style="font-size:15px;"> Vargsi paotas Vivian kardinat ning osutas sõrmega alla aeda.
„All on püssidega mehed! Ilmselt punased. Ära vaata! Äkki tulistavad…” sulges ta taas kardina, kui Renate valmistus end aknast välja küünitama.
„Need on ilmselt venelaste adjutandid,” ütles ta, samuti kardina vahelt välja piiludes. „Sõjaväelastel on alati need kaasas.”
„Kolmas oli ka!”
„Autojuht…?” pakkus Renate huupi.
„Jah… vabandust, ma ei tea, ma olen nii närviline…” tõmbas Vivian taas kardina ette. „Ma pole kunagi võõraid sõjaväelasi näinud nii lähedalt… ja siis need Monika jutud Paldiskist…”
Ta heitis taas pilgu aeda, kus oli näha paberossi tõmbavaid, igavlevalt ringi tuiavaid mehi. „Kuule, aga nad nüüd külmetavad seal all terve õhtu… kas peaks neile midagi pakkuma äkki?”
Renate kehitas kohmetunult õlgu.
„Mine küsi, kas nad tahavad kohvi või midagi…”
„Teed! Venemaal juuakse teed.”
„No küsi siis, kas tahavad teed.”
Vivian pöördus minekule, kuid seisatas siis.
„Kas nad saavad aru, kui ma küsin? Ma ei oska ju vene keelt.”
„Tee on igas keeles tee, küll nad aru saavad,” oli Renate veendunud.
Vivian kiirustas allkorrusele; samal hetkel astus Renate juurde Monika, silmad pingutusest ja paberossivingust punased.
„Kas ma võin magama minna?”
„Mis jutt see on?”
„Pea valutab… Ja nagu näha, mind ei ole nagunii siia eriti vaja,” ütles Monika, heites üleõlapilgu ohvitseridele, kelle laulujoru ei tundnud enam klaverisaatest puudust.
Renate võttis Monika käe:
„Monika, ma saan aru, et sulle praegu see seltskond väga ei istu…”
„Väga ei istu?!” osatas Monika kurjalt.
„Tasa!” vaigistas Renate teda kiirelt.
Monika hingas sügavalt, et ennast rahulikuks sundida.
„Eesti armees on välja kuulutatud sõjaseisukord, iga hetk võivad meie poisid olla vastastikku punaarmee hordidega, ja mina pean mängima klaverit neile, kes tulevad meie riiki üle võtma?”
„Võta ennast kokku!” vihastas nüüd ka Renate. „Kes teab, miks see praegu hea on.”
„No miks see praegu siis hea on?” laiutas Monika väljakutsuvalt käsi.
„Ei ole meil siin praegu valida, keda meie oma kundedeks lubame!” jäi Renate resoluutseks, hoides hääle siiski sordiini all. „Kui härra Metsla nad siia tõi, siis mina ei küsi, miks – mina suhtun neisse nagu igasse klienti! Ja sina ka! Muidu proua Kukk kuuleb sellest avaldusest!”
Välistrepile astunud Vivian nägi maja nurga juures paekivist rinnatisel konutavaid Vene mundris noormehi, kes olid ametis suitsult tule võtmisega. Maas vedeles ohtralt odavaid konisid; nähtavasti olid mehed tunni jooksul katkematult paberosse kiskunud.
Ukse sulgumise häält kuuldes haarasid nad hetkeks maha asetatud püsside järele, kuid nähes Viviani, lasid neil taas langeda, jäädes tütarlast umbusklikult põrnitsema.
Esimesest ehmatusest toibunud, üritas Vivian naeratada.
„Vabandust, ma… kas te soovite äkki tassikese teed?” kogeles ta.
Mehed vaatasid talle mõistmatult otsa ja Vivian sai oma veast aru.„OhIssake, misma…”punastasta.„DoyouspeakEnglish?42”
Seekord vaatasid mehed teineteisele otsa.
„Что она сказала?43” küsis üks.
„Она спрашивает, ты говоришь по-английски. Ты говоришь?44” üritas teine tõlkida.
Esimene kehitas õlgu.
„Зачем мне это? A ты говоришь?45”
„Нет.46”
„Aber sprechen Sie vielleicht Deutsch?47” meenus Vivianile nüüd, et Venemaa ja Saksamaa on omavahel suured sõbrad.
„А на каком языке это?48” ajas esimene silmad põlastavalt krilli.
„Должно быть на эстонском.49”
„Что она …очет?50” liitus sõduritega nurga tagant nüüd kolmas, ilmselt autojuht, kõndides püksinööpe kinni pusides.
„Скажи ей, чтобы возвращался в дом,51” käsutas esimene valvur. Autojuht raputas juhmilt pead. Teine sõdur astus paar sammu Viviani poole, tehes käega tõrjuvaid liigutusi, nagu ajaks tuvisid laiali.
„Эй, идика отсюда, девушка. Ну, давай, давай. Пашла, пашла.52”
„Selge, selge,” pomises Vivian ebalevalt kniksu tehes ja pöördudes. „Kein Tee bitte. Danke. Thank you.53”
Kella kolme paiku toimus väsinud paaride grupeerumine, mida proua Kukk tavatses nimetada „tööks sektsioonides”. Üsna õhtu esimestest hetkedest oli selge, et Tributsit huvitab vaid Anastassia ning Sidorovile meeldib poolpurjakil verinoor maatüdruk Linda. Kuna kabinettides veel voodeid ei olnud, eraldus üks paar blondide tuppa, samas kui teine lõpetas oma reisi alumisel korrusel brünettide kambris. Renate kamandas Viviani ja Monika koristama, samas kui proua Kukk erutunult vaheldumisi alumise ja ülemise korruse ukse taga toimuvat kuulamas käis. Ta ei olnud oma asutuses varem võõrriigi sõjaväelasi võõrustanud; kogu situatsioon nõudis erakordset takti ning valmisolekut seda lahendama söösta. Näis siiski, et mõlemas toas oli olukord küllalt rahulik. Proua Kukk palus taevast, et nokastanud mehed võimalikult kiiresti ära kustuksid, ning lukustas end siis nõunik Metslaga oma buduaari.
Olles konitahmased nõud, määrdunud ja lõhutud veiniklaasid ja tühjad pudelid kööki tarinud ning ära pesnud, jäid Vivian ja Monika kööki pliidi ette istuma ja suitsetama. Kumbki ei saanud ega tahtnud oma tuppa minna; kummalgi ei olnud ka und – sestap
Kas te räägite inglise keelt?
Mis ta ütles?
Ta küsis, kas sa räägid inglise keelt. Kas räägid?
Ei tea milleks? Aga sa ise räägid?
Ei.
Aga äkki räägite saksa keelt?
Aga mis keeles see on?
Ilmselt vist eesti keeles.
Mis ta tahab?
Ütle talle, et läheks majja tagasi.
Hei, mine siit, tüdruk. Noh, ruttu, ruttu. Läks, läks.
Ei mingit teed, palun. Aitäh. Tänan teid.
