teada. See oli nende esimene välisreis ning kõik oli uus, tundmatu ja määramatu. Kalev pigistas hambad kokku ja vaatas vaikides tumma esiklaasi. Ta oleks väga oma küsimusele vastust tahtnud, kuid seda ei teadnud keegi. Ometi oli see tähtis, isegi nii tähtis, et sellest võis sõltuda mitte ainult käesoleva ettevõtmise edu, vaid kogu tema edaspidine elu.
Endine töökaaslane Johan, kes kunagi autobaasis bussijuhi ametit pidas ja Volga sakslaste mineku aegu Berliini kolis, oli pakkunud suurt äri. Tema ettevõtte laos vedeles tohutu kogus kasutatud autokumme, mis Saksa teedele sobimatud, kuid Ida-Euroopas võisid veel marjaks ära kuluda. Kalev kujutas hästi ette talvekummide teravat põuda, mis juba paari kuu pärast Žigulide ja Moskvitšide omanike meeled mõruks teeb. Saksamaalt peaaegu tasuta saadud, kuid sõidukõlblike rehvidega võis kodumaisel tühjal turul imesid korda saata. Ootamatult sülle kukkunud kummiäri pakkus võimaluse, mida Kalev oli juba pikalt oodanud ja otsinud. Ta müüs kiirelt oma suhteliselt uue Lada ja nüüd oli tal kolm tuhat dollarit reisikuludeks ja rehvide ostuks.
Õhtu eel jõuti linna ja piiripunkti madalad majad hakkasid üha selgemalt välja joonistuma. Ees oli veel kolmkümmend veokit, siis kakskümmend ja siis ainult kümme. Teeliste süda täitus rõõmsa elevusega ning pingsalt lugesid nad masinaid ja minuteid, mis lahutasid neid kauaoodatud sihist. Häiriv unerammestus oli äkki kadunud ja nälgki ei närinud enam.
Laigulise lodumütsiga Leedu piirivalvur libistas tülpinud pilgu üle meeste, lehitses pisut aega passe ja lõi neile templid sisse. Unine tolliametnik loivas lohiseva sammuga ümber veoki ning esitas mõned venekeelsed küsimused koorma ja sihtpunkti kohta. Siis sai see läbi, tõkkepuu tõusis ja täistuuridel töötav diiselmootor viis raske veoki üle Leedu piiri. Minuti pärast tõstis kandilise vormimütsiga Poola piirivalveohvitser käe ja suunas veoki kontrolliplatsile. Sohver seiskas masina, ulatas dokumendid ja jäi äraootavalt aknast välja vaatama. Piirivalvur lappas pisut aega passe ja saatedokumente ning tõstis äkki pea:
„Zezwolenie na tranzyt?”
„Misasi?” küsis Arvo ja oma eksitust mõistes kordas küsimust vene keeles.
„Propusk,” tuli kiire vastus.
Pärast paariminutilist vestlust selgus nukker tõsiasi, et neil puudub Poolast läbisõidu luba. Nördinult lasi Arvo käed rippu ja vahtis piirivalvurit kui kuutõbine.
„Idź!” ütles kandilise mütsiga vormimees ja andis dokumendid eestlastele tagasi. Need istusid tummalt ega liigutanud end.
„Po prostu idź!” kehitas piirivalvur õlgu ja tegi käega kõneka žesti Leedu piiri suunas.
Vaikides sõideti tagasi. Leedu piirivalvurid isegi ei peatanud neid: nad teadsid hästi, miks mõned masinad nende poolele tagasi saadetakse, ega vaevunud enam tavapärast kontrolli tegema.
Raskustega leitud linna peapostkontor oli veel avatud ja terve tunni sai Kalev kodustega läbirääkimisi pidada.
„Kuidas õnnestus?” uuris Arvo, kui Kalev oli uuesti autoistmele maandunud.
„Õnnestus. Poisid lubasid loa hankida ja kohe siia sõita. Nad arvasid, et ühe ööpäevaga tulevad ehk toime.”
„Aga mis … mis meie niikaua teeme?”
„Mida ikka, eks sõidame tagasi … järjekorra lõppu.”
Sohver noogutas ja hakkas pikkamööda rasket veokit ümber pöörama. Mõlemad vaikisid mornilt, öelda polnud midagi. Liialt hästi oli meeles neli ööd-päeva kestnud kadalipp, mis nüri järjekindlusega muutis mehed masinaks, mille ainuke otstarve ja eesmärk oli iga veerandtunni tagant mõnikümmend meetrit edasi sõita. Nüüd algas see uuesti.
Möödus esimene päev, siis teine ja kolmas. Toitu oli selleks korraks küll rohkem varutud, kuid õiget isu polnud kummalgi. Aeg-ajalt üritati auto kõrval joosta ja võimlemisharjutusi teha, kuid abi polnud sellestki – rikutud unetsükkel ja mõtestatud tegevuse puudumine nüristasid aju ja võtsid lihastelt jõu. Veoki kitsa kabiiniga piiratud elamisruum ahistas ja tegi hinge haigeks.
Ajataju kadus ja päevade loendamine muutus mõttetuks. Nad ei teadnudki enam täpselt, oli see seitsmes või kaheksas raisatud päev, mil piirivalve lõpuks templid passidesse lõi ja sõit läbi laia Poolamaa võis alata. Meeleolu paranes mõningal määral ja mehed hingasid kergendatult. Tundus, et väsinud Volvo mootorgi põriseb pisut lõbusamalt ja rõõmsa elevusega uudistasid teelised ümbrust.
„No kuis olemine on?” küsis Kalev.
„Eks ta ikka parem ole … Läheks ainult edaspidi asjad pisut libedamalt. Rohkem niisuguseid jamasid küll enam ei tahaks.”
Autojuht heitis kiire kõõrdpilgu kaaslasele ja tõsines märgatavalt.
„Mida sa silmas pead?” uuris Kalev.
„Noh, seda Prantsuse piiri …”
Kalev ei vastanud. Sama mure pures tedagi. Vana tuttav Johan oli küll aidanud Saksa viisasid teha, kuid Prantsusmaa omade tarvis polnud abi kusagilt võtta. Kuid neid läks vägagi vaja, sest imekombel oli õnnestunud leida kaubasaadetis Strasbourg’i ja rõõmuga haarati kinni ootamatust võimalusest, mis aitas katta reisikulusid.
„Ah küll me hakkama saame,” ütles Kalev nii muretult, kui suutis. „See Strasbourg vaid mõnikümmend kilomeetrit Saksa piirist ja õiget piirikontrolli seal ei pidavat olemagi.”
„Annaks jumal.”
Aina sügavamale Poolamaa sisemusse viis sõitjaid käänuline ja halvasti hooldatud tee. Pidevad piirangud kahandasid kiirust ja alles järgmise päeva pärastlõunal ületati Gubinis Poola-Saksa piir.
„Nägid, kui ladusalt see läks,” rõõmustas Kalev. „Piirivalve lööb kulpi ja soovib meile head teed. Ei mingeid muresid!”
„Nojah, siin olid meil paberid korras, aga näis, mis Prantsuse piiril saab.”
„Mida hullu sealgi juhtuda võib?!”
„Kes teab, kes teab …”
Kaua seisid teelised piiriäärses parklas ja jälgisid hirmunud pilguga eespool toimuvat. Mitmerealine kiirtee elas oma tavapärast elu, kuid midagi niisugust polnud eestlased eluski näinud. Meeletu kiirusega vilksatasid silme eest läbi väikesõidukid, koormaautod ja bussid. Saateks mootorite mitmehäälne ulg ja rehvide lõputu vilin. Lakkamatu autodevool kandus aina edasi ja raske oli mõnel masinal pilku peatada, see kadus vaateväljalt enne, kui silm tema kuju või värvi seletas.
„Riskime?” küsis Arvo.
„Riskime,” vastas Kalev, kuid kindlust tema hääles polnud.
Autojuht käivitas masina ja roolis selle aeglaselt kiirendusrajale. Aina häälekamalt möirgas mootor, aina kiiremini möödusid teeäärsed puud ja põõsad, kuid raja lõppedes polnud olukord suurt muutunud: lakkamatu autodevool vasakpoolsetes ridades kihutas neist endiselt meeletu hooga mööda. Alles aegamööda tekkis mõningane kindlus ja koos sellega tõusis tuju.
Ärkas teotahe ja hasart, millele andis hoogu kiire liikumise rõõm, tuule raevukas ulg poolavatud aknas ja rataste alt lõputu lindina läbilibisev asfaldiriba. Veel kunagi polnud nad tundnud niisugust mõnu kiirusest, kunagi polnud nad näinud ka teid, kus niisugune sõit üldse võimalik olnuks.
Terve päeva kestnud teekond läbi heaoluriigi muutliku maastiku
