Maria, kes näis olevat seda oodanud, lähenes neile nagu diiva Hollywoodi filmis, talitsedes ühe käega väärikalt laia seeliku volange ning sirutades teise käe pikalt härraste poole. Ülejäänud tüdrukute puhul oleks selline suur žest mõjunud kohatuna, kuid Maria kui külalisesineja valitses situatsiooni täiuslikult. Ta peatus külaliste ees ning ootas, kuni igaüks meestest oli ta kätt suudelnud.
„Such a pleasure to meet you, gentlemen,76” ütles ta neile sügavalt silma vaadates.
„As it is for us, Miss, I’m sure,77” lausus ameeriklane, kel oli raskusi Maria käest lahti laskmisega.
Gaulman oli haaranud Maria teise käe.
„Enchanté!78 Ma pean ütlema, proua Kukk, et Inglismaal võib küll olla meie kuld, aga oma kroonijuveeli oleme nüüd neilt tagasi saanud!”
„Ma tänan, mu härra!” langetas Maria malbelt pea.
„Lubage – Professor Rahn, teie teenistuses,” esitles teine härrasmees ennast.
„Väga meeldiv.”
„Ja siin professor Gaulman, samuti ilmselgelt teie teenistuses.
Ja mister Henry Antheil, Ameerika Ühisriikidest. Teie andunud austaja ja ori.”
Ameeriklane näis nõidusunest ärkavat.
„Oh.. yes… that was about me, wasn’t it…79” ütles ta poisiliku südameid sulatava kohmetusega.
„Istuge ometi, härrased,” naeris Maria.
Kiirelt tõmbas ameeriklane ühe tugitooli lauale lähemale ning kõik istusid. Monika jälgis sõbrannat varjamatu imetlusega; Anastassia ja Vivian aga hoidsid ennast ettevaatlikult pisut eemale, oskamata ilmselt seisukohta võtta.
„Teie siis tulete otse Londonist?” alustas härra Gaulman vestlust.
Maria kallutas pea mõtlikult ühele küljele: „Mina võin ju siin olla, aga minu süda on ikka veel seal…”
„Öelge, kuidas seal siis meeleolud on?” küsis härra Rahn.
„Mitte nii romantilised ja muretud, kui meil siin,” sõnas Maria kahetsusega. „Seal tõmbavad naised tunked jalga ja võtavad meeste tööd üle.”
„Tõsi-tõsi…” vangutasid härrased pead.
„Eks iga sõda on romantika surm,” lausus härra Rahn, kelle pilk oli tõmbunud häguseks. „Kus on see maailm, mis oli enne neljateistkümnendat aastat?”
„Jah, kus ta on?” liitus härra Gaulman ja andis ise ka vastuse: „Kadunud!”
„Kadunud, kadunud,” kordas tema vana sõber.
„Enne olid tõllad ja romansid, nüüd on mootorrattad ja jazzmuusika,” heietas härra Gaulman.
Proua Kukk taastas oma perenaisekohustused, mille ta hetkeks oli uustulnukale loovutanud.
„Maria on ka laulutundides käinud,” ütles ta. „Ehk me saame teda keelitada meile mõnd romanssi esitama?”
Gaulmani silmad läksid pungi.
„Tõesti? Kas ka Londonis?”
„Kahjuks ainult aastake eratundides ja ei hetkegi praktikat laval…”
„Laulge meile ometigi, preili Maria, palume!” ristas härra Rahn paluvalt sõrmed.
Koketeeriva arglikkusega, mis kahtlemata oli vaid osav rollilahendus, pööras Maria küsiva pilgu perenaise poole.
„Muidugi, Maria,” lausus proua Kukk, mõttes tüdrukule aplodeerides. „Monika kindlasti oskab midagi ilusat saata… Monika, too meile mingi valik noote.”
„What is this I hear?80” küsis ameeriklane, kes ilmselt oli Soomes veedetud aja jooksul suutnud piisavat palju keelt omandada, et ka Eestis üksikuid sõnu kinni püüda. „Do we get some music from Miss Maria?81”
Maria pilgus oli allaheitlikku kahetsust ja haavatavust:
„I’m so terribly sorry, I’m afraid I’m not in the best voice tonight…82”
Monika tuli klaveri juurest, süles kuhi noote. Ta asetas need Maria tugitooli käsitoele.
„Siin on mõned noodid veel sellest ajast, kui me koolis olime.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
