kahekordselt töötada, sest nad teadsid väga hästi, missugused tagajärjed kõigel sellel oleksid. Nad otsisid nõu, kudas vabrikandi omavolile piiri panna, kudas seda takistada ja temale selgeks teha, et ka tööline inimene on, et ka tema ja tema kodakondsed elada tahavad. Nad leidsid niisuguse abinõu, õigem, see abinõu oli juba ammugi leitud, teda oli vaja ainult tarvitusele võtta: töölisi õpetada, et nad seda abinõu tarvitada oskaksid ja julgeksid. Kolmanda liigi meeste seas seisis ka Hans Müür. Ta püüdis oma seltsimehi igal võimalikul juhtumisel oma seisukohast valgustada, nende silmi avada. Tema ise sai kusagilt mujalt juhatust. See kõik sündis salaja, kõige suurema varjukatte all. Meeste vaikne töö kandis peagi vilja: kui vabrikant jällegi palka vähendas, pandi streik toime. Missugust ärevust see esimene juhtumine linnas sünnitas! Kõik rääkisid sellest. Mõned sirutasid käsi taeva poole ja õhkasid endiste aegade järele, teised jäid mõttesse, kolmandad naeratasid kavalalt ja läksid tasakeste juttu ajades edasi jne.
Siin algas ka see aeg, kus Leena oma Hansust mitte enam aru ei näinud saama, kus Hans oma naise eest midagi näis varjama, kuna ta esiteks temale kõik oma südamepõhjani oli usaldanud. Seda pani Leena juba enne esimest streiki tähele, iseäranis tuli aga see esimese streigi ajal ilmsiks. Üle kahe nädala seisis vabrik; kõikidel kippus puudus kätte tulema, kõigil oleks tingimata tarvilik olnud tööle minna, kuid Hans ei mõtelnudki nähtavaste selle peale. Ta seisis sagedaste terved ööd väljas, kus kohal ta aga oli, seda ei öelnud ta Leenale mitte. Kui ta ühel õhtul videvikus jällegi välja läks, nägi Leena, et keegi noormees, kuivetanud ja kahvatanud näoga, teda ukse ees ootas ning et ta sellega ühes ära läks. Kuhu võisid nad küll minna? Kus kohal, kelle seltsis saatis Hans need ööd mööda? Mitmesugused pildid tõusid Leenal silmade ette. Ta vaatas üksisilmi kusagile kaugusesse. Sealt ei paistnud talle enam aga mitte tulevik, millest ta ükskord ühes oma Hansuga oli unistanud, vaid seal nägi ta ainult minevikku. Kudas oli see kõik nii ruttu mööda läinud, kudas oli tegev elu endised armu-unenäod, endised unistused auruna laiale ajanud, jäljetult ära hävitanud. Raske, raske tundmus asus ta rinda, sest mis möödas, see ei tule iialgi enam tagasi. Kui hea meelega oleks tahtnud ta tulevikus midagi näha, mis teda oma poole oleks meelitanud, mis temale midagi oleks tõotanud, mida ta kätte oleks pidanud püüdma, mille poole ta Hansuga üheskoos oleks pidanud tungima. Kuid sealt paistis ainult tühjus; mitte midagi ei osanud ta sealt omale leida. Ja Hans? Hans vaikis nüüd, ta ei öelnud enam, kuhupoole ta püüab, mida ta kätte tahab saada. Ta näis isegi oma lapsed ära unustama ja ainult oma salajasele asjale elama, mille heaks ta ka nii mitmed ööd ära raiskab ning unetult, väsinult ja kahvatult hommikul tööle läheb.
Leena oli tahtnud nii mitu korda Hansu käest tema ärakäimise põhjuste järele küsida, kuid sõnad jäid tal alati suhu kinni, kui ta oma mehe tõsise ja mõtleva näo ning sõnakehvade huulte peale vaatas. Leena ei arvanud oma mehe ärakäimises mitte midagi halba peituvat. Seda põhjendas ta kõige paremine sellega, et ta oma tööpalga alati korralikult koju tõi ning et ta koju tulles mitte iialgi purjus ei olnud. Aga siiski näris Hansu ärakäimise põhjus kui uss ööd ja päevad Leena rinda. See närimine muutus aga veel seda valusamaks, kibedamaks, kui Hans oma naise sellekohase küsimise peale mitte mingisugust vastust ei andnud, kui ta nagu mööda minnes tähendas, et see mitte naiste asi pole. Oli see siis tõeste tema endine Hans, kes temaga ükskord oli tõotanud üks hing ja meel ning ihu olla ja kes ükskord ka tõeste seda oli olnud? Tänini oli neil oma eluküsimustega kahekesi üheskoos tegemist; nüüd aga, kui nad üheskoos kolmele uuele olevusele elu olid andnud, misjuures tema, Leena, nii põhjatuid raskusi ja piina oli kannatanud, et ta oma enese sündimisepäeva ära vandus – nüüd olid asjad korraga kahesuguseks muutunud; ühed olid nähtavaste naiste-, teised meesteasjad.
Kõige selle üle järele mõteldes töötas Leena mõistus alatasa. Terve see küsimus näis tal kui pea-eluküsimuseks muutuma. Tal näis aeg tulema, kus ta oma lastele selle küsimuse peale vastust pidi andma, ning nagu salajane hirm asus selle peale mõteldes tema rinda. Aga mis siis, kui ta oma lastele ükskord mitte midagi mõistlikku ei tea vastata, kui ta ainult niipalju ütelda võib, et nende isa teda ükskord ammugi armastanud on ja et nad neid oma armujoovastuse hullustuses elusse on kutsunud, et nemad ükskord niisama võõralt ja tundmatult kellegi teise kõrval oma elupäevad haigutades ja piineldes mööda peavad saatma.
Kui hea meel oli Leenal, et lapsed niisuguste küsimistega praegu veel mitte tema ette ei tulnud, et ta veel üksipäinis kõige selle üle järele võis mõtelda, selgitust püüda. Lapsed küsisid ja karjusid peaasjalikult ainult siis, kui tuba külm oli ja kui nende kõhud tühjaks läksid.
Leena käis ikka alles mööda tuba edasi-tagasi, kui Hans vabrikust juba koju jõudis. Temaga ühes oli see noormees, keda Leena ühel õhtul oli näinud.
“Kas sul on midagi meile süüa anda?” küsis Hans tuppa astudes. “Me tahame kohe jälle välja minna ja ega me enne õhtut tagasi saa.”
Võõras noormees istus tooli peale. Ta näis õige väsinud olema. Ta nägu oli kahvatanud ja kõhn. Silmades, millest uneta olek vastu näis vaatama, helkis nagu palavuslik noorusejõu- ja vaimustusetuli, mis inimesele ööl ega päeval rahu ei anna, vaid teda sunnib alatasa nende ideaalide kättesaamiseks töötama, mis seda kustumata tuld silmades helkima paneb.
“Vabrik pandi täna jälle kinni,” sõnas Leena kohmetult, kuna ta last oma sülest kiigusse pani.
“Ei pandud kinni, vaid meie panime ta kinni,” ütles Hans nagu paha meelega.
“Meie paneme ka teised vabrikud kinni, meie paneme üleüldse kõik seisma …”
Hans oli ärritatud. Ta tahtis nähtavaste veel midagi oma naisele öelda, kuid ta surus oma sõnad tagasi ja vaikis. Leena vahtis hirmunud näol tema peale. Kui ta pärast oma silmad nooremehe poole pööras, siis nägi ta, et selle särav ja nagu põletav pilk tema peal puhkas. Pärast laskis ta oma pilgu nähtavaste toas ringi käia, nagu tahaks ta pererahva seisukorrast, nende perekonnaelust pilti saada. Tema pilk peatas kahe suurema ja väikese kiigus magava lapse peal ja nagu valuhelk lõi tema nii säravas pilgus helkima. See oli aga üürikeseks, siis oli jällegi kõik endist viisi.
Kui Leena toidu laua peale oli pannud ning mehed sööma hakkasid, jäi Leena mõttes seisma ja vahtis läbi akna välja. Mehed sõid vaikides.
“Teiste vabrikute torud puhusid ju ka,” sõnas Leena arglaselt. Ta oleks tahtnud heameelega meestega rääkida, oleks tahtnud teada saada, kuhu nad minna ning mis nad teha tahavad.
“Vististe mitte kõik,” vastas Hans.
“On tarvis järele vaadata,” sõnas noormees.
Kui mehed vaikides kärmeste natuke einet olid võtnud, läksid nad kohe välja. Enne kui nad aga seda said teha, julges Leena Hansult küsida:
“Mis ajaks te tagasi tulete, et ma teaksin seks ajaks toidu valmis teha?”
“Mis ajaks?” sõnas Hans mõttes ja vaatas küsivalt nooremehe peale. See vaatas temale niisamuti vastu.
“Noh, kui me üleüldse tagasi tuleme, siis võib olla kella 7-8 ajal,” ütles Hans viimaks.
“Kudas, kui te üleüldse tulete … Kuhu sa siis lähed?”
Korraga tuli Leenal midagi muud meelde ja ta sõnas: “Täna läks hulk soldatisi siit mööda, kotid ja asjad olid teistel kaelas …”
“Mis siis, las minna, kellel sellega asja on,” ütles Hans.
“Räägiti, et nad N. vabriku juurde minna, seal olla midagi karta …”
“Karta, mis sealgi paremat karta on kui mujal; töölised nõuavad kõrgemat palka ja muud mitte midagi,” ütles Hans, kuna ta nooremehe poole
