style="font-size:15px;"> „Aga miks meie kohe nagu „peame”? Kes ütles et „meie peame elama”? Ja et mõned teised ei pea?”
Proua Kukk lõi külmalt käega.
„Nüüd sa jonnid juba nagu laps.”
Eemal helises telefon.
„Ma lähen vastan ise,” ütles Carola kiiruga, ilmselt soovides ebamugavaks muutunud olukorra eest põgeneda.
„Palun, jah,” ütles proua Kukk ning suunas siis hurjutava pilgu taas Monikale.
„Ega tõesti keegi ei „pea elama”. Eks on teisigi tüdrukuid, kes omale silmuse kaela ümber on tõmmanud – kui leiad, et su elu on praegu niivõrd halb, alati võid ju nendega liituda.”
Renate, kes ilmselt tajus oma vastutust konflikti algatajana, tõttas olukorda rahustama.
„Proua Kukk, Monika ei mõelnud seda päris nii…”
Proua Kukk aga tundis, et peab oma seisukohta veel alla kriipsutama, enne kui teemale punkti paneb.
„Kui Monika ikka leiab, et elada ilusas majas ja mängida klaverit härradele on nii halb elu, eks alati võib endale rikka mehe leida või siis oma firma luua ja miljonäriks saada,” ütles ta veelgi häält tõstes. „Ja kui on nii suur iha sõdima minna, eks siis tuleb minna poliitikasse ja teha nii, et ülemjuhatus võtaks naisi ka püssi alla. Mitte siin meie peal ennast välja elada. Ega klientide peal!”
Renate vaatas Monika poole: „See on küll õige,” nõustus ta vaikselt.
Proua Kukk tõusis ja kummardus rusikatega lauale toetudes Monika kohale, nagu ta oli näinud nõunik Metslat tegemas.
„Ei oleks siis ka sõda läbi ega Eesti päästetud, kui Stassi ja Linda oleksid venelastel öösel kõrid läbi lõiganud. Tuleb asju vaadata ikka perspektiivis. Kui härra Metsla näeb, et sellest võib kasu tõusta nii talle kui meile, siis tõuseb ka.”
Ta ajas ennast võidukalt sirgu. „Ma lähen vaatan, kuidas Lindal on.”Jättes tüdrukud enda sõnade üle järele mõtlema, väljus proua Kukk köögist ning astus trepikotta. Ta seisatas hetkeks ning hingas sügavalt et end koguda, kui ta kuulis eemalt summutatud kõnet. End vastu seina hoides tõusis ta vaikselt trepist üles ning lähenes kabinetile.
Poolihääli lausutud sõnad muutusid selgemaks. See oli Carola, kes pidas telefoni teel vestlust saksa keeles. Proua Kukk varjas end ukse taha ning kuulatas teraselt.
Ehkki Carola rääkis väga vaikselt, näis ta olevat erutunud.
„Nein. Nein,” ütles ta kellelegi. „Du solltest es überhaupt nicht entdeckt haben. Bitte hier nicht mehr rufen. Je früher wir es vergessen, desto besser.57”
Vastust ootamata surus Carola telefonitoru hargile. Seistes seljaga ukse poole, toetus ta raskelt lauale ning hingas mitu korda sügavalt.
Proua Kukk taganes vaikselt mõned sammud ning ligines siis normaalsel kõnnakul kabinetile. Carola pöördus.
„Carola! Kas keegi otsis meid?” hüüdis proua Kukk.
Carola silmad vaatasid kivistunult otse perenaise omadesse; ta ei vaadanud kõrvale ega pilgutanud.
„Ei, see oli valeühendus,” ütles ta. „See tähendab, otsiti Falkenberge, ma ütlesin, et nemad on nüüd Eestist igaveseks lahkunud.”
Proua Kukk noogutas ettevaatlikult.
„Ja miks Carola ei lahkunud?” küsis ta vaikselt.
„Kuidas, palun?” tegi tütarlaps peaga ebaleva liigutuse.
„Ma ju saan aru, et Carola on sakslanna,” ütles proua Kukk leebelt. „Miks sa ei otsustanud lahkuda?”
Nüüd vaatas Carola kõrvale.
„Kes mind ootab? Mul ei ole Saksamaal mitte ühtegi sugulast.”
„Mõistan…” lausus proua Kukk. Oli targem hetkel seda teemat mitte vägisi uurida. Ta pöördus taas trepile, et minna ülemise korruse tuppa. „Palun ütle preili Monikale, et telefon on vaba ja las ta helistab oma sõbrannale.”
Ettevaatlikult koputas ta mõne hetke pärast Linda uksele ning avas selle vastust ootamata. Nutetud nägudega Linda ja Vivian lösutasid voodil; perenaist nähes ajas Linda ennast istukile.
„Vabandage, proua Kukk,” lalises ta.
„Mille pärast…”
Linda oli ilmselt mõttes oma vabandust juba harjutanud.
„Ma ei oleks pidanud niimoodi ulguma kohe selle pärast,” ütles ta masinlikult. „Pole ju midagi lahti, juba hakkab korda saama.”
Proua Kukk muigas nukralt.
„Oleme ausad, ega see nüüd paari tunniga ka ära ei kao.”
„Ta lihtsalt kuidagi pööras ennast niimoodi, et ma sain küünarnukiga otse…” üritas Linda taas kord seletada.
„Mina ei usu,” katkestas Vivian teda, pöördudes tuge otsivalt proua Kuke poole. „Mina arvan, et see mees lihtsalt lõi teda!”
„Ei löönud…” pomises Linda väheveenvalt. „Näe ta kinkis mulle veel selle pärast…”
Ta osutas öölauakesele, kus lebas Nõukogude sümboolikaga portsigar.
„Kuigi mis ma sellega teen…” sosistas ta. „Ma ei suitseta ju ega midagi…”
„Võib-olla kunagi hakkad,” nentis proua Kukk, vaadeldes küllaltki odava välimusega pressitud Kremli tornidega kaunistatud sigaretietüid.
„Lihtsalt piinlik on, et täna on kunded tulemas ja mina olen selline…” jätkas Linda vabandamist. „Äkki, kui puudrit peale panna…”
„Täna ole toas,” ütles proua Kukk lahkelt, kuid otsustavalt. „Härrasteklubis ei ole enne ülespekstud näoga tüdrukuid ringi jooksnud ega jookse ka täna.”
Vivian haaras sõnasabast kinni ja haaras tahtmatult proua Kukel varrukast:
„Nii et teie siis ka arvate, eks ole…”
Viimane vabastas end tõrkuvalt tüdruku haardest.
„Mina ei arva muud, kui et vaevalt see mees enam siia majja satub. Las läheb Paldiskisse ja vaatab seal, kust ta omale armastust leiab. Ja härraste pärast ka ära muretse. Võib isegi juhtuda, et leiame sulle õhtuks asendaja.”
Tüdrukute pilku tekkis hetkeks uudishimu, kuid siis tõusis Vivian ja seisatas kohmetult.
„Proua Kukk… Linda rääkis mulle kõik,” sosistas ta.
„Kõik millest?”
„Miks ta tegelikult Tallinna tuli… Meil ei ole nüüd enam saladusi. Ei ole ju?” pöördus ta Linda poole, kes voodis kartlikult pead raputas.
Proua Kukk naeratas nõrgalt
Ei, ei. Sa ei oleks pidanud seda üldse teada saama. Palun siia mitte rohkem helistada. Mida kiiremini me selle unustame, seda parem.
