jõudis ta hakata kahetsema kergemeelsust, millega võttis veokile koorma koolipinke mingile Strasbourgi mööblifirmale.
Aga ikkagi, miks poleks seda pidanud tegema? Tervelt pool reisikulust saab ju sel moel kaetud, aga raha oli vähe. Seda oli alati vähe ja küllap see väike risk end õigustab.
Lage plats käänaku taga üllatas avarusega. Siniste, punaste ja kollaste liiklusmärkide rägastik võttis silme eest kirjuks ja Arvo peatas instinktiivselt masina. Kohe kostsid selja tagant katkendlikud signaalid ja sohver alustas uuesti liikumist, kuid õiget suunda oli võimatu valida. Nende ees avanes kuus või kaheksa sõidurida ja mõne sekundiga tuli teha valik, millisele neist pöörata. Autojuhil polnud aimugi radade erinevast otstarbest ja harjumuspäraselt otsustas ta parempoolseima kasuks. Sõit jätkus nüüd kitsas koridoris, mille küljed piiripunkti vahetus läheduses ahenesid veelgi. Alles nüüd märkas Arvo sõiduauto märke kahel pool rada ja väikese hilinemisega taipas ta oma eksitust.
Signaalitamine auto taga muutus aina valjemaks ja rahutumaks. Kõrvalrea Audi sohver küünitas end aknast välja, raputas rusikat ja karjus midagi. Tollipunkti trepilt laskus tumehallis vormis mees, kes ka aina karjus ja vehkis kätega. Arvo peatus jälle. Nüüd läksid signaalid hoopis pööraseks. Tolliametnik trepil lõi endale kaks korda rusikaga vastu pead ja viipas hoogsalt Volvo suunas. Raske oli toimuvat kahtpidi mõista: neilt nõuti edasisõitu. Autojuht lükkas käigu sisse ja võttis paigast. Tollimees aina vehkis. Pärast piiripunkti läbimist tahtis Arvo peatuda, kuid nõudlikud signaalid tagumistelt autodelt ei jätnud selleks võimalust. Aina kiirust koguv autodevool kandis neid edasi kiirteele, mis võttis vana Volvo oma rutakasse rüppe ja kandis seda peatumatu hooga edasi. Nüüd juba Prantsusmaa pinnal.
„Nägid sa!” naeris Kalev laia naeru. „Ei mingit passikontrolli ega tolliformaalsusi! Mitte piir, vaid lust ja lillepidu!”
Autojuht raputas pead, kuid mõne hetke pärast andis äsja tekkinud segaduse pinge temaski järele ja nõustuvalt ühines ta kaaslase rõõmuga:
„See Euroopa polegi nii hull, kui algul paistab.”
„Muidugi ei ole. Siin on inimlikud seadused ja meisse suhtutakse mõistvalt. Eks nemadki saa aru, et meil esialgu veel pilt pisut segane.”
„Noh, see veel pehmelt öeldud. Me siinmail ikka alles päris poisikesed.”
Sõit jätkus rõõmsa lõõbi saatel, kuni suured sinised viidad teatasid sihtkoha lähenemisest. Aeg kaldus õhtusse ja linna sissesõidust loobuti. Mitmed maanteemärgid viitasid puhkepaikadele ja Arvo juhtis veoki kiirteelt maha.
Kümmekond autot oli metsaäärsel parkimisplatsil puhkuseks peatunud. Sohvrid jalutasid aegamisi ringi, hõiklesid, uudistasid üksteise autosid ja rääkisid millestki, kuid eestlastele jäi nende jutu sisu mõistmatuks. Vene keel oli ainuke, milles nad end väljendada osanuks, kuid siinmail seda ei räägitud ning ametialasest suhtlusest ei tulnud midagi välja. Varakult sätiti end magama ja peagi võttis rammestav reisiväsimus oma.
Hommik tervitas teelisi päikesepaiste ja linnulauluga. Kabiini poolavatud akendest kostis tundmatute laululindude hommikune metsameloodia. See oli hoopis häälekam ja teravatoonilisem kui Eestimaa laante pehmekõlaline vidin. Peagi häirisid meeleolukat metsaidülli käivituvate veokite käredahäälsed turtsatused, mis teatasid, et kontsert on selleks korraks lõppenud ja aeg järjekordse tööpäevaga algust teha.
Mööblivabriku leidsid mehed ringtee äärest. Sõit sinna polnud eriti keeruline, kuid ometi oli otsimisele kulunud tunde.
Katkematu jutuvada saatel tervitasid kaks tüsedavõitu prantslast teelisi, patsutasid neid õlale, tegid tiiru ümber auto ja patsutasid veel kord. Nende lõputu jutu mõttest ei jõudnud eestlaste ajudesse silpigi, kuid see ei paistnud prantslasi häirivat. Nad vaatasid saatedokumente, noogutasid, naersid ja patsutasid sohvrit veel kord õlale.
Autojuht avas kattepresendi nöörid ja valmistus koormat maha laadima. Üks prantslastest vehkis kätega ja üritas midagi hoogsalt selgitada. Kalevile tundus, et ta mõistab tema soovi.
„Võta üks pink maha,” hõikas ta sohvrile.
Arvo tegi seda ja asetas ühe koolipingi auto taha asfaldile. Prantslased eemaldasid kattepaberi ja jäid toodet uudistavalt vahtima. Pikkamööda kustus lai naeratus nende nägudel ja terase tähelepanuga uurisid nad koolipinki igast küljest. Nüüd vaatas ka Kalev oma kaasmaalaste loomingut ja pikkamööda hakkas tal külm. Liialt laiadest liistudest kokkuliimitud laud oli inetu ja robustne. Halvasti pahteldatud liitekohad narmendasid ja ülemäära läikiv pind võimendas puidu pinna viimistlusvigu veelgi.
Prantslased laiutasid kurva näoga käsi ja raputasid päid. Kalev sai neist aru, kuid olukorra ootamatus ehmatas ja raske oli otsustada, kuidas edasi toimida. Kogemust polnud.
Nii prantsus-, saksa- kui ka ingliskeelne jutt jäi eestlastele mõistmatuks. Vabrikumehed kehitasid õlgu ja astusid eemale. Üks neist vaatas tagasi ja seisatas hetkeks:
„Nach Hause!” hüüdis ta, rehmas käega ja kadus kontorisse.
Vaikides tõsteti koolipink koormasse tagasi. Mehed istusid masinasse ja sohver hakkas seda aeglaselt ümber pöörama. Kaua ei öelnud kumbki sõnakestki, kuni Kalevil kannatus katkes: „Kus kuradi kohta me nüüd autokummid paneme?!”
Arvo vastust ei teadnud ja jätkas sõitu Saksamaa suunas.
Juba tuttavas piiripunktis osati seekord õige rada valida ja rahulikult oodati passikontrolli järjekorras. Ärevust ega hirmu enam polnud: kõik oli läinud halvasti ja midagi hullemat ei saanud enam juhtuda.
Piirivalvur vaatas mõningase nõutusega kord autodokumente, kord reisijaid, siis heitis pilgu passidesse ja uuris pikalt mingit paberit laual. Seejärel helistas kuhugi ja osutas käega kontrolliplatsile. Autojuht roolis masina näidatud kohta ja jäi ootele.
Äkki rebiti mõlemad autouksed järsult lahti. Neli laigulistes mundrites mustanahalist meest sihtisid kabiinis istujaid automaaditorudest ja karjusid teravatoonilisi käsklusi, mille sisu jäi eestlastele mõistmatuks. Õudust täis pilguga vahtisid nad ähvardavates poosides sõdurite süsimusti nägusid, lapilisi mundreid ja näkku suunatud automaaditorusid, pead pakatamas küsimustest: miks, milleks, mille pärast? Küsimuste esitamiseks aega ei antud. Relvastatud mehed haarasid neil kätest ja tõmbasid nad järsult autost välja. Kalev kukkus külili kivikõvale asfaldile ja lõi valusalt ära nii põlve kui ka küünarnuki. Põrutada saanud kops protestis: hingamine seiskus, kõnevõime kadus. Nagu kuivale tõstetud kala üritas ta õhku ahmida, kuid kõrist kostsid vaid mingid kõõksuvad häälitsused. Õhk sai otsa ja pilt silme ees valgus imelikult laiali. Saapahoop selga muutis pisut lamaja asendit ja äkki avanes kitsas kanal kinnipitsitatud hingetorus. Vile ja rögina saatel ahmis Kalev õhku ja püüdis end kõhuli pöörata, kuid automaaditoru torge ribide vahele peatas ta. Kellegi tugev käsi haaras tal kraest ja jõulise liigutusega tõsteti ta istuma. Kalev avas silmad ja nägi kohe kaht enda poole sihitud automaaditoru. Põlv ja küünarnukk tulitasid, sädemed pöörlesid silmade ees ja meeleheitliku hooga ahmis häiritud kops õhku. Kalev nägi oma autojuhti, keda kaks relvastatud meest eemale talutasid. Arvo lonkas tugevalt.
Nüüd tõsteti tedagi püsti ja rohkem lohistati kui talutati kõrval oleva seina äärde. Nad pöörati nägudega vastu seina, suruti käed kuklale ja jälle kõlasid mingid käsklused, mis jäid mõlemale mõistmatuks. Hetke pärast raksatas jalahoop vastu kederluud ja valuröögatuse saatel ajas Kalev jalad harki. Kõrvalt kostis autojuhi vali valukarje. Kaks sõdurit astusid sammu tagasi ja võtsid arestandid jälle sihikule. Ülejäänud kaks hakkasid nende riietust ja kehasid läbi kompama. Midagi leidmata lubati neil ümber pöörata ja väsinud käed alla lasta. Hetke pärast klõpsatasid
