raputas pead ja pööras näo patja.
„Linda!” hüüdis Vivian ja heitis samuti voodile, üritades Lindat jõuga üles tõsta. „Sa lubasid, et räägid!”
Tõsiselt vaatas ta proua Kuke poole.
„Linda tegi vist midagi rumalat…” sosistas ta.
Proua Kukk ligines aeglaselt ning istus samuti Linda voodiservale.
„Linda! Mis sa tegid?”
Linda nuuksatas.
„Ma hakkasin öösel kartma…” kõlas ta soigumine läbi padja. „Ta ärkas, oli purjus, läks uuesti salongi konjaki järele… Ma mõtlesin, et äkki ta muutub veel vihasemaks…”
„Linda!” hüüdis proua Kukk. Ta süda oli hakanud taguma. See ülestunnistus ei tõotanud midagi head.
Nüüd ajas Linda end küünarnukkidele ja võttis midagi padja alt. Sõnatult ulatas ta oma saagi proua Kukele. Kui viimane peo avas, nägi ta seal kuule.
„Linda!” ahmis ta õhku. „Sa tegid Vene ohvitseri relva tühjaks!?”
Linda pühkis pisaraid. „Ma kartsin, et äkki ta hakkab sellega vehkima… ta pani selle öökapile, toru oli minu suunas…”
Proua Kukk üritas toimunut ette kujutleda.
„Sa oskad relva lahti teha?”
„Mu vend on politseis… tema näitas,” noogutas Linda.
Proua Kukk sulges õuduses silmad.
„Linda! Mis sa oled teinud?” sosistas ta. „Kas sa kujutad ette, mis saab, kui Vene ohvitser avastab, et tal on meie majas relv tühjaks tehtud? Sa ju tead, mis ajal me elame! Kas sa tahad, et sinu pärast hakkaks sõda peale?!”
„Vabandust… ma ei mõelnud…” hakkas Linda taas töinama. Vivian liitus temaga mõne hetke pärast.
Proua Kukk raputas pead.
„Oh, Linda… mis me nüüd teeme? Ma ei tea, kas ma isegi härra Metslale julgen sellest rääkida…? Kas temagi tahaks meid siis enam aidata…”
„Äkki ta ei märka seda?” üritas Vivian lahendust leida. „Ega venelased ei tulnud siia kedagi tulistama!”
„Annaks taevas…” tõstis proua Kukk silmad lae poole. „Ma ei tea, mis siis saaks… meid pandaks vist kohe kinni…”
Tüdrukud vesistasid lohutamatult, löristades nina ühisesse taskurätti.
Proua Kukk tõusis.
„No hea küll, Lindake… mis siin enam nutta… saab mis saab. Kes teab, milleks seda vaja oli.”
Ta lahkus, süda raskem kui enne.
7. Vana ja uus
Õhtu oli soe ja rahulik; üle pika aja oli taevas selge ning see, kui kauneid värve maalis loojangupäike salongi lakke ja seintele, tabas uusi asukaid ning nende külalisi ootamatu üllatusena. Ilusal loodusel on oskus vaigistada ängistust ning hirmu. Isegi mõru nali, et vabariigi valitsus on tellinud punase loojangu tervitamaks üle Eesti piiri saabunud Nõukogude vägesid, ei mõjunud kohatuna, vaid kutsus esile rõõmsa naeru.
Kuid üldiselt vältisid külalised päevakajalisi teemasid ning teadmine, et nii sõjaväeosadeks muudetud külades kui telklaagrites veedavad esimest ööd Eestis kümned tuhanded Vene sõdurid, näis olevat pelgalt ebareaalne fantaasia, millel polnud põhjust ega vajadust pikemalt peatuda. Sest härrased Gaulman ja Rahn olid vana kooli džentelmenid, kes olid üle elanud piisavalt palju, et mitte iga uue puhuva tuuleiili järgi oma purjeid ümber seada. Nad olid proua Kuke ammused tuttavad ning ühed esimesed, kes tema klubi regulaarselt külastama hakkasid. Nende härrade visiite nimetati „sotsiaalseteks” – see tähendas seda, et füüsiliste lõbustuste asemel nautisid nad noorte naiste seltskonda neid lahti riietamata. Härrad ei jäänud kunagi ööseks: tavaliselt külastati klubi enne või pärast teatrit või kontserti ning lahkuti siis oma abikaasade juurde.
Salongis olid koos kõik daamid peale Linda ja Carola – esimene peitis oma arme, kuulates kadedusega alt kostvat muusikat ja rõõmsat naeru; teine aga oli rakendatud toatüdruku rolli, vastutades õhtusöögi ja jookide eest.
Meeleolu oli erakordselt rõõmus ja vaba; naljatati ja naerdi rohkem, kui oleks olnud mõistlik, sest iga naerupahvak oli kui telliskivi müüris, mis kerkis eelmise õhtu „uue” ja tänase õhtu „vana” maailma vahele. Selles vanas maailmas tundsid kõik end turvaliselt, hoides end instinktiivselt härrade Gaulmani ja Rahni vahetusse lähedusse, nagu võiksid need pakkuda kaitset ja varju läheneva tormi eest.
Daamide elevus oli kahekordne tänu härraste välismaalasest kaaslasele, noorele ja nägusale ameeriklasele. Nad noogutasid näilise huviga, kui räägiti vaevu nendeealise noormehe saavutustest diplomaadina, kuid nende tähelepanu jagus ainult mehe helesinistele silmadele ja säravale naeratusele, mida ta daamidele lahkelt jagas.
„Henry isaga õppisime koos Kölni ülikoolis, enne kui perekond Ameerikasse emigreerus,” rääkis härra Gaulman ning daamid noogutasid innukalt. „Henry vend George on kuulus helilooja. Henry ise töötas viis aastat Moskvas, Ameerika Ühisriikide saatkonnas, ja on nüüd kuller Helsinkis. Sealt ta saadeti siia jälgima Vene vägede liikumist Eestis.”
„Ja ise nii noor mees!” nurrus proua Kukk, külalisest mitte vähem sisse võetud kui tema noored alluvad.
„Teda ootab poliitikas suur tulevik,” kiitis härra Gaulman edasi. „Ei imestaks, kui ta ühel päeval Ühisriikide presidendiks kandideeriks!”
„Aga ega mister Antheil ole ainus noor Ameerika poliitik, kes meid on külastanud,” lausus Renate sarmikalt.
„Tõsi,” möönis proua Kukk, kui külalised suured silmad tegid ning härra Gaulman äsjakuuldut ameeriklasele tõlkis. „Kuid meie klientide diskreetsuse huvides…”
„John F. Kennedy!” õhkas Monika klaveri tagant, enne kui proua Kuke kinnitus külaliste garanteeritud anonüümsusest jõudis lõppeda.
„Monika!” hüüatas ta pahaselt.
Noore ameeriklase kulmud kerkisid.
„Not the son of the US ambassador to England?58” küsis ta umbusklikult.
„Vabandust,” sosistas Monika, kellel olid eelmise ameerika külalisega väga erilised mälestused.
„Yes,” möönis proua Kukk vastumeelselt. „Do you know him?59”
„Well, I know his father,60” ütles ameeriklane tunnustavalt. Proua Kukk taipas, et eelmise ameerika külalise visiit oli tema äri kvaliteedile suureks tõenduseks.
„A very nice man,61” märkis ta. „Öelge, et noormees oli väga viisakas ning meeldiv külaline,” pöördus ta härra Gaulmani poole, kelle inglise keel oli tunduvalt parem kui tema oma. „Minu sõbranna Irena, Riiast, tuli temaga
Ega ometi mitte USA saadiku Inglismaal poeg?
Jah. Kas te tunnete teda?
Noh, ma tean ta isa.
Väga meeldiv mees.
