kaela soonima. Tal oli komme automaati kaelas kanda ja kõneldes sellele käsi toetada. Aina tihenevast pimedusest paistsid läbi ainult tema üleskääritud käistega paljad käsivarred ja punakaks päevitunud nägu. Meeste laiguline riietus sulas ühte ööhämarusega ja vaid aimamisi läbi pimeduse kumavad valge merikotka kujutised õlgadel viitasid väeosa välivormile.
„Kas hakkame minema?”
„Ei veel, kiiret pole. Enne varahommikut nad ei ründa.”
„Oled sa kindel … et nad just täna öösel tulevad?” uuris Jaak.
„Ei ole kindel, aga pataljoni jagu mehi olevat Võrust juba eile kohale toodud ja kümmekond soomukit seisavad kolmandat päeva Jägalas.”
„Aga rünnakukäsk … on see juba antud?”
„Jah, olevat antud.”
„Kindlad andmed?”
„Üsnagi. Ma enam täpselt ei mäletagi, kes selle nüüd välja ütles … oli see Peeter, Tiit või Jüri, aga nad kõik rääkisid sellest.”
„Ütlesid nad siis, et … täna?”
„Jah, juulikuu viimasel päeval pidavat madin lahti minema.”
Jaak lükkas püstolikabuuri selja taha, surus käed sügavale püksitaskusse ja köhatas aeg-ajalt. Ärevatel hetkedel tekkis tal kerge pitsitus kurgus, mis reetliku köhatusena andis endast mõnikord märku. Tahtmatult tõstis ta pisut häält:
„Kurat küll! Paistab, et oleme korralikult hammasrataste vahele jäänud.”
„Nii see on, aga mida muud nendelt diletantidelt oodata võis. Kelle kuradi totakas idee see üldse oli meid Paldiskisse saata? Käsirelvadega Vene armee tankide ja kuulipildujate vastu! Täielikud tainapead!”
Jälle võttis vaikus kõrgel kaldapealsel maad. Meestel oli, mida meenutada. Need olid tugeva iseloomuga sihikindlad sõdurid, kes põlgasid intrigaanlust ja alatusega piirnevat argpükslikku keerutamist. Au, väärikus ja ametiuhkus polnud neile tühjad sõnakõlksud, vaid mõisted, millel oli kindel sisu ja tähendus. Nad arvasid, et samadest seisukohtadest peaks lähtuma iga isamaa teenistuses olev inimene. Kahjuks ei käinud see taasiseseisvunud riigi noorpoliitikute kohta.
„Kummaline küll, aga praegu ei oska enam keegi öelda, kes niisuguse totaka käsu andis,” ütles Jaak.
„Jumal teab, ja mis sest enam rääkida. Nüüd peame selle supi mingil moel ära helpima.”
Asso lükkas soonima hakanud automaadirihma kaelalt ja relv jäi nüüd õlale rippuma. Ta torkas pöidla rihma taha, sirutas end ja küsis:
„Kontrollisid sa kaitseliinid korralikult üle?”
„Jah, kasarm on kindlustatud kui Atlandi vall, ühtki katmata tsooni pole.”
„Tubli! Margust võib usaldada. Tal on niisuguste asjade peale nutti.”
„Aga soomukid … kui need tule peale tõmbavad, võib asi käest ära minna.”
„Muidugi jäävad meie kergekuulipildujad nende vastu lahjaks, aga meid kaitsevad jälle müürid ja see on suur eelis. Jalaväel pole lootustki läbi pääseda.”
„Võib-olla,” noogutas Jaak hajameelselt.
„Sa kahtled?”
„Ei, ma ei kahtle, aga sõjaõnn on heitlik. Võib minna nii, aga ka naa.”
„Olgu ta pealegi heitlik.” Metalne tämber Asso hääles rääkis meeleheiteni viidud otsustavusest. „Meie pole kollaborandid ega politikaanid. Me seisame vaid oma aadete ja vabaduse eest, ja kui vaja, siis ka sureme.”
Sellega oli kõik öeldud ja lisada polnud enam midagi. Juhtunud oli halvim: riigijuhtide peataolek ja kaheldava väärtusega otsused olid sünnitanud vastasseisu, mis vägisi kippus paisuma sõjaliseks konfliktiks.
Öine õhk jahenes ja lõunakaarest kergelt puhuma hakanud tuul kandis sooja suveleitsaku endaga merele kaasa. Veteväli otsekui elustus ja kasvav müha summutas pikkamisi ritsikate kanonaadi. Haavalehed värelesid kuuldavalt ja kusagil puudeladvus häälitses ärevalt üksik öölind.
„Külm on,” väristas Asso õlgu, „lähme tagasi.”
„Lähme pealegi.”
Mehed hakkasid aeglaselt astuma. Lahtised lubjakivikillud krudisesid kaeblikult rohmakate sõdurisaabaste all. Sirge teelõik lõppes peagi ja ühes sellega kadus vähenegi valgus, mis senini oli aidanud rajal püsida. Kõrgete kaskede kahar võra seisis kui must müür kasarmukorpuse ümber ja sellest oli võimatu läbi näha. Siiski vilgatas vasakul punakas tuluke, mis tõmbas kohe tähelepanu. Jaak kiirendas sammu ja käratas:
„Suitsetamine postil jätta!”
„Vabandust, härra major,” kõlas võsast vastuseks. „Närvid …”
„Sõduril pole enne lahingut närve,” pressis Asso läbi hammaste, ja mõlemad astusid mööda tuttavat teed edasi.
Hetke pärast pimestas silmi ere prožektorikiir, mis kohe kustus. Omad ära tundnud tunnimees avas ukse ja ulatas taskulambi. Asso võttis lambi ja libistas selle kahvatu valgussõõri aeglaselt üle tundmatuseni muutunud magamiskorpuse. Kahel pool sissekäiku olid virna laotud liivakotid kui tuhkjaskollakas müür, mille keskel läikisid tuhmilt kergekuulipildujate mustjad torud. Külili keeratud voodite taha akende alla olid samuti laotud liivakottide virnad. Nende kõrval avatud padrunikastid, granaadid ja automaadid. Pooleldi riietes mehed magasid põrandal.
„Aga snaipripüssid?” küsis Asso sosinal.
„Üleval,” vastas Jaak. „Seal on ka suurem osa kuulipildujatest.”
Must mehekogu tõusis ja astus lähemale, Asso suunas lambivalguse talle näkku. See oli instruktor Margus, kelle ülesanne oli kasarmu kaitse korraldamine. „Härra komandör,” pöördus ta poolihääli tulijate poole.
„Jah?”
„Kümmekond kaitseliitlast tuli lisaks ja … Ilmar tuli ka.”
„Ilmar? Mida paganat temal siia asja on?”
„Tal pidavat uudiseid olema.”
„Hea küll, saada ta staapi.”
Vaikides suunduti koridori lõppu ja komandör avas staabiruumi ukse. See oli suur tuba, mille valgeks võõbatud seintel tilbendasid senini maharebitud venekeelsete plakatite ribad. Miniatuurne kirjutuslaud mõjus kui võõrkeha keset mõõdutundetult avarat ruumi, mille ainuke aken oli liivakottidega kaetud. Asso asetas põleva taskulambi lauale ja laskus väsinult toolile. Jaak toetas selja vastu seina ja jäi ootama.
Sisse astus lühikest kasvu jässakas mees. Suured plastraamidega prillid tema habetunud näol andsid mingil moel talle õpetatud mehe välimuse. Tulija kandis õhukest tuulepluusi triibulise särgi peal ja musti, korralikult viigitud pükse. Kogu tema olekust, rõhutatult aeglastest liigutustest ja terasest silmavaatest õhkus tugevatele inimestele omast kindlameelsust ja rahu.
„Tere, mehed.”
„Tere, Ilmar,” kõlas
