le silmuseid ja Tema Kõrguse veekogude kaldal lamades heitsin ma õngenöörid tiiki.
I
Ma süütasin sigareti, toetasin pea mõnulevalt tugitooli korjule ja sulgesin korraks silmad. Mäletan, et ütlesin endale poolvaljult:
„Ja Jehoova on Jakobi enesele ära valitsenud ning tema üle teiste tõstnud. Kiidetud olgu Vägede Jehoova! Aamen?”
Suits maitses hästi, tegi isegi kergelt uimaseks, sest viimase paari tunni jooksul – seni kui siin peremehetsesid veel põrandapoonijad – surusin lapsiku jonnakusega sigaretihimu maha. Otsustasin, et esimesed mahvid oma uues korteris tõmban ma üksinda. Ja nii siis nüüd ongi.
Kustutasin põrandalambi. Valgusreklaami kuma värvis aknaeesriided kord veinpunaseks, siis jälle õunroheliseks. See oli nagu filmis. Lõpuks pole need värvid sellepärast veel halvemad, et nad praegu teenivad üpris ebapoeetilist eesmärki: manitsevad meid kergemeelseid, et hoidke ikka raha ilusti hoiukassas!
Otsekui tellimise peale hakkas läbi põranda kostma nõrka tantsumuusikat. Virvendasid klaveriakordide mahedad horisondid. Pisut laisk, pisut tülpinud saksofon kudrutas tuntud aeglast valssi uinuvast laguunist. Lae poole tõusvad suitsurõngad küütlesid poolhämaras piimjalt. Veinpunane… Õunroheline… Nautisin seda värvidemängu poolsuletud laugude vahelt ja mõnulesin nagu kass kamina paistel. Päris kahju kohe, et mu kauged esivanemad oma kanges inimesekskippumise tuhinas ei märganud kassi esivanemailt nurrulöömise kunsti ära õppida!
Jah, näib, et ma olen siiski juba midagi saavutanud. Eelvõistlus on lõpetatud, ja küllaltki heade tulemustega. Igatahes võin ma jalad välja sirutada ning deklameerida: hüvasti, internaaditudengi maailm lombakate raudvoodite naginaga, hüvasti, kõrbenud päevalilleõli lõhn, pesemisruumide ligased varbpõrandad ja hapukas kõledus! Hüvasti ka aspirandi kolme voodiga tuba ning odavad kartulisalatid!
Te kõik olite ju omamoodi armsad, ent eemalt, kullakesed, olete veel armsamad. Nüüd stardin ma „eluvõitluse meistrisarjas” ja mul on kadestamisväärsed stardipakud, sellised, et isegi mõelda võib neile taandreast.
Ma olen kolmekümneaastane. (Aga üle kahekümne viie te mulle ei paku!)
Ma olen diplomeeritud skulptor ning mul on lisaks veel kandidaadikraad arhitektuuri alal.
Ma olen kolm aastat partei liige.
Mu uus korter asub vastvalminud Kunstnike Majas.
Tänu taevale olen ma poissmees!
Ja lõpuks: ega ma selleks siia kolinud, et keni küütlevaid suitsurõngaid lae poole saata, – nende seinte vahel hakkan ma elama ja töötama! Ning – öelgem kenas ärkamisaegses stiilis: küllap jõuavad siia ka kallid külalised AU ja KUULSUS!
Nojah, see „eluvõitluse meistrisari” ja need „kallid külalised” kõlavad ikka tobedalt küll, aga kui seisad platooserval ja vaatad alla, eks ole siis üsna inimlik, kui tunned tungi heal potisinisel kombel hõisata, et „kui siit pilvepiirilt ikka alla vaatan!”… ja need teised sõnad.
Naeratus jäi vist tükiks ajaks mu suunurkadesse, sest mõnus lõtvumishetk pärast kolimise paabelisegadust tegi oma töö ja ma tukastasin korraks.
Kui ma ärkasin, oli juba päris pime. Kella helendavad osutivuntsid olid end reipalt ja sümmeetriliselt kikki ajanud, nii nagu nad seda alati teevad, kui kell on kümme minutit kümme läbi. Süütasin lambi ja libistasin pilgu üle toa.
Eks ta ole ikka veel kõledavõitu küll, mööblit tuleb tublisti juurde muretseda. Aga lagedalt seinalt vaatas Fragonard’i aadlineiu mulle kavalalt ja julgustavalt otsa. Hetke vältel tajusin ta vastu midagi sooja ning mul oli hea meel, et ma ta ikka siia kaasa tõin. Temale – Gallia tütrekesele – pidi see internaadielu veelgi talumatum olema. See peenutsevas rokokoostiilis portree tütarlapsest buduaarimiljöös rippus kogu selle aja mu voodipeatsis. Tihti olin tolle repro pärast isegi pilkeobjektiks, sest noored raevukad kunstmaalrid ei saanud kuidagi aru, mida üks enam-vähem arukana paistev inimlaps sellest pitsihunnikust küll välja lugeda võib. Nende endi voodite kohal hukkusid galaktikad ausameelses ja väljendusrikkas mustpunases, möllasid seda sorti võimsad kired, mis noorte poeetide vabavärssides tingimata nõuavad suuri algustähti. Taolised pildid teevad mulle alati lõbu: nad on pealetükkivad nagu riiakad turueided (see võib algul päris hirmugi peale ajada), ent oota veidi, ja kui mässavate tunnetega maha on saadud, jäävad nad rumalate nägudega vait. Minu aadlipreili on aga palju kavalam: tema naeratus on ju näiliselt nii lihtsameelselt ilutsev, aga selle tagamaad… Ent kuidas te arutlete, noormees, selline rokokooharrastus on nõukogude kunstniku puhul vähemasti veider?! Jaa, tõsi, küllap riputame siia kuskile ka mõne ilupildi armsas põhjamaises laadis. Siirus ja kargus ikka kõigepealt!
Järsku meenus mulle, et ma pole veel õhtustki söönud. Tõusin ja riietusin kähku, et kuskilt veel midagi hamba alla saada.
Astusin mööda õhtust vanalinna üsna segaste tunnetega. Kuigi olin juba ammu otsustanud, et minu jaoks ei tohi olla suurt kaalu mõistel „kodulinn” – meie mõistuseajastul võiks oma emotsioone nagu kuidagi mõistlikumalt rakendada – , tundsin paraku siiski mingeid koju tagasi jõudnud kadunud poja lagritsamaigulisi tundeid. Ah, kui juba ilutsemiseks on läinud, olgu siis pealegi! – mõtlesin ma, hingates ahnelt igituttavat mereõhku.
Pärast seitset põhiliselt Moskvas veedetud aastat oli Tallinna rohmakas hilisgootika, mida ma kunagi kutsikakünismis ironiseerida armastasin, jälle omamoodi armsaks saanud. Need mühaklikud, aga samal ajal ka asjalikud kiviseinad meenutasid… tont teab just mida, igatahes tegid veidi nagu lüüriliseks. Millegipärast tuli pähe Betti Alveri luuletus Vanapaganast, kes eeslipingis istub, aganad habemes ja paber ees tindist täitsa must.
„Gloria” uksel rippus silt „Vabu kohti ei ole”. Trepil seisid kolm noort kohmetunud meest. Nad olid vanuses, millal noormees juba mees on, kuid seda ainult juhul, kui ta selle üle enam ei mõtle. (Vahemärkus: võib-olla on ses lauses peidul ka retseptike vananemise vastu!) Kindlasti nägi see kolmik silti juba eemalt, ent iseenda ja üksteise julgustamiseks tegid kõik näo, nagu ei puutuks asi üldse nendesse. Küllap ründasid nad klaasuksega kindlust instinktiivselt isegi kiirendatud sammul. Ent suletud restoraniuste taga ei kehti Newtoni seadus jõu ning massi ja kiirenduse kohta.
Aeglustasin käiku, jäin hetkeks mõttesse, kuid kuna oli laupäev, siis pidid sellised sildikesed rippuma tõenäoliselt juba mujalgi. Ei jäänud muud üle kui manada näole ülimalt enesekindel ilme ja noorhärradest rahulikult mööda astuda.
„Teid juba oodatigi,” ütles šveitser klaasust avades… Allajahtunud kiirrünnakulised poetusid trepilt öösse. Mul oli petta saanud triost natuke kahju – ja millegipärast nagu pisut ka iseenesest.
Riietus ei saanud minu sisselaskmise põhjuseks olla. Ka pidi šveitser tajuma, et neilt kolmelt noorelt nolgilt, kellest otse kiirgas soovi end just nimelt „Glorias” täis juua, oleks ta saanud kindlasti suurema jootraha kui minult. Ent ikkagi… Küllap laadis see kodune tugitoolitsemine punases ja rohelises mind mingi sellise energialiigiga, millele õige šveitser aldis on.
Šveitserid äratavad minus alati idealisti. Arvan, et neil peab olema mingi eriline kuues meel. Kui kujutlen end lõdisemas pika laua ääres, mille taga toimetatakse viimast kohtumõistmist, on peaarbiitril, Tema Ekstsellents Kõigevägevamal, šveitseri – no ütleme – Ülišveitseri pilk. Ainult sellisel juhul tunneksime pikkade kaitsekõnede tarbetust, mille peale me muidu nii osavad oleme, mis aga taevases asjaajamises võiksid palju aega võtta. Muide, ma loodan, et Tema ei pea seda minu kujutlust ketserlikuks, sest on ju lõppude lõpuks ka maapealsete kohtumõistjate näod, mis minus kunagi sellist aukartust ei ärata, Tema enda äranägemise järgi projekteeritud.
Üleval oli veel kaks vaba lauda. Jällegi meenus mulle punaroheline tulikiri, ja ma mõtlesin naeratades:
