lahkuvad lahinguväljalt. Soldatid on tõsised, nagu kurvad. Mispärast kurvastate teie? Kas ei löönud teie vaenlast puruks, kas ei ajanud teie teda põgenema? Ja kas ei põgenenud seal kõik läbisegi … Sõjamees, mida himustad sa veel? Millal või kus kohal võib su võit hiilgavam – täielikum olla?
Soldatite näod on siiski tõsised, isegi kurvad. Nad rõhuvad oma hambad kõvasti kokku ja tahavad oma noorte tugevate kätega püssipärasid nagu lömaks pigistada.
Ohvitseride näod hiilgavad: nad on nähtavasti targemad kui soldatid, nad mõistavad oma võitu hinnata …
Korraga tungib keski naisterahvas kui hullumeelne ühe ohvitseri juurde ja karjub hingeldades:
“Mitja, su vend on surnud! Teda pole enam! …”
Need sõnad on kui pikne selgest taevast.
“Püssikuul trehvas teda … otsekohe südamesse … Ta hüüdis su nime … sa ei kuulnud? Sa juhatasid … suurtükid mürisesid …”
Rääkija langeb kokku.
Ta hääl oli hele, selge kui hõbekelluke ja kostis kaugele. Ta tungis iga soldati kõrvu ja kajas sealt sügavama südamepõhjani vastu … Su vend on surnud … püssikuul trehvas teda … südamesse … Võit oli siis vendade üle! Lahingukoht oli siis omaksete verega üle kallatud. Meie võitsime iseendid ära … tallasime ise oma pühamad püüded porisse …
Veel tõsisemad, veel kurvemad on soldatite näod, kui nad tummavaikusega edasi marsivad. Veel kõvemini litsuvad nad oma hambad kokku.
Nüüd on aga ka ohvitseri näolt rõõmuhiilgus kadunud … ta on tõsiseks muutunud. Kas ka tema ei mõista enam oma võidu tähtsust, ei oska seda hinnata? …
Lahinguväli on vaikne. Ainult mõne maas lamaja suust kostab oigamine.
Ühtede maaslamajate tardunud silmad vaatavad ülespoole ja nendele särab ilmotsatusest Linnutee vastu; teiste silmad on maa poole pöördud ja need näevad seal verega kaetud vabaduseteed, kolmandad jääsed pilgud silmitsevad auravaid varemeid.
Ja ometi särasid need silmad kord täis elutuld, täis palavat vabadusetungi inimesesoo ideaalide poole.
SÕPRUS
Ma istusin Tartus Barclay platsil pingi peal, paksu lehtise puu all. Silmade ees seisis mul kaubahoov, natuke ligemal voorimehed oma seisuplatsil. Rahvas käis pool väsinult ja roidunult üle platsi ja uulitsat mööda: ilm oli imepalav, õhk raske, lämmatav; hingata oli raske. Mitte vähematki tuuleõhku ei olnud tunda. Ka päike vaatas nagu väsinult. Tema palge ees hiilgasid rõõmu pärast voorimeeste ja ekspresside lakitud mütsid, vankrirataste vitsad, jalgrataste peened ja haljad kodarad, silmi virvendama pannes, ka noorte herrade saapad; iseäranis lustikalt aga veel neiude mustad topsidega kingad, mis oma musta läikega ilusa värvide kokkukõla sünnitasid nende piimavalgete nägudega, mida mitmel roosad õhetavad paled kaunistasid.
Arusaamata kiirusega tõusis must pilv ülesse, kattis päikese, lõpetas tema piinava palavuse, kuna aga õhk veel raskemaks muutus. Tolm, mida voorimeeste sõit või inimeste käimine ülesse äratas, langes pikkamisi, väsinult sinnasamasse. Imelik vaikus kippus võitu võtma. Ka vankrimürin kostis tumedalt, mõjuta, nagu kostaks ta kusagilt paksu tõrre alt. Esimene tuuleõhk sabistas puulehti mu pea kohal, libises sealt maha liiva peale, lõi selle sees paari keeru ja tormas uulitsale, kus ta voorimeeste hobustele prügi silma saputas; vankrite juurde näis ta aga juba ära surema: ta oli roidunud nagu kõik loodus. Inimesed hakkasid kärmemine ja kärsitumalt uulitsal käima, misjuures nad tihti musta pilvelasu peale vaatasid, kust salalik, peaaegu hirmutav kohin kuuldus. Uus tuulehoog pani puud kahisema, keerutas liiva ülesse, tormas voorimeestest mööda, mis juures need keerleva tolmu ja liiva pärast sunnitud olid silmi kinni pigistama, sealt lähemasse uulitsasse ja Emajõe poole, mitte enam väsinult, roidunult, vaid tantsides, mängides, rõõmsalt. Selle kannul käis kolmas hoog, silmapilk neljas ja – juba kohises Toomemägi hoiatades tervele linnale. Tolm keerles suitsuna mööda uulitsaid ja sundis igaühte oma silmi ja suud kinni hoidma. Inimeste käimine läks kord-korralt kärsitumaks. Meesterahvad olid sunnitud oma kaabusid, naisterahvad oma kübaraid kinni hoidma. Mitmegi õrnakese lokid olid sootuks sassi aetud.
Esimest korda sähvis välk ja tasane müristamine hakkas varsti ülevalt pea kohalt peale ning lagunes, esiteks kõvenedes, pärast vaikides, mööda pilvelasu laiale. Esimesed vihmatibad langesid maa peale. Tuulekeerud möllasid vihaselt. Välk kordus, müristamine tema kannul. Vihm läks tugevamaks, tihedamaks. Inimesed kihutasid mürinal voorimeeste peal, üks ühele, teine teisele poole, koju vihma varju. Voorimeeste ja ekspresside mütsid ei hiilanud enam, läikivaid saapaid ja kingi polnud nähagi. Käis esimene kõva raksak ja vihma tuli mis padinal maha; ka rahet oli hulgas.
Sääsed sumisesid nagu mesilasepere mee ümber: nad otsisid siinsamas puu all vihma varju, kus minagi. Nad näisid mind imeliselt armastama. Mõned istusid mulle õla, jalgade, käte peale, teised aga ka silmanäo, kaela ja kõrvade peale. Kõik laulsid ühte ja sedasama: “Vend, vend, anna verd!” See laul polnud mitte mõrtsukalaul, vaid pehme, armas, meelitav hüüd. Ma tegin ka ühele seda headmeelt ja lasksin ta oma käe peal enda täis imeda. Peale selle tõusis ta turtsakalt ja uhkelt lendu ja ma kuulsin teda selgelt: “Vana känd!” hüüdma.
Senini olin ma üksinda. Nüüd aga ilmusid minu juurde uulitsa pealt kolm meest, kes, nagu ma aru sain, ka sellesama puu all vihma varju lootsid leida. Nad olid juba läbimärjad. Ehk palju siis niisugustele auväärt linnakodanikkudele tarvis on, et läbimärjaks saada! Kõik kolm käisid pool otseti, kord ühele, sealtsamast aga juba teisele poole vaarudes.
Nad istusid minu kõrvale pingi peale. Toredad mehed! Riided päris algupäralised. Muidugi teiste silmis algupäralised, nende eneste meelest aga päris harilikud. Ehk näod! Eht kitse jäljed. Silmad punased, üles pundunud, vesised, väiklased, pealuu sees, imetumedad, keerlevad väsinult, roidunult, nagu loodus enne müristamise-vihma. Kahjuks pean ma tunnistama, et ainult ühel neist kaks tervet silma oli; teisel oli täieste üks silm, paarimees oli sisse vajunud, kuna aga krimpsus laug aeg-ajalt natukene liikus; kolmandal olid mõlemad silmad lahti, kuid teisel neist oli kae peal ja valgendas pool kohutavalt, välkuvalt.
Tervete silmadega mees oli umbes 40 aastat vana, paraja tugeva kehaga, kõrgete õlgadega, suure peaga, laia näoga; nägu oli kortsus, kuivetanud, päikesest ära kõrvetatud, pruun, eluta. Peas oli mehel vana, aukline laiade äärtega mustjaspruun kaabu, mis näoga väga kokku sündis; kaabu ääre alt paistsid kaunis pikad sasis juuksed välja. Kuub oli katkine, auke täis, ehk küll viimaste kõrval päris terve; särk oli must, võidunud, higine, värvine ja pagan teab millene; püksid läikisid eestpoolt nagu päris seemisnahk, takka aga ei teinud ta oma peremehele mitte suurt au – parem, kui kuue saba natukene pikem oleks olnud. Jalas olid tal vanad kamassid, üks kontsaga, teine ilma; ilma kontsata kamass oli muidu palju tublim ja ei lasknud varbaid mitte mingi hinna eest vihmasaju peale vaadata, kuna kontsaga kamass oma elanikkudele selleks kaunis suure vabaduse andis.
Täieste ühe silmaga oli umbes 30 aastane, lühikese kasvuga, paras tugev mees. Nägu oli, niisama kui esimeselgi, pruuniks põlenud, ainult natukene priskem. üks silm näis kahe eest töötama: kärsitult jooksis ta pealuu sees kilavalt ümber. Pahema pale peal oli tal kaunis suur arm; ka paar hammast oli sealtpoolt küljest ära. Peas oli tal ilma sirmita mütsilott, aukline, luitunud; voodrinärud tolgendasid tal ääre alt välja. Juuksed olid harvad, nagu näha, pehmed, ja kui ta peasügamise ajal mütsi peast ära võttis, siis nägin ma oma imestuseks, et mehe pealagi täieste paljas oli. Vuntsid olid kaunis pikad, katkenud ja rippusid üle suu allapoole; lõuga kattis kaunis pikk, poolharv habemetüügas. Kuue asemel oli tal sametikraega topitud talvepalitu seljas; puuvillad vahtisid mitmest kohast irvitades, parastades või
