muidugi on, aga ei ole seni jõudnud veel nagu sisse elada. „Sügisel lubati mind kunstiinstituudi juures tööle rakendada, eks siis näe lähemalt.”
„Mul on teile üks väike pakkumine,” algas Toonelt. „Linna taha fašismiohvrite ühishauale püstitatakse monument. Taheti minu käest tellida, aga ma ei saanud pakkumist vastu võtta – mitu tööd korraga pooleli. Võttis tükk vaeva, et oskarid pehmeks rääkida. Lõpuks sain siiski asjad nii kaugele, et lubasid tellida Saarmalt. Ain on noor mees, lõpetas alles aasta eest, kuid pagana nutikas ja talendiga poiss. Noh, küllap teate teda isegi…”
Noogutasin nõustuvalt, kuigi ma Ain Saarmast peaaegu midagi kuulnud polnud. Jah, vahest ehk ainult nime.
„Pidasime Ainiga aru. Mõtlesime, et tore oleks, kui teie ka kampa lööksite. Ikkagi nagu kunstiteaduste kandidaat – läbi ja läbi soliidne meesterahvas,” muigas Toonelt.
See tema sõbralik, pooltunnustav ja poolpilklik naeratus oli midagi kirjeldamatut. Vanemate kunstnikega koos olles on mul alati tunne, nagu oleks iga minu vähemelatud aasta loteriipilet. Oskuse eest nii naeratada loobuksin ma aga tublist piletipatakast.
„Ei, ärge nõustumisega rutake,” peatas mind Toonelt poolelt sõnalt. „Lugu on nimelt selline, et selle töö kallale asumisega võite endale vaenlase kaela saada. Meil on siin nimelt üks kena mees, kes tahab teile Ainiga konkureeriva töö esitada. Kunsti seisukohalt ta arvesse ei tule, muidu aga küll. Ta nimi on Magnus Tee…”
„Magnus Tee – miks ma teda ei tea! Kutsusime teda kord Jumala Vihaks,” meenus mulle.
Toonelt kergitas oma raskeid, veidi kotjaid lauge ja korraks fikseerisid mind silmaterad, kaks suurt liikumatut tumerohelist lampi. Sellisena meenutas ta vana, toriseva jutuga loomataltsutajat, kes kohe ütleb midagi sellist nagu: „See kobra pole just eriti ohtlik; ta on küll paar meest, nende hulgas ka mu noorema poja, surnuks nõelanud, aga üldiselt saab temaga hakkama…”
„Ta on muidu päris tubli kujur,” jätkas Toonelt, „aga sellest ajast peale, kui teeristidelt hakati kokku korjama ja peeneks jahvatama kuldseid põtru ja kubudega maadameid, ei taheta tema loomingut nagu enam mõista… Jah, eks ta taha nüüd siis uusi väärtusi looma hakata.”
See oli nii halastamatu, et ma isegi naerma ei söandanud hakata; ka Toonelt ei muianud enam. Ainult libistas oma päratu keskmise sõrmega mõnusasti mööda ninaselga üles ja alla. „Nojah, eks te mõelge järele…”
Tahtsin talle kinnitada, et too Jumala Viha mind ei hirmuta, et ta pigem isegi ahvatleb tööst osa võtma, kuid Toonelt kummardus viivuks riiuli poole, ja ruumi täitsid lindude hääled: sidinad-vidinad, liiritused-lõõritused, sekka ka mõni kabedam kraaks.
„Tunnete?” küsis Toonelt. „Aga seda?”
Ma ei tundnud häältest ühtegi ning tunnistasin, et ainult käo võiksin vahest ehk küll ära tunda…
„Ise selline rebase moodi mees,” naeratas Toonelt, „aga ei tunne lindude hääli! Kes seda võiks uskuda!”
Linnud vidistasid ja seintelt seirasid mind öökullide kavalad, ainult mängult surnud klaassilmad.
Kui magnetofonilint lõppes, ütles Toonelt püsti tõustes:
„Nii et mõelge hoolega järele. Noor mees ei tohi eksida. Kui otsustate Saarmaga kampa lüüa – astuge tema poolt läbi. Ja üks asi veel. See puudutab jällegi Magnus Teed. Ainil juhtus kord väike arusaamatus „naisküsimustes” ja tänu sellele räägib Tee tänini tema „moraalsest palgest”. Muide… ka täna helistas ta mulle ja teatas, et teie korterist olla hommikul väljunud keegi naine. Magnus Tee tundis huvi, kas te varsti abiellute… Ühesõnaga: selline mees on see Magnus Tee! Ja ta elab otse teie pea kohal.”
Toonelt naaldus ettepoole ja naeratas nagu heatujuline Vulcanus, ainult ta sõrmeotsad lauaserval olid pigistamisest punased ja valged.
Kohe, kui me eestuppa tagasi jõudsime, muutus Toonelt endiseks Tooneltiks.
„Kahepuudane!” osutas ta sangpommile. „Puudase võin sulle laenata, ah?”
Siis patsutas ta mulle familiaarselt õlale ja lükkas mu sõna otseses mõttes uksest välja…
Läksin koju ja vilistasin teel nagu jõmpsikas. Või mine tea, võib-olla hoopis nagu mõni haruldane vindiliik Toonelti magnetofonilindilt. Muidugi võtan ma pakkumise vastu! Magnus Teega – Jumala Vihaga – tuleb ettevaatlik olla! Tavalisel puhul oleksin ma asja viisakusvisiidiga ära klaarinud. Sellised kuldpõdra-skulptorid on üldjuhul lihtsameelsed ja ma oskan nendega suurepäraselt asju ajada. Tuleb nad oma noorusajast rääkima panna ja siis ammuli sui kuulata. Ka on kasulik nende pool eskiise näitamas käia. Egas muidugi mitte neid lõplikke… Pärast külaskäiku Tooneltile tundus mulle selline hea meetod aga vastumeelne.
Noh, oleme lihtsalt ettevaatlikumad! Üldiselt aga hakkavad asjad laabuma. Hakkavad küll!
Astusin sisse Jaani „abikirikusse”. Isegi see vastik ehitus, soolatüügas Võidu väljaku avaral peopesal, oli täna kuidagi sümpaatne. Silmitsesin muiates tohutut tumerohelisse õlivärvi kraabitud naisakti: kaasaegne rahvakunst on ilmseis sugulussidemeis koopainimeste jõulise käsitluslaadiga… Ja kui imetlusväärselt lakoonilist ütlemist kasutavad meie isetegevuslikud sõnameistrid! Küllaltki kaalukaid emotsioone suudavad nad kätkeda laiendamata lihtlausesse. Aga mõnele autorile piisab isegi ainsast sõnast – ja veel nimetavas käändes…
No küll mul oli ikka hea tuju!
III
Naised, ma armastan teid! Raske oleks elada teieta. Kui poleks teid, kust peaksime me siis saama informatsiooni kõige vajaliku kohta? Milline mees oleks olnud tassi kohvi ja maasikakoogi taga valmis tund aega rääkima Ain Saarmast ja tema abikaasast! Ent Anne – minu lapsepõlvesõber vankumatute sambalike tõekspidamiste ja samasuguste jalgadega – tegi seda lausa vaimustatult. Piisas mul vaid poetada sõnake sellest, et hakkame Ainiga tõenäoliselt koos töötama.
Anne üritas aastate eest kangekaelselt kunstiinstituuti astuda. Sellest ei tulnud aga midagi välja ja loomulikult sai temast suur kunstiasjatundja. Nüüd töötab ta ühe ajalehe kultuuriosakonnas, kirjutab näituste kohta melanhoolseid retsensioone, nimetab kunstnikke eesnimepidi ja räägib neist leebelt kaastundliku üleolekuga: „Loov inimene…” Kuidas küll oskavad kriitikud seda lausuda! Selles on kogu heritekepi üleolek vaese nõdrukese kaunvilja suhtes, mis selle asemel, et sirgjooneliselt päikese poole pürgida, nii armetult lookleb; toetav üleolek, millesse ajuti sekkub peent, tarka, filosoofilist, peaaegu aromaatset nukrust maailma ebaõigluse üle: kaunad kasvavad alati valesse kohta – mitte kunagi kepi külge.
Kuid olgu peale. Üldiselt olen ma Annele tema loengu eest päris tänulik. Sain teada, et Aini peetakse väga andekaks ja et ta seda ongi. Samuti kuulsin, et tal on nõrkus viina vastu. Ta napsitab küll üsna harva, kuid hakkab purjuspäi märatsema ja lõpetab harilikult miilitsas. Kahe kuu eest sai ta valju noomituse koos viimase hoiatusega. Magnus Tee nõudis, et Ain Kunstnike Liidust välja heidetaks, Toonelt sai teda ainult vaevu päästa.
Peale selle olevat Ain veel ka eluvõõras, sest mõelda vaid! – laskis end ära võrgutada tollel endisel modellil, arhitekt Kõometsa armukesel! Tollel külmalt kalkuleerival edasitrügijal, kes, „jah, isegi eriti ilus ei ole…”. Anne viimane lause ei üllatanud mind põrmugi, sest mul on mitmeid vanemaid vallalisi naistuttavaid, kelle lahkel kaasabil olen ammu taibanud, et kõik mehed väldivad tarku ja ilusaid naisi ning abielluvad mingil salajasel kokkuleppel ainult patoloogiliste hirmutistega.
Võtsin
