oli suur hulk – vist üle kahekümne. Igale neist pühendasin ma peatüki ja tõin rikkalikult näiteid. Mäletan oma traktaadi lõpplauseid, mille üle ma tookord väga uhke olin:
„… nii oleme siis näidanud, et kohandumine on nähtamatu, praktiline, alati kaasaskantav relv, mis oma mõjult võib ületada mis tahes teise relvaliigi (tuumarelv, bakterioloogiline relv jne.). Kuigi see filosoofi ülesannetesse ei kuulu, tahaksin ma lõpuks siiski rõhutada: ka kohandumiskunsti virtuoos ärgu kunagi unustagu eetikat ja teotsegu ainult selleks, et elu meie planeedil muuta kaunimaks ja õnnelikumaks!”
Oh, kui ilus! Eks ole ju?
Hakkasin tollal isegi koostama kohandumisülesannete kogu, kuid leidsin siis, et postuumne kuulsus ei vääri maapealset, ja lukustasin pooliku töö sahtlisse.
Praegu on seda kõike muidugi lõbus meenutada, kuid raisatud ajaks ma neid töötunde siiski ei pea.
„Jah, nüüd aga tuleb siirduda teoorialt praktikale,” mõtlesin ma, ronisin vannist välja, avasin riidekapi ukse ja silmitsesin oma garderoobi. Ta oli veel üsna kasinake. Selliseks visiidiks tuleks selga panna must pidulik ülikond, see on mul ka olemas. Kindel on aga, et selles riietuses naerab Toonelt mu kindlasti välja. Või minna siis savistes tööriietes? Ei, see oleks liiga läbinähtav, Toonelt avastaks minus kerge vaevaga haletsusväärse „lihtpugeja”.
Otsustasin jääda musta ülikonna juurde, murdsin oma pooltarvitatud valge taskuräti osavasti kokku ja pistsin ta rinnataskusse.
Peeglist vaatas mulle vastu sile peiupoiss; lükkasin seepeale pintsaku õlgadest pisut viltu, et ta natuke kisuks – niiviisi ei jäta ma ka dändilikku muljet ajasin halli ševiotmantli selga ning asusin teele. Las see Toonelt muigab pealegi – sellega valmistab ta endale rõõmu. Olgu nii! Sellise kohandumisliigi nimetasin ma vist kunagi „kingituslikuks kohandumiseks”. Väga humaanne liik!
Suure tammise ukse taga seistes täheldasin rõõmuga, et lähen tõepoolest veidi ärevaks: selle ukse taga elab ikkagi mees, kelleni ma parimal juhul paarikümne aasta pärast võin küündida.
Koputasin.
„Astu aga sisse, mis sa pelgad!” müristas mulle näkku vähemalt meeter üheksakümnene, poolest kehast paljas hiiglane. Ta mustal karvasel karurinnal pärlendas higi; käes vibutas ta sangpommi. Seejärel lendas pomm tumeda matsuga nurka matile ja päratu krobeline kämmal sulges endasse mu järsku nii väikeseks muutunud käe. Issand, milline Simson! Eesti skulptuuri üks alussambaid seisis mu ees kogu oma monumentaalses skulptuursuses.
„Tegin väheke võimlemist. Ei taha ennast veel raugaks tunnistada.”
„Tema – ja raugaks,” mõtlesin, „tal pole veel ainsat halli karvagi peas! Ja jõu poolest käiks ta kolmest minusugusest üle.”
„Noh, kuidas siis Saša ka elab? Saša Stšerbakov?”
Ütlesin, et professor Stšerbakov elab hästi ja saadab terviseid ja… ja… Rohkem ei osanudki ma enam midagi lisada. Olin sellisest aktiivsest vastuvõtust kaunikesti pahviks löödud.
„Kena mees see Saša. Kena mees ja sitt kujuraiuja.”
Rohelised, pidevalt ilmet muutvad öökullisilmad (neis oli midagi pansolikku) silmitsesid mind sõbralikult pealaest jalatallani. Korraks välgatas puhmaskulmude alt kaval naerutuluke.
Toonelt ei teinud ainsatki märkust mu ülikonnavaliku kohta, ja mul oli korraks vastik tunne, et ta mind viimse hingesopini läbi näeb.
„Eks ole ju õigus?”
Ma ei osanud midagi kosta.
„Muidugi õigus! Pommi ei tõsta, püssi ei lase, kala ei püüa, mis kiviraiuja sihuke on?” Kuskil karvase rinna sügavuses tümises naer.
„Ma lähen panen midagi ümber. Peate mind veel muidu mühakaks. Eks sa sirvi senikaua midagi.” Ta tõmbas seina varjava kardina eest – nägin maast laeni ja nurgast nurgani ulatuvat tammist riiulit, mis oli tihedasti raamatuid, kunstialbumeid ja ajakirju täis kiilutud ja viskas minu ette lauale paksu almanahhi.
„Eile sain osta…”
Almanahh oli prantsuskeelne. Tavaliselt olen ma luisanud, et prantsuse keel mulle raskusi ei valmista, nüüd tunnistasin ausalt, et pilte võin vaadata – keelt aga ei tunne…
„Mul on teine veel.”
Hoides süles sama raamatut – itaaliakeelset – , jäin ma kaunis vaikseks… Greifid, sfinksid, kentaurid – mõned neist meenutasid veidi ehk raamatu omanikkugi.
Toonelt läks riietuma ja mulle jäi pisut mahti toibumiseks. On alles mees! Tema pilgu all oled nagu nõela otsa aetud putukas. Sellise mehe ees ei tasu vist minusugusel kavaldama hakatagi! Lihtsaim ja parim käitumisviis on kohmetus. Seda aga pole vajagi teeselda. Ning küllap talle kohmetud inimesed meeldivadki, kui ta külalisi nii armastab vastu võtta…
„Noh, astu tahapoole,” hõigati veidi aja pärast ukse vahelt.
Astusin väiksesse poolhämarasse tuppa. Aknaid varjasid paksud kardinad, laual kumas vanamoeline punakas lamp. Toonelt istus kõrgeseljalisel nikerdatud toolil ja kallas termosest tillukestesse tassidesse auravat kohvi. Lillakas toakuues sarnanes ta targa ja kavala idamaise võimukandjaga. Kui silm valgusega harjus, nägin seintel kummalisi linnutopiseid. See oli nagu mingi võluriik: lindude klaassilmad hiilgasid kummaliselt ja näis, et nad on ainult mängult surnud, tõeliselt aga kuulavad mind hoolega ja jätavad kõik meelde.
…Vaadates neid linde, tundsin
ma end üpris kummaliselt.
Vahest on need äraneetud
inimesed, kelle nõidus
pani sesse õnnetusse
topislinnuolukorda…
meenusid mulle read „Atta Trollist”. See paralleel ajas mind korraks muigama.
Rüüpasin kohvi. See oli aromaatne, ilma suhkruta. Toonelt vaikis, silmitses mind ja ma tundsin end jälle nagu koolipoiss direktorikabinetis. Vaatasin luunikerdusi kaminasimsil. Kõik siin oli suureks kontrastiks sangpommile ja ma pidin mõtlema Toonelti skulptuuridele. Neid tembeldati mõnikümmend aastat tagasi – ja paraku ka viiendal aastakümnel pseudorahvalikeks: „Rustikaalsus on ainult maskeering, mille all peitub järelimpressionistist siseemigrant,” kirjutas tollal üks raevukas ja muide mitte üldsegi rumal kunstikriitik. „Impressionist” – see sõna oli neil päevil hullem kui „retsidivist”, kuid Tooneltiga polnud siiski midagi peale hakata: ta oli kommunist juba kahekümnendaist aastaist, ja mis veelgi hullem – üks Kõigevägevama lähikondlastest tellis talt kolm aiaskulptuuri…
Kui keegi üdinitobe, aga tollal üsna nimekas Moskva kriitik kunstiinstituuti räuskama tuli, olevat Toonelt talle müristanud: „Kreml pole minuga seni veel kojameeste kaudu rääkinud. Kremli kojamees võib rääkida ainult instituudi kojamehega. Kõik!”
Samasisulise telegrammi saatis ta ka Moskvasse aiaskulptuuride tellijale, ja paljude hambaihujate hämmastuseks ei juhtunud temaga mitte kui midagi.
„Olete na vaikse moega… Kas see sangpomm ehmatas teid, või mis?” küsis Toonelt muiates ja läks uuesti „teiele” üle. „Kunstirahvas on üldse veider: mida tervislikumalt sa elada püüad, seda enam imestavad. Mõni käib purjuspäi käpuli ümber draamateatri, peab kolme naist ja värvib habeme roheliseks – keegi ei pane tähelegi.
