on – või eelistaks ta olla deemon?”
Küsimus oli retooriline ning ei nõudnud vastust. Samal ajal kui kõik lõbustatult naersid, saabus Carola ning asus nõusid koristama. Monika tõusis klaveri tagant ning pani peale pisut vanamoodsa salongimuusikaga heliplaadi, mis härrastele ilmselt meeldis.
„Nii, daamid… järjekordselt tuleb tunnistada, et teie õhtueine oli suur õnnestumine,” tõstis Gaulman pokaali. „Vahel ei saa lausa aru, kas me oleme teie väikeses klubis, või parimas restoranis!”
„Mis te nüüd, härra professor,” ohkas proua Kukk meelitatult. „Kõigest kerged suupisted.”
„Ma arvan, et kõik nõustuvad sellega,” liitus härra Rahn kolleegi kiitustega ning pöördus ameeriklase poole. „Don’t you agree? The ladies have been magnificent hostesses!62”
Ka ameeriklane haaras pokaali, mida ta aga terve õhtu jooksul oli väga säästlikult tühjendanud.
„Hear, hear!” noogutas ta. „This has been a most remarkable evening.63”
„Thank you, sir!64” naeratas proua Kukk ja vaatas härrastele küsivalt otsa. „Aga ega te ju ometigi veel ei lahku?”
Härra Gaulman võttis vestitaskust kulduuri. „Meile tuleb auto kolmveerand tunni pärast järele. Niikaua meil kiiret ei ole.”
Alt kõlas uksekell.
„Suurepärane,” ei lasknud proua Kukk end segada. „Siis ma tahaksin teid veel kostitada väga eksklusiivse konjakiga. Kui meie pererahvas juba kord nii lahke oli ja meile oma varud pärandas!”
„Teie uus klubi on tõepoolest väga elegantne,” vaatas härra Rahn hindavalt ümbrust. „Mina Falkenberge ei tundnud. Kas teie tundsite?” küsis ta härras Gaulmanilt.
„Ei, mitte isiklikult,” vastas viimane. „Ta hoidis alati kuidagi omaette. Tal olid mingid küllalt kahtlased ärid. Aga me ei pea proua Kukke ega daame nende asjadega vaevama.”
„Vastupidi,” protestis proua Kukk. „Mind väga huvitab meie uue kodu ajalugu.”
Gaulman vajus hetkeke mõttesse, endale hajameelselt sõrmega vastu ülahuult koputades.
„Minu mäletamist mööda tõmbus Falkenberg mingil ajal seltskondlikust tegevusest eemale,” sõnas ta. „Mingeid jutte räägiti tema ärist ja mingeid jutte räägiti tema abikaasast… ma mäletan, et üks naine tal suri kuidagi kummaliselt; ja siis ta leidis endale palju noorema proua…”
„Ja see proua oli ka küllalt kahtlase minevikuga, eks ole,” täiendas härra Rahn. „Viinitar. Miks ta üldse siia tuli?”
„Küllap tal Viinis oli mingi skandaal, mis ta kaugele provintsi ajas,” oletas härra Gaulman. „Kas ta mitte ei olnud lahutatud mingist töösturist? Kas äkki sõjatöösturist? Räägitakse ju ka, et ta muutis oma nime ära, kui ta siia tuli, eks ikka selleks, et teda üles ei leitaks niisama lihtsalt…”
Viimaste lausete ajal astus salongi lävele Carola ning viipas vargsi proua Kukele, kes astus tema juurde.
„Üks preili on all,” teatas neiu poolihääli. „Ta ütleb, et te kutsusite ta siia, aga ta pole varem sõnumit kätte saanud kui alles poole tunni eest, nii et jõudis alles praegu.”
Proua Kukk noogutas:
„Jah, see on preili Maria. Palun juhata ta minu kabinetti. Ja ole nii armas, korista koogivaagen ja taldrikud laualt.”
Carola hakkas koristama, kuid härra Gaulmani pilk, mis teda piidles, ei lubanud proua Kukel veel salongist lahkuda.
Vana härrasmees jälgis neiu iga liigutust. Viimaks avas ta suu.
„Mina ikka mõtlen, kus mina olen preilit varem näinud. Carola, kas polnud?” küsis ta.
Carola peatus ning pöördus.
„Jah, härra Gaulman.”
„Kas preili äkki ei või olla minu tütre klassiõde Saksa Kommertsgümnaasiumist? Viola Gaulman, 34. aasta lend?”
„Kahjuks mitte,” vastas Carola, vältides mehe pilku.
„Teie ei käinud seal koolis?”
„Ei.”
Härra Gaulmani hääles oli kõlanud kerge umbusk, kuid nüüd naeratas ta joviaalselt.
„Minu silmadele on tänapäeva neiud kõik nii sarnased oma ilusate lokkide ja punaste huultega.”
„He said, that the young ladies of today all look alike, because they are too beautiful!65” tõlkis härra Rahn ameeriklasele, samal ajal kui Carola taldrikutega lahkus.
„Indeed!66” nõustus kauge külaline ja saatis lendu särava naeratuse, kus oli peidus rohkem vallatut deemonit kui inglit. „Just look at them! I’ve died and gone to heaven!67”
„Our girls are to die for, not to die because of!68” ütles proua Kukk, olles isegi imestunud grammatiliselt veatult välja kukkunud aforismi üle.
„Or in spite of!69” lisas ameeriklane väikese pipratera. Kõik naersid, ka tüdrukud, kes inglise keelt ei osanud.
„Now if you excuse me for just a minute…70” ajastas proua Kukk oma lahkumise täiuslikult, žestikuleerides härrastele, et nad ei pea tema väljumisel tõusma. „Renate! Lahutage külaliste meelt, ma tulen varsti tagasi.”
Kabinetis oli istet võtnud noor naine, kes proua Kuke sisenedes püsti tõusis. Proua Kukk ei öelnud midagi, vaid möödus neiust teda vaatamata ning istus tugitooli teisel pool lauda. Ta oskas kasutada esimesi sekundeid, et panna paika, kes on perenaine, kes alluv.
„Tervist, proua,” ütles noor naine. Tema olekus oli midagi väga otsekohest ja julget, kuid mitte häbematut. Ta meeldis proua Kukele, kuid vähemalt esialgu ei olnud tal tarvis seda teada.
„Tervist, preili,” noogutas ta ükskõikselt, kuid viisakalt. „Maria, kas polnud?”
„Jah, proua Kukk.”
„Monika rääkis juba mulle teie elust.” Proua Kukk mõõtis tütarlast üksipulgi pilguga – ka see oli oluline element, et kehtestada ennast kui sajaprotsendilist ülemust. „Et tulete sõja varju tagasi kodumaale, aga kodu polegi enam ees…”
Mariat ei paistnud luurava ämbliku pilk häirivat. „Elasin Paldiskis kahe vanema vennaga, nemad on nüüd töötud – üritavad Kundas juhutöid teha. Ma ei saa ju enam nende kaela peal elada…”
„Mis te Inglismaal tegite?”
„Lõpetasin
Kas te ei nõustu? Daamid on olnud võrratud võõrustajad!
Tõsi, tõsi! See on olnud tähelepanuväärne õhtu.
Tänan teid,
Ta ütles et tänapäeva noored daamid näevad kõik sarnased välja, sest nad on liiga ilusad!
Just nimelt!
Ainult vaadake neid! Ma olen surnud ja taevasse läinud!
Surra tasub meie tüdrukute nimel, mitte nende pärast.
Või vaatamata neile!
Kui te nüüd mind hetkeks vabandaksite…
