koos teistega püsti. Majja sisenedes võttis Ben tal ümber õlgade kinni.
„Mu sõber. Ma olen selle internetivärgi jaoks liiga vana. Mul on iPhone, mida ma ei oska isegi sisse lülitada. Mulle meeldib võidelda vaenlastega, kes on nähtavad. Nendega, kellest saab käega kinni võtta. Mitte salakavalalt varjatult ühtede ega nullidega.“
Sinon noogutas.
„Mul on samasugune tunne, Ben. Aga ma arvan, et peame kohanema.“
NICE, PRANTSUSMAA
Pierre Balzac suri otsekohe. Teda tulistati lähedalt pähe ja ta jäi trepikotta lamama. Sama naaber, kes oli munitsipaalpolitsei kutsunud, teatas ka laskudest. Seersant Laurent Mutz ei olnud Pierre Balzaciga kunagi kohtunud, kuid tundis sellegipoolest kolleegi hukkumise pärast masendust. Kohalik politsei ei kandnud peaaegu kunagi relva, nii et Pierre’il ei olnud mingit võimalust.
Sireenid olid nõrgalt kuulda, kõrgetel tuuridel töötav mootor summutas need peaaegu täiesti. Kaubik kaldus tugevalt ja Laurent haaras laes asuvast käepidemest kinni. Teises käes hoidis ta oma relva. See oli kerge automaatkarabiin SG-551, mis kuulus GIPN-i – Group d’Intervention de la Police Nationale, Prantsusmaa riiklike sisejõudude − standardvarustusse. SG-551 oli täna laetud kolmekümne uut tüüpi padruniga SS190. Selle laskemoona kohta oli palju vastakaid arvamusi – see jättis väljudes endast järele detsimeetrisuuruse ava ja suutis tungida läbi kevlarkiu. Nagu ikka, kandis Laurent – nagu ka tema kolleegid – tumesinist kombinesooni, musti kindaid ja saapaid, musta kaitsevesti, musta näomaski, peatelefoni ja visiiriga kiivrit. Vööl, kohe püstoli FN 5.7 taga rippus gaasimask. Kaks šokigranaati oli klambriga puusale kinnitatud.
Laurentil ei olnud viimastel nädalatel õnne. Kõik koerad, kellele ta panuseid tegi, olid kaotanud. Täpselt vastupidiselt niinimetatud ekspertide arvamusele. Ta oli laenanud veel raha lootuses kaotatu tagasi võita, kuid kõik oli varisenud kokku. Michelle ei teadnud midagi. Tema arvas, et säästetud raha on endiselt perekonna kontol, kuid kõik oli läinud. Ja just parajasti selleks hetkeks, kui naine oli leidnud unistuste puhkusereisi. Käsiraha oleks pidanud juba makstud olema. Laurent üritas hirmu endalt maha raputada ja haaras relvast tugevamini kinni. Keskenduda on vaja praegusele hetkele.
Tema vastas istus Rafael Monor. Mees kandis vööl suuri poldikääre ja tema põlvedel lebas haavlitega laetud pumppüss. Rafael vaatas talle otsa ja muigas.
„Kas sa arvad, et ta on ikka veel seal?“
Laurent kehitas õlgu.
„Pole aimugi. Mina tema asemel ei oleks. Kurat küll, kes siis tahaks meiega kohtuda?“
„Kui ta veel seal on, siis peab ta paganama vaikselt paigale jääma, kui ma uksest sisse astun.“
Kaubiku trellitatud akende taga kihutasid mööda Nice’i majafassaadid ja hoonete vahel paistis vilksamisi meri. Laurent vaatas kella. Veerand neli. Häire algusest oli möödunud üheksateist minutit. Kas nad on ikka piisavalt kiired? Ta kordas uuesti üle kõik, mida teadis. Seitse minutit pärast kella kaht oli Avenue du Maréchal Foch 3 elanik teatanud häirivast lärmist. Vastaskorterist helistanud naise sõnutsi olid Kreeka laevakompaniile kuuluvasse korterisse tekkinud uued üürilised. Näis, et need uued üürilised – naise teatel näisid nad olevat araabia päritolu – ei maga iialgi. Ööpäev läbi põlesid korteris tuled ja öösiti kostis sealt müra. Täna pärast lõunat oli naine kuulnud sellest korterist teravat paugatust ja kui ta ukse avas, oli trepikojas tunda kõrbelõhna. Ta hakkas muretsema ja helistas politseisse.
Konstaabel Pierre Balzacil ei vedanud, ta juhtus sel ajal läheduses patrullima. Ta vastas väljakutsele ja läks kohale, et kontrollida, mis toimub. Naise juhatusel andis ta uute naabrite ukse taga mitu korda kella ja lõpuks uks avati. Öeldi midagi, millest naine ei saanud aru. Seejärel laskis ukse avanud mees Balzaci maha. Naine, kes seda kõike läbi ukse vaateava nägi, sai šoki, kuid suutis siiski politseisse helistada. Seekord läks häire edasi GIPN-i. Piirkond oli nüüd ümber piiratud ja pärast paugutamist ei olnud keegi hoonest väljunud ega sinna sisenenud. Vähemasti teatati nii raadio teel.
Kaubik tegi järsu pöörde ja Laurent lendas vastu Louis Menardi graniittugevat paremat käsivart. Kolleeg püüdis kinni automaatkarabiini, mis oli tal kukkudes käest pääsenud. Laurent raputas pead ja vaatas aknast välja. Nad möödusid mitmest politseiautost ja ühest kiirabiautost.
„Oleme kohal.“
Kõik sirutasid end ja kontrollisid oma peatelefoni. Kaubik peatus nõksatades, Louis tõusis ja tõmbas ukse lahti. Nad hüppasid autost välja ja rivistusid tänaval üles täpselt selleks ajaks, kui teine must kaubik kruusavihma saatel peatus. Major Serge väljus autost ja tuli ootava GIPN-rühma juurde.
„Okei. Kurjategija või kurjategijad on tõenäoliselt veel korteris. Monor läheb ees ja alustab pärast märguannet. Julgesta pisargaasiga. Monor, Menard ja Mutz asuvad esimesena rünnakule. Martin, Dubois ja Benoit järgnevad abijõuna ja võtavad sisse positsiooni trepikojas. Durocher ja Leroux võtavad oma kontrolli alla põiktänava ja kannavad hoolt, et hiirgi kinnistult minema ei pääseks.“
Kõik noogutasid ja Laurent tõttas oma kahele kolleegile üle tänava järele. Piirdelintide taha oli kogunenud palju rahvast. Ta vabastas automaatkarabiini kaitseriivist ja kadus trepikotta. Objekt asus kolmandal korrusel. Nad liikusid tõstetud relvadega hästi kätteõpitud malli järgi. Esimene sööstis teise ja kolmanda kaitse all edasi. Esimene võttis sisse uue positsiooni ning teine ja kolmas koondusid järele. Teine liikus ettepoole uuele positsioonile ja kõik jätkus vaheldumisi. Kogu aeg edasi. Kogu aeg kaitse all.
Teisele korrusele jõudes nägid nad trepiastmetel verd. Nad liikusid ettevaatlikult ülespoole. Väljast kostis uusi lähenevaid sireene, õhus tiirles helikopter või isegi mitu. Raadio ragises. Major Serge palus neil teatada oma asukoht. Laurent vastas ja vaatas seejärel kähku trepiastangu üle. Esimene, mis ta nägi, oli Pierre Balzac. Ta liikus surnukehale lähemale. Lask oli ilmselt tehtud väiksekaliibrilisest püstolist, see võis olla 22. Otse vasaku silma kohal paistis väike kuuliauk. Pierre Balzaci näol oli üllatunud ilme. Kiviplaadid tema pea all olid verised. Ühes käes hoidis ta kramplikult märkmikku. Nad astusid ettevaatlikult laibast mööda ja võtsid ümber suletud ukse sisse positsioonid. Laurent heitis pilgu teisele uksele ja pidas aru, kas naine seisab ikka veel seal ja piilub läbi vaateava. See on põnevam kui teler. Ta keskendas oma tähelepanu taas sihtmärgile. Uksel oli messingsilt kirjaga „Thessaloniki Marin Transfer“.
Rafael pani haavlipüssi käest ja katsus kätega uksehingi. Ta tõstis pöidla püsti ja koukis oma mustast vöökotist välja väikese elektrisae. Seejärel jäi ta harkisjalu ukse kõrvale seisma ja vaatas teistele otsa. Louis näppis kahe sõrmega üht oma pisargaasigranaatidest. Teised noogutasid, laskusid kükakile ja tõmbasid pähe gaasimaski. Rafael tõusis ja valmistus saega hingi läbi lõikama. Laurent noogutas ja võttis ukse sihikule. Saag käivitus ja lõikas kõrvulukustavalt ulgudes terast. Kui teine hing järele andis, haaras Rafael lingist ja tõmbas uksetahvli välja, see langes raskelt trepile. Samal ajal astus Louis sammu ette ja heitis läbi ukseava üksteise järel kaks pisargaasigranaati. Valkjas suits voogas susinal trepikotta. Laurent sisenes suitsusesse korterisse, talle järgnesid tihedalt kannul Louis ja Rafael. Teine meeskond võttis positsioonid sisse nende selja taga. Helikopterimootorite müra täitis kogu korruse. Laurent liikus ettevaatlikult edasi, automaatkarabiin tõstetud. Ta lükkas ühe ukse jalaga lahti. See oli köök. Laud oli tühje Hiina restorani toidupakendeid üleni täis. Põrandal vedelesid kokakoolapurgid, pitsakarbid ja veepudelid. Tänava poole avanev aken oli praokil. Pliidil seisis teekann. Ta liikus aeglaselt läbi ruumi. Klaaspudel kolises kivipõrandal valjult. Peatelefon ragises. See oli Rafael.
„Magamistuba kontrollitud.“
Ta
