22 aastat vana, pika, saleda kasvuga, peenikese luuga, kõhetu kehaga. Silmad – õigem silm – vesihallid, kilajad, siiski juba tumedaks tõmmanud, nagu väsinud, elust tüdinenud, kirg, helk välja imetud. Ta paled on koledaste sisse vajunud, veergude asemel sügavad augud; valge, kahvatu, kõrbenud, kurnatud palenahk on mõlemilt poolt kuni hammasteni kokku litsutud; suu vajub aeg-ajalt lahti, nagu ei jõuaks peremees oma alumist lõuga enam kanda, teda pealmise ligi hoida. Ta huuled on kaunis pikad, kahvatud, värvita; alumine nendest on pikem, kahekorra keeranud, ripakil, peremees ei tee temaga nagu asjagi. Terve nägu on kurb, aga õigem eluta, lootuseta paremuse ja ka pahemuse peale; kõik on üks ta puhas. Pea on imeväike, kokku litsutud; juuksed valged kui pleegitud kangas. Peas on tal loomatohtri-instituudi õpilase vana mütsinäru, mille sametivõrust vaevalt veel aru võib saada; selgemalt räägivad tema olemusest valged ringid äärt mööda. Seljas on tal suvepalitu, mille alt toredaste määritud eht valge vest välja kiirgab, nagu tahaks ta ütelda: “Vaat, kus mina juba olen!” Ka krae on tal kaelas, muidugi teada niisugune, nagu “niisugused” mehed ainult kannavad – eht algupäraline ja annab selget pilti peremehe kokkuhoidmisest, kes pesu sellepärast pesta ei lase, et see siis kulub; teiseks on tarvis veel selle eest pesunaisele mõni kopik maksta. Püksid – täitsa nooreherra suvipüksid: valkjad, õhukesed, võivad aga mitmestki kohast veel aukudest tuultki peremehe ihu ligi lasta, mis palava päevaga kuidagimoodi laiduväärt ei ole. Jalas kollased kingad, milledel küll värv pealt sootumaks ära on kulunud. Kui aga keegi ei usu, et nad kollased kingad on, õigem, et kollased kingad on olnud, siis võib ta oma auväärt nina natuke enam maaterale suruda ja ta peab tunnistama, et ma õigust olen ütelnud. Paelu kingade pealt kokkutõmbamiseks noorherra ei kanna – sünnitab üleliigset palavust; ka sukad on muidugi selsamal põhjusel jalast ära jäetud.
Vastuvaidlemata tore seltskond! Ja mulle, igapäevasele inimesele, oli see au osaks saanud, niisuguste algupäraliste meestega, ilmas uute eluradade loojatega, ühe puu all ning ka veel ühe pingi peal istuda, kuna vihma tugevaste maha pladises, kuna välk vahetpidamata sähvis ja müristamine aega viitmata tema kannul raksatas, põrises, põmises.
Sääsed laulsid ikka vanamoodi: “Vend, vend, anna verd!” Ka uute seltsiliste kõrvade ääres nähti neid sellesama palvega keerlema, asjata ei vehkinud need ju oma kondiliste, pruunide ja muskliliste kätega.
“Võtaks neid õelaid ka, ei anna rahu, kas tee mis tahes; parem on vihma käes liguneda kui nende söödikute käes,” rääkis pooleteise silmaga mees.
“Viimased jätised on nad küll; läheks kõik teised maha tappa. Ehk mistarvis on niisugused ilma loodud? Kellel neid tarvis on?” lisas ühe silmaga mees juurde.
“Aga mis te arvate, kas nad, sindrid, jõuaksid meid kolme ära süüa, kui neid õige palju oleks ja kui meil näituseks käed ja jalad kinni seotud oleksid ja meie nõnda kusagil nende närude söödaks oleksime? Mina arvan – jõuaksid küll. Hakkaksid teised esiteks tasahiljukesi ninast ja silmadest peale ja läheksid sealt oma tööga edasi. Käiksid teised, igavesed sunnikud, esiteks mööda nägu, pikkamisi, kõdistades, otsiksid head kohta vereimemiseks; pärast hakkaks üks peale – puurib ja puurib; siis teine, kolmas, neljas, hulgana, igal pool, mees mehe kõrvas – ja kõik puuriksid, kõik imeksid …”
“Ei tühjad tee mitte midagi, olgu neid must tuhat ehk sinine triljon,” lausus kahe silmaga.
“Ääh, kui nad parajaste imevad, nägu kobaras neid täis, mees mehe kõrval seisavad, kui siis äiga üks kord millegagi – pole muud kui paljas sodi jääb järele,” rääkis pooleteise silmaga.
“Mis sa siis neist ka tapad; nemad üksi veel on, kes meid meeles peavad ja – armastavad. Öösel kui päeval on nad meie juures; õhtul magama uinudes, hommikul ülesse tõustes – alati vinguvad nad meie kõrva ääres. Ja kui nad mitte alati mu kõrva ääres ei piriseks, mul ei tuleks mitte nii hästi uni peale,” seletas tervete silmadega mees.
“Eks ta laulgu, mädandi kere, ja pirisegu – mis ta sest verest siis imeb; justkui mul oleks teda na palju olema,” rääkis pooleteise silmaga.
“Mis kahju sul sest verest siis on? Mis sa temaga tegema hakkad? Ise sa ju ometi teda ei joo; las saavad ometi needki viletsad sest kasu,” rääkis noormees.
“On aga kasu küll – toida vereimejaid oma verega,” pomises pooleteise silmaga.
“Ühe verd nad peavad ikka imema – kui mitte sinul, siis mõnel teisel. Või arvad sa ennast paremaks? On sinu veri kallim kui teisel?” rääkis noormees.
“Kas paberit on, tõmmame suitsud näkku; küllap nad siis eemale hoiavad,” rääkis tervete silmadega.
“Sul on tubakat?” imestasid teised.
“Muidugi on, andke aga paberit,” vastas see ja tõmbas mahorkapaki taskust välja.
“Hõissa! Elame kui vürstid! Tubakat küll, ka paberist pole puudu,” rääkis pooleteise silmaga, saksa ajalehe nummert taskust välja võttes.
“Va mahorka! Ei taha raiska, pole kellegi herra suits. Pealegi paksu ajalehepaberi sisse keerata, see võtab rinnust varsti körisema,” rääkis noormees põlastusega.
“Ei tea, mis pagan sa neist veel hoiad, kui nad muidugi juba küll kõõrutavad, justkui kari kanu rinnus,” rääkis kahe silmaga.
“Ei mul kõõruta, paljalt kähin ja susin kostab hingamise ajal. Ääh, meie eluajaks saab neist lõõtsadest küll – teistel neid ju tarvis ei ole,” seletas pooleteise silmaga ja pani “plotski” hambasse.
“Sa ei teegi siis omale?” küsisid nad nooremehe käest.
“Ei,” vastas see lühidalt.
“Kas tikku on kellegil?” küsis kahe silmaga.
Kõik hakkasid taskutes koblama. Kahjuks oli neil väga vähe niisuguseid taskusid, milledel põhi all oli.
“Minu taskud on kõik liig sügavad, mitte ühelegi ei ulata käsi põhja,” rääkis pooleteise silmaga. Teised ei pannud seda nagu tähelegi – otsisid hoolega edasi.
Natukese aja otsimise järele tõusis pooleteise silmaga pingilt ülesse, astus minu ette ja küsis tuld. Mul ei olnud. Mis teha? Mis muud, kui mehed topivad “plotskid” tasku tagasi.
“Näru ka, kikajon hakkab vihma läbi laskma,” ütles noormees ülesse vaadates, kust harva jämedad vihmatilgad maha langesid.
“Teeb rohu märjaks; kuhu tulevaks ööks minna?” muretses kahe silmaga.
“Eks ta natuke ikka halba tee, aga saab läbi, – ega me suhkrust pole,” rääkis pooleteise silmaga. “Mineval ööl oli mul tore löök. Paremat ei või inimesel olla kui head sõbrad …”
“Nagu sääsed,” ütles noormees.
“Olgu ka sääsed, kui nad aga sõbrad on.”
“Kus sa mineval ööl olid?” küsis kahe silmaga.
“Kus ma olin … trahteris. Söö ja joo niipalju kui tahad, aja vahel neiukestega juttu – ehk nad mind küll ammugi ära on tüüdanud. Ka üks vereimeja sugu.”
“Pole laita, sääskedest käivad nad ammugi ette. Nii ilusaste aga laulda ei oska ja lähevad üleannetuks, sääsed on aga mõistlikud, peenetundelised, peavad piiri,” rääkis noormees ja püüdis naeratada, aga ei jaksanud.
“Küllap needki üdisöödikud piiri peavad,
