et olin hea. Oleks veel aastakese saanud käia, oleks ehk ka kusagil teatris tööd saanud…” Tüdruku hääles ei olnud ei võltstagasihoidlikkust ega kahetsust. Ilmselgelt võttis ta elu nii, nagu see oli, mitte nii, nagu see oleks tema arvates pidanud teda kohtlema.
„Kas see kallis lõbu ei olnud?” küsis proua Kukk.
„Mul oli väga lahke pererahvas, nad toetasid mind. Härra oli tuntud fotograaf, ma vahel poseerisin talle…”
Tüdruku pilk ei ekselnud endiselt.
„Jah, ma nägin – väga efektsed pildid… ilusad moodsad riided… laulutunnid… tagasisõiduks saite ka ju tuge?”
„Jah…” vastas Maria grammike vaiksemalt.
Proua Kukk naaldus tema poole ja tasandas häält.
„Öelge ausalt… teil oli peremehega väike romaan?”
„Ma…”
Esimest korda tüdruk neelatas.
Proua Kukk jätkas ühemõtteliselt:
„Ja nüüd ta ostis teile pileti, võib-olla andis natuke raha, ja saatis teid jalust ära?”
Maria silmad, mis ei olnud kordagi proua Kukelt eemale liikunud ega isegi pilkunud, täitusid nüüd pisaraist.
„Selge,” noogutas proua Kukk mõistvalt. „Ja nüüd siis kõige tähtsam küsimus… mitmes kuu teil läheb?”
„Kolmas…” sosistas tüdruk.
„Ja mis te olete otsustanud teha?”
„Mis ma saaksin teha?” kehitas Maria õlgu, justnagu poleks jutt käinud tema sündimata lapsest, vaid rikkis lukuga kohvrist, mida ära visata oleks küll kahju, kuid mille parandamine läheks maksma liiga palju. „Mida minusugune teeb, kui ta tuleb koju, aga kodust on paari aastaga saanud vaat et tundmatu koht?”
„Nii et te olete otsustanud sellest lapsest loobuda?”
„Lapsest…” Mõru naeratuse vari libises üle neiu huulte. „Kas sellest tuleb siis laps, kui viskist kurguni täis mees sulle voodisse poeb, et saaks endale kiiret naudingut lubada? Ma tahan lapsi, aga mitte sellisel kombel.”
„Ja arvate, et meie asutuses te oleksite õnnelik?” küsis proua Kukk.
Maria küll ei liigutanud end nähtavalt, kuid vaevumärgatav muutus tema kehakeeles ütles proua Kukele, et enda elufilosoofiat avaldades hoidis hoopis see neiu hetkeks olukorra ohje oma käes.
„Ma tahan õppida meestele kätte maksma! Ma tahan õppida käituma nagu mees, kes ainult ise naudib, ainult kasutab ära. Ja siis läheb järgmise juurde ja kordab kõike seda sama.”
„Aga arvate, et mehed ei saa aru, kui neid vihatakse?” küsis proua Kukk, varjates imetlust, mida ta tahtmatult tundis.
„Ma ei vihka kedagi,” taastas neiu algse viisakalt ausa hoiaku. „Ma tahan õppida armastama ainult nii kaua ja nii tõsiselt, kui mina seda tahan. Ükski mees ei tohi mulle enam haiget teha. See oleks mulle kõige parem ülikool. Ja siis ma võtan kõige rikkama ja kindlama mehe ning abiellun temaga!”
Proua Kukk naeratas.
„Väga huvitav lähenemine. Mulle meeldib.” Ta mõtles hetke. „Teeme nii: Renate otsib teile praegu midagi ilusat selga, seab teid korda – ja siis esitleme teid seltskonnale. Vaatame, kuidas suudate härraste pead segi ajada. Teil on aega pool tundi, enne kui külalised peavad lahkuma. Võtate selle väljakutse vastu?”
Maria silmad lõid särama. „Suurima heameelega! Te ei pea minus pettuma!”
Salongis oli avatud uus pudel. Õhus oli elegantset rahvusvahelisuse hõngu, justnagu oleks härrasteklubi kolinud agulist mõnda Euroopa pealinna.
Nii on see alati olnud, mõtles proua Kukk endamisi, vaadates elevuses kihistavaid neide, kes siblisid turvalisust ja elukogemust kehastavate metseenide ümber nagu kanakesed kukkede vahel. Nii on see olnud ja nii jääb see alatiseks, mõtles ta. Mis on meil karta? Meie saame kütust, mis meid elus hoiab, elu enese kõige ürgsemate instinktide allikast: naise instinktist olla kaitstud ja mehe instinktist kaitsta. Vallutada ja kaitsta vallutatut. Sinikas Linda silma all polnud muud kui uue omaniku põletusmärk – Vene major võttis ta endale ja märgistas ta ära; kui vaja, siis ta võitleks Linda eest –, mitte sellepärast, et tüdruk talle nii väga meeldiks, vaid sellepärast et mehe au käsib tal oma omandit kaitsta. Nagu koer, kes valvab laternaposti, mille ta on ära märgistanud ja millele ta teisi koeri ligi ei lase, sest tema koera-ajus kuulub see laternapost talle.
Muidu suhteliselt vaikne ja ümbrust jälgiv ameeriklane oli muutunud jutukamaks ning see julgustas ka daame temaga pisut vabameelsemalt käituma, talle põlvele istuma, tema juukseid sasima.
„And I have to say, we leave with the best of memories,71” rääkis ta, ehkki pooled tüdrukutest ei saanud sõnagi aru. „And that’s not all! We’re about to see „Carmen”, and I love that opera!72”
Proua Kuke juurde astus Renate, õhevil ja õhetav.
„Brigitte!” sosistas ta. „Teate, kui ilus see tüdruk on! Tal on endal Inglismaalt õhtukleit kaasas…”
„Ah et tuli juba kohe kohvriga siia? Asjalik tüdruk…”
„Roosa, briljantidega – sellisega võiks minna presidendi vastuvõtule!” seletas Renate. „Ja ta räägib nii ilusat inglise keelt…”
„On ta valmis?”
„Jah, ta ootab trepil!”
„Kohe saame teda külaliste peal järele proovida,” ütles proua Kukk ja pöördus härraste poole, plaksutades tähelepanu võitmiseks käsi.
„Härrased! Gentlemen! I told you, we might have a surprise for you.73”
Tema sõnade peale ajasid mehed seljad sirgu.
„Mis üllatuse te nüüd siis pakute meile veel magusroaks?” küsis härra Rahn siira huviga.
„Ma tahaksin teile tutvustada meie pere kõige uuemat liiget. Ta on nii uus, et isegi kõik meie tüdrukud ei ole teda veel näinud!”
Anastassia ja Vivian vahetasid imestunult pilke, samas kui Monika, kes juba üllatuse olemust taipas, erutunult käsi kokku lõi.
„Tema on meie väikese pere uusim liige,” teadustas proua Kukk. „Ta saabub meie juurde otse Londonist – only just returned from London! And she is very young and innocent, so please forgive her, if she is a little frightened, or…74”
Hetkeks peatus ta, et otsida mõttes sobivat sõna. Kuid teda katkestas selja tagant kostev jahedalt kõlav ja väga enesekindel hääl.
„Good evening, everybody.75”
Maad võtnud vaikuses pöördusid kõigi pilgud ukse poole.
Ja ma pean ütlema, et lahkume parimate mälestustega.
Ja see pole veel kõik! Me läheme „Carmenit” vaatama, ja ma armastan seda ooperit!
Härrased! Ma ütlesin, et meil võib teile üks üllatus varuks olla.
Just äsja naasis Londonist! Ja ta on väga noor ja süütu, nii et andestage talle, kui ta on pisut hirmul, või…
Tere õhtust kõigile.
