvitseride järel sörkis Metsla, kühmus ja veel mitte ärganud.
„Kõik saab kuninglikult tasutud, eelarvest ei hoita midagi kokku. Ma helistan.”
„Ma loodan,” noogutas proua Kukk. „Ja andestage see piinlik elektrikatkestus.”
Värisevate kätega lipsu kohendades kummardus Metsla jäigalt ning ronis koos ohvitseride ja külmast kangete sõduritega sõjaväeautosse. Proua Kukk lehvitas neile kuulekalt, ehkki ta oli kindel, et tema pingutused jäävad tähelepanuta.
„Jumal tänatud, läksid ometi,” ohkas ta, kui välisuks külaliste järel sulgus.
Köögist jooksis ähmi täis Vivian, magamata ja sassis, käes küünal.
„Mina ei leia neid korke üles!” hüüdis ta nutuselt.
„Mina ju ka ei tea!” masseeris proua Kukk oma meelekohti. „Otsi, otsi.”
Aeglased ja kõlavad kontskingade sammud andsid märku, et lähenes Anastassia. Tal oli seljas sulgedega hommikumantel, mis paljastas väljakutsuvalt ta õla ning kummuva büsti; kuid tema pilk oli suunatud maha ning morn suujoon rääkis temas keevast põlgusest.
Kuuldes paanilist kädinat, tõstis ta rasked silmalaud.
„Mis toimub?”
Enne kui proua Kukk jõudis suu avada, jooksis köögist välja Vivian.
„Ma panin kohviveski sisse ja lõi korgid läbi! Issake kui piinlik! Tahtsime kohvi pakkuda!”
Vivian jooksis tagasi kööki ning proua Kukk asus Anastassiale vastu, seisatades trepil tema ees.
„Stassi, on kõik korras?” küsis ta murelikult.
„Mis ei peaks olema?”
„Ma olen kindel, et major Tributs lihtsalt tahtis sind rohkem tundma õppida,” ei osanud proua Kukk teha muud kui pakkuda välja nõunik Metsla versiooni. Tema enda interpretatsioon tundus küll vaid vaevu veenvam kui Metsla oma.
„Nagu ta tundis mu isa ja ema?” küsis Anastassia teravalt.
„Sinu isa ja ema?”
„Kas te arvate, et ta tuli siia juhuslikult?”
Proua Kukk neelatas.
„Vene majorid? Härra Metsla kutsus nad siia.”
„Mina ei tea… võib-olla on mul mingi paranoia,” raputas Anastassia pead, kuid tõstis siis taas leegitsevad silmad:
„Proua Kukk… ta teadis mu ema nime!”
Proua Kukk ei osanud reageerida.
„Isegi mina ei tea su ema nime! Ma arvan, et sulle tundus…” oletas ta leebe naeratusega. Anastassia aga raputas uuesti pead ja seekord oma väite kinnituseks.
„Kui ta väga purju jäi, kutsus ta läbi une mind kogemata „Timirjova”.”
„Kes see on?”
„See on minu ema neiupõlvenimi – minu õige nimi! Minu ema ei olnud abielus; kui ta mind Narva isa sugulaste juurde saatis, siis need andsid mulle isa nime…”
„Ma ei saa aru…”
„Proua Kukk… kas on võimalik, et… et need mehed lasid minu isa maha? Et nad teadsid, et mina olen siin, ja tulidki ainult sellepärast siia?”
Anastassia silmades oli hirm, mida keegi seal varem näinud ei olnud.
„Stassi, rahune… Mida nad sellest võiksid võita?” üritas proua Kukk tütarlast emmates rahustada. „Mis kasu sellest oleks? Ma saan ju aru, et sul oli väga raske nende meestega suhelda. Nüüd sa oled endast väljas lihtsalt. Usu mind, sa kujutad neid asju endale ette praegu!”
„Боже, какой ужас…56” sosistas Anastassia. „Mul pea nii valutab…”
„Stassi, mine maga…” tegi proua Kukk ettepaneku.
Vivian jooksis taas köögist välja, käes kruvikeeraja, mis tundus proua Kukele täiesti ebavajalik.
„No siin tõesti ei ole neid korke, mina ei tea!”
Ülevalt trepist laskus Monika, kes oli väsimusele alla vandudes läinud ööbima salongi.
„Mis lahti? Meil ei ole elektrit toas…”
„Ma panin kohvimasina sisse ja lõi korgid välja!” hüüdis Vivian talle. „Aga kus on elektrikilp?”
Monika ligines aeglaselt Anastassiale.
„Stassi, kas kõik on korras?”
„Stassi on väsinud lihtsalt,” kiirustas proua Kukk ütlema. „Kuidas sa ise magasid?”
„Diivanil salongis… selg on kange, tahaks kuuma vanni võtta, aga elektriboiler ei tööta…”
„Mine aita Viviani siis,” osutas proua Kukk köögi poole, kust kostis Viviani ahastav hääl:
„Kuidas
Tulge uuesti. See oli suur rõõm.
Muidugi. Me kohtume veel.
Issand, milline õudus…
