enam kuulda. Nagu mõni tüütu lauluviis heliseb ta tema kõrvus. Sellepärast ükskõik mis või kuidas, ainult mitte enam teda kuulata, mitte enam noorhärra küsimuste peale vastata.
Oma nime on nr. 17 peaaegu unustanud, sest kogu selle aja jooksul, kus ta lehti kannab, on ta vaevalt kordki oma nime kuulnud. Kontoris tuntakse teda ainult numbri järele. Tuleb keegi kontori kaebama, siis küsitakse temalt harilikult:
“Kus uulitsas te elate?”
“S. uulitsas.”
“Ah nii! Sinna kannab nr. 17. Küll ma ütlen talle.”
Nõnda alati: ikka nr. 17 ja 17. Isegi kodus, väikses madalas, pimedas ja sumbunud õhuga täidetud keldrikambrikeses, kus mini oma lastega elab ja oma mehega ning nr. 17-ga alati riidleb, ei kuule ta oma nime kunagi: lapsed hüüavad teda vanaemaks, poeg emaks, minia eideks.
Täna on nr. 17 iseäranis väsinud ja nõrk. Hooglikult peksab sügisene tuul peenikest vihma vastu silmi. Uulitsad on porised ja alevimajakeste vahel pimedad. Eemal kaugel paistab laternatuli ja vilgub porilompidelt vastu, aga nr. 17 ei pane seda tähele; tema kobab pool pimesi ja nagu käsikaudu edasi, et viia sõnumeid kuritööst ja õnnetustest, poliitikast ja haridusest, kirjandusest ja kunstist. Sagedasti näeb ta, kuis teda kärsitusega oodatakse, sest miks muidu kisutakse nii ahnelt tema peost leht. Aga tema, lehekandja nr. 17, jätab see külmaks ja ükskõikseks. Tema läheb oma pakiga sõnalausumata edasi ja ainus mõte on tal, kuis lehti vihma eest varjata ja kuis nad küll kõik laiali saada. Tema ise pole kunagi oma lehte lugenud, hea seegi, kui mini mõnikord kuritöist ja õnnetusist midagi ette loeb.
Koju jõudes heidab nr. 17 täna kohe asemele pikali ja isegi sööma ei tõuse ta sealt. Kui ta järgmisel hommikulgi end jalule ei aja, küsib mini viimaks:
“Kas sa täna õige ülesse ei tõusegi?”
“Ei jäksa, kondid valutavad ja süda on nõrk,” vastab nr. 17.
“Oled sa nii mitu aastat jõudnud, eks sa siis seda tänast päeva enam ei jõua.”
“Ükskord on ikka viimane päev,” vastab nr. 17 minile ja jääb asemele pikutama. Viimaks kutsub ta oma pojapoja enda juurde ja saadab selle lehekontori sõna viima, et tema, nr. 17, täna ei tule.
“Meie vanaema täna lehti kandma ei tule,” ütleb poiss kontoris, “tema on asemel pikali.”
“On ta haige või?” küsitakse.
“Ja vist.”
“Mis nr. tal on?”
“17.”
Sest päevast saadik on kaks nädalat mööda.
“Nr. 17!” hüüab lehekontori noorhärra harilikul viisil.
Aga ei tule mingit vastust. Noormees kordab hüüet. Ka nüüd on vaikus.
“Liisi, eks sa ometi kuule, et sind hüütakse,” ütleb üks lehekandjaist. “Käid juba mitu päeva, aga ikka veel ei tea, et oled 17.”
Ette astub noor punaste palgedega tütarlaps.
“Teie jäätegi nüüd vana 17 asemele, sellest pole enam midagi kuulda,” öeldakse talle. “Tahate teie jääda?”
“Tahan küll,” vastab tütarlaps õnnelikult, et teenistusse saab.
“Nõnda olete siin nr. 17. Aga teie ei ole eila õhtul hr. N-le S. uulitsasse lehte viinud, ta käis kontoris kaebamas.”
Tütarlaps kohmetab ja punastab, ei leia vastust.
“Katsuge ausasti vana 17 aset täita,” ütleb noorhärra ja tütarlaps punastab veel rohkem.
“Jah, ega vana enam tule, surnud lehti ei kanna,” lausub keegi lehekandja.
“Surnud?” küsib noorhärra.
“Eila öeldi kirikus maha.”
“Kus?”
“Jaanis.”
“Mina olin eila seal, aga ma ei kuulnud, ei pannud tähele,” räägib noorhärra.
Lehekandja eide näole ilmub kibe, nagu pilkav naeratus.
“Noorhärra ei teadnud ju ta nime, sellepärast,” ütleb ta.
“Ah jaa,” vastab noorhärra, “meie hingekirjas oli ta nr. 17.”
“Kudas ta vaeseke vahel oma häda tahtis kaebada, aga …” hakkab lehekandja, kuid juba kostab talle vastuseks:
“Sst! Teie segate ju oma rääkimisega.”
Rääkija vaikib nagu omal ajal nr. 17-ndki: hädaldamine rikub teiste rahu.
LOOJA
Kui inimesed juba mõni aeg sellest aru olid saanud, et nad ilmas elavad, siis nägid nad ära, et nad juba oma saamisest saadik kurjad on.
Ja nad ütlesid isekeskis: “Valime eneste seast omale kohtumehed, kes meile õigust mõistaksid.”
Kes võiksid aga nendele kohtumõistjaks olla, kui kõikide südamemõtlemisi juba saamisest saadik kurjus täitis! Kurjuses ei ole ju õigust.
Ja inimesed lõid omale jumala, Braama, ning andsid temale õiguse eneste ihu kui ka hinge üle. Nad kummardasid tema ette maani ja hüüdsid teda omale appi, kutsusid teda omale õigust mõistma.
Inimeste poolt loodud Braama sai peagi uhkeks: ta ei tahtnud inimeste kurjusesse ennast segada, ta tahtis mõttes ja unistavalt vaikides kõike tegevust ilmas silmitseda.
Ja inimesed ütlesid: “Suur on meie Braama ning äramõõtmata on tema võim. Sellepärast valime talle ilma asemikud, kelle läbi ta oma vaimu ja tahtmist täidab.”
Ja inimesed valisid eneste seast Braamale asemikud. Need võtsid enestele peagi abimehed. Nõnda kuda Braama asemikkude ja nende abide arv kasvas, nõndasama paisus ka Braama võim, tema soovide ja käskude hulk. Inimesed pidid kõiges asjas jumala tahtmise järele tegema.
Et aga inimesed oma saamisest saadik kurjad olid, siis kahetsesid nad, et nad omale Braama olid loonud ja temale eneste seast asemikud valinud.
Mitmed hakkasid aru pidama, kuda Braamast lahti saada. Suurem hulk aga, kes Braama loomise ja tema asemikkude valimise lugu ei teadnud ja kes Braamat ega tema tegusid iialgi polnud näinud ega tundnud, uskusid valitud asemikkude sõnu, kui need ütlesid:
“Inimesed, kes te oma saamisest saadik kurjad olete, Braama on teid oma näo järele loonud. Tema sõna peate teie kuulma.”
Suurem hulk ei saanud nende sõnade mõttest aru, nad kuulsid ainult nende kõla.
Mõned aga küsisid: “Kui Braama meid oma näo järele on loonud, mikspärast oleme meie siis kurjad? Kas Braama ise ka siis oma saamisest saadik kuri on? Kui ta aga kuri on, miks peame meie siis tema ja tema asemikkude käsku kuulma?”
Nende mõnede hääl aga kadus suure hulga sekka ära, kes karjusid:
“Braama
