olin su vastu ülekohtune … viimasel ajal,” räägib Hans jälle. “Ma varjasin sinu eest nii mõndagi … piinasin sind …”
Leena ei mõista selle peale mitte midagi muud vastata, kui nimetab oma mehe nime, ja sellesse ainukesesse sõnakesesse näib ta andeksandmise ja terve oma hinge kokku valama.
“Tulevikus ei saa see mitte enam nõnda olema … ei saa … ei saa, seal ei varja ma mitte midagi enam sinu eest, s. o. seal ei varjata enam. Mina … meie, mehed, tahame midagi suurt teha, mitte üksnes omale, vaid ka teile kõigile. Ma ei tahtnud aga sellest sinule rääkida, ma ei pidanud seda sinu kohaseks. Kudas oleksid sa aga rõõmustanud, kui see kõik valmis oleks saanud … Meie ei suutnud aga mitte midagi veel korda saata, ainult iseenesega olen ma korras. Ja-jah, see on juba kord nõnda, teha pole seal mitte midagi. Kas sa käisid seda kohta vaatamas, kus mina ühes teistega maas lamasin? Ei … Siis sa seda verd ei näinud … See on aga tähtjas. Kõik oleksid pidanud seda nägema … Metsloomad, kiskjad, nad on oma taltsutaja ees puuris alandlikud kui kutsikad, kuid näita neile verd … katsu, missuguse näo, missugused silmad nad siis teevad. Ära mõtle, et nad seda ainult murdmise, nälja pärast teevad. Ei. Ma ei saanud sellest ennemalt aru, aga nüüd mõistan ma. Veri toob neile vabaduse meelde. Ja sellepärast on taltsutaja, rõhuja päevad silmapilk loetud … Kuid puur … raudne puur, see on kindel ja kõva. Meie pole mitte kiskjad loomad, siiski hoitakse meid hoolega puuris ja sealgi pannakse meile veel suukorvid pähe. Ja kui meie endid oma puuris liigutada julgeme, siis näidatakse meile meie eneste verd …”
“Sa ärritad ennast asjata,” ütles Leena, kui ta aru sai, et Hans kõvemine rääkida püüdis.
“Asjata … Kudas asjata? On see siis kõik asjata? Ei … Sellest peaksid kõik ärritatud saama, kõik peaksid sinna platsile minema, see tuletaks neile midagi meelde, see ühendaks neid meie kõikidega: veri on ju kõige parem liim. See ei karda vett ega tuld … Kas mäletad, oled ehk lugenud … piiblis on ühes kohas öeldud, et lõvid, tiigrid, lambatalled ning hirved üheskoos magama ja mängima saavad … umbes nõnda on seal öeldud … vaata, sinnapoole püüamegi meie … Ja me jõuame tingimata sinna, kuid mitte meie üksi, vaid kõik ja ka teie peate meid tingimata selles aitama. Sa oleksid pidanud mind aitama, aga ma hoidsin ennast sinu abi eest kõrvale … Sa võid seda aga veel nüüdki teha … Lapsed jäävad sinu hoolde … nendele tee seda. Vii nad platsile, näita seda neile ning ütle, et ka nende isa veri siin on auranud. Kui nad seda nüüd ei mõista, mis see tähendab, siis mõistavad nad seda pärast … kui nad suuremaks kasvavad. Nad ei unusta seda mitte … ei iialgi. Nad ei peagi seda unustama, selle eest pead sina ka hoolt kandma, kuni sa elad. Igal silmapilgul pead sa seda neile meelde tuletama …”
“Jää rahuliseks, sa teed enesele halba,” sõnas Leena.
“Ka sina käsid mind rahule jääda nagu tohtridki … Ma jään peagi rahule, täieste rahule … Kuid et elavad mitte rahule ei jääks, nad on küllalt surmaund suikunud. Ka meie kahekesi. Kas mälestad, mis meie ennemalt rääkisime, unistasime? … Kui rumalad ja kui õnnelikud me olime. Ära tahaks siit minna … kusagile kaugele, kas või teise ilma. Kuid teadmise, kindla teadmise tahaks ühes võtta, et siin mitte vana moodi ei jää … ei jäeta. Kes viib me järeltuleva soo kõikide nende platside peale, kus kangelaste veri on auranud? Kes ütleb, kes seletab meie lastele, mispärast see on sündinud? Kes tuletab neile alatasa meelde ja paneb neid pühadusega selle peale mõtlema, sellest eesmärki võtma ja alatud rada edasi sammuma? Kui aga seda keegi teised ei tee, siis pead sina seda ometi tegema. Sa pead ka kõikide teiste tööliste naistele seda ütlema … alatasa kordama …”
“Sul on palavik … seda teevad need hirmsad haavad.”
“Haavad … muidugi haavad … Ja kellele oli neid haavu tarvis? Kes nõudis neid? Vabadus … Meid pidi keegi ükskord oma haavade läbi lunastama … meid sunniti ja sunnitakse veelgi seda uskuma. Ja kui muud mitte midagi teha pole, siis olgu. Ühte keha purustatakse … teine saab sellest terveks ja puhtaks; ühe haavadest jookseb veri ning teisele peab see elu tooma … Kui ilus ja … lapsik. See aeg jõuab aga mööda, meie astume edasi ja nüüd peame enesele ise oma haavadega ja verega päästmist muretsema … Kui palju on meie päästmiseks ja lunastuseks haavu ja verd vaja … iseäranis viimast. Vähe on neid, kes tõsiselt päästmist soovivad, veel vähem neid, kes seda võita püüavad. Enne päästsid palved, nüüd … meie eneste töö. Tööd, tööd, tööd ja … kannatust nõuab meie päästmine …”
Hans jäi peatama. Natukese aja pärast rääkis ta edasi: “Mul on halb, väga halb … Mu jõud kahaneb. Ma tahaksin kõike seda, mis ma viimasel ajal olen lugenud ja kuulnud ja millest ma sulle mitte midagi pole rääkinud, ära jutustada, ma tunnen aga … ma ei suuda … Mu keel muutub raskeks, nagu terve keha …”
“Sa oled väsinud, sa räägid liig palju.”
“Ja muidugi, liig palju … liig palju … Kõike on liig palju … rikkust ja vaesust. Mitte kusagil ei peeta piiri … Ka inimesi on liig palju … iseäranis vaeseid. Kuid neid saab veel rohkem saama … Ükskord tuleb siiski piir vastu … karikas saab täis. Siis neelab vaesus rikkuse ühes tema alatusega ära ning siis sünnib parajus. Siis hakkab uus aeg … siis ei ole enam mitte midagi liiga ilmas. Siis pole ka enam inimeste verd vaja … pole ju enam pühadust, mis teda nõuaks … Anna oma käsi siia …”
Leena võttis oma mehe tervest käest kinni. Hansu käsi püüdis oma naise kätt nähtavaste pigistada, kuid ta ei suutnud seda mitte teha. Haavatu silmad muutusid veel enam väsinuks.
“Kas ma ei lase mitte õpetajat kutsuda?” küsis Leena.
“Pappi? … Mis peaks tema siin tegema? Mis on temal minu juurde asja? Olen ma verevalaja, et ta minu juurde tuleb? Või tuleb ta mulle seda andeks andma, et ma seda pole teinud? Nad on meid oma südames alatasa tuleriidale ja piinapingile saatnud. Isegi meie päästmist ei mõistnud nad ilma vereta välja mõelda … Seda ei osata ka nüüdki muul viisil teha. Elavatele on vaimulikku tarvis, muidu mõtlevad nad, et ilmas juba kõik korda on saadetud … see tuletab aga meelde … Peaks ta aga ka meeles seisma! …”
“Küll, jää nüüd rahule, sulle on puhkamist vaja.” Seda üteldes tõusis Leena püsti. Tal oli tarvis koju minna.
“Tahad sa juba ära minna?” küsis Hans nagu ärevuses.
“Jah, lapsed ootavad. Ma tulen homme hommiku jälle.”
“Homme hommiku? …”
“Aga ma võin veel õhtul kord tagasi tulla, – jätan lapsed kellegi teise hooleks.”
“Lapsed kellegi teise hooleks … Ei … jää juba parem koju. Ütle neile seda kõik … vii nad sinna … Nad ei pea seda mitte unustama. Ka tütar Elli peab seda teadma … ta peab seda vendadega ühes teadma …”
Leena võttis veel kord oma mehe käest kinni. Ta kummardas ta ligi ja andis talle suud; Hansu kuivanud poolsinised huuled olid külmad. Kui Leena jalutsi juures veel kord peatama jäi, siis näis Hans jumalagajätmiseks nagu pead nikutama, kuna ta silmad kinni vajusid. Ta uinus magama ja – igaveseks. Leena astus haigemajast välja, ilma et ta midagi iseäralikku oleks aimanud.
Õues puhus kaunis vilu tuul ja ajas üksikuid mustjaid pilvetompe õhtu poolt taevalaotuselt ülespoole. Pilvetükkide alt tuli ehapuna nähtavale. Tuul tõstis aga peagi uued pilved silmaringi tagant ülesse, ning kui Leena koju jõudis, siis oli terve taevas hallide sügisepilvedega kaetud. Terve loodus kuulutas tormi …
PÄRAST VÕITLUST
Suurtükkide mürin ja püsside paugud on vaikinud. Võitlus on seks korraks lõppenud.
