kuid kahetses, et oli oma ajakava nii optimistlikult hinnanud. Võis kuluda ka kuid, enne kui programm valmib. Olgu pealegi, nüüd sõltus asi vähemasti temast. Eric tõusis ja sirutas käe. Lõpuks ometi jah-vastus. Iseäralik, et see tuli kolmeteistkümnendal nõupidamisel.
„Tänan. Ma püüan toimiva versiooni valmis saada nii kiiresti kui vähegi võimalik.“
Mats surus ta kätt.
„Nüüd on sul kuradima hea põhjus sellega valmis saada. Ja jäägem lootma, et saatus on meie poolel.“
Riche oli, nagu alati, rahvast täis ja Eric trügis laudade vahel edasi. Ta nägi Jensi seismas ja žestikuleerimas rahvarohke laua juures, mis asetses Birger Jarlsgatanile avanevate akende all. Kõik lauasistujad naersid. Jens tundis neist igaüht. Eranditult. Tema kui Aftonbladeti kriminaalreporteri jaoks oli hea suhtlemisoskus suur eelis. Eric jõudis ta juurde.
„No tere. Ma lähen ja istun meie lauda.“
Jens noogutas ja patsutas üht külalist tugevalt seljale. Eric liikus piki kitsaid lõunatajatevahelisi ridasid edasi ja jõudis seinaäärse nurgalauani. Ta vajus toolile ja hingas kergendatult. Alles nüüd suutis ta pärast nõupidamist lõdvestuda. Mis otsusteni nad siis õigupoolest jõudsid? Ta pidi tõestama, et suudab end konkurentide eest kaitsta. Et patendid on piisavalt tugevad, hoidmaks vahelesekkujaid eemal. Ennekõike aga pidi ta Mind Surfi käima panema. See ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Tal oli viimastel nädalatel probleeme tekkinud. Mind Surf töötas, kui seda juhiti klahvistikult, kui ta aga ühendas külge kiivri, programm hangus. Tal ei olnud õnnestunud viga lokaliseerida. Konvertimismootor, Mind Surfi süda, oli keerukas ja töötles suurel hulgal neuraalset informatsiooni. Lisaks töötas kolmemõõtmeline liides reaalajas, mis võis põhjustada veel terve hulga probleeme. Võib-olla on viga kusagil teisendusprotsessoris. Ehk oli häda selles, et kontakt ajuga oli kõigest hoolimata liiga nõrk.
Eric jälgis läbi akna liiklust Birger Jarlsgatanil. Jalgrattur vänderdas mööda taksost, mis äkitselt pidurdas, ja vaid juuksekarva jagu jäi puudu, et talle oleks otsa sõitnud kollane Porsche. Kaks noort naist Gucci ostukottidega jooksid üle tänava.
Ta oli müümas poolt oma firmast fondihaldusettevõttele Hagström Fondförvaltning. Õigupoolest ei kuulunud see firma ainult talle. Ta omas seda koos kuningliku tehnikaülikooli innovatsioonifondiga. Kuid tundus, nagu oleks see tema firma. See oli tema idee ja tema uurimus. Ettevõttele andis väärtushinnangu kuningliku tehnikaülikooli juhtkond. Kas see hinnang oli liiga madal? Kas Mats Hagström nõustus sellepärast? Eric tundis uutele omandisuhetele mõeldes teatavat ebameeldivust. Mats hakkab esitama teisi nõudeid. Mispärast see tal niiviisi tuju rikkus? Mispärast on tal alati nii raske autoriteetidele alluda? Mispärast on tal nii raske kontrolli käest anda?
Kelner asetas ta ette taldriku Rydbergi biifsteegiga. Eric raputas pead. „Tänan, aga ma ei ole veel tellinud.“ Kelner turtsatas, haaras taldriku tagasi ja trügis läbi rahvasumma edasi. Riche nagu ikka Riche. Ta oleks õigupoolest eelistanud rahulikumat kohta, Teatrigrilli või Prinsenit. Restorani, kus oleks saanud vähem häiritult vestelda. Ta silmitses oma sõpra, kes küünitas jultunult teise laua poole ja kahmas ühe lõunastaja taldrikult peotäie friikartuleid. Paistis, et mitte keegi ei pidanud seda iseäralikuks, nad üksnes naersid ja üks neist tõstis tervituseks õlleklaasi. Jensil olid omad reeglid. Ta oli restoranikülaliste hulgas kõige suuremat kasvu, blondide juuste ja habemega. Ta kandis siniseid kingi, rohelisi velvetpükse, valget särki ja punast kaelarätti. Püha müristus! Hanna läheks hulluks, kui teda näeks. Naisel oli tavaks kasutada Jensi hirmutava näitena, kui Eric endale rõivaid valis: „Ära pane seda kampsunit selga, muidu näed välja nagu Jens.“ Tema ise pidas sellist riietust lõõgastavaks.
Erik silmitses teisi restoranikülalisi: tumedates ülikondades ärimehi, nahkjakkides reklaamtüdrukuid ning lohakas riietuses ja üle pea kammitud juustega noorukeid. Paar kunstnikku. Või ehk olid nad näitlejad. Punaste ninade ja salkus juustega joomarid. Millisesse lahtrisse tema ise oleks sobinud? Tolmuste akadeemikute hulka? Või unelevate ettevõtjate sekka?
„Eric! Minu isiklik professor Päevalill!“
Jens embas teda sama südamlikult ja tugevalt nagu alati. Kare habe kraapis põske. Ohtra habemeajamisvee lõhn. Ketšupiplekk särgil.
„Sa ju tead, et mul on tavaks süüa kella kaheteistkümne ajal. Nüüd on issi näljane. Ma loodan, et sina ka.“
Jens lõi vaimustusega lahti menüü. Ta oli alati õnnelik, kui jõudis kätte aeg einestada. Eric naeratas ja libistas pilgu üle toiduvaliku. Ta kõht ei olnud eriti tühi. Närvipingest Matsi juures oli ta isu kadunud.
„Ma võtan Toast Skageni.“
Jens kibrutas laupa.
„Vau! Milline fantaasia. Ja pärast seda?“
Eric muigas, nähes Jensi pettumust.
„Espresso.“
Jens raputas pead.
„Me otsustasime, et peame pika lõuna. Pealegi olen ma sind juba tund aega oodanud. Mina võtan pancetta-datleid, need on fantastilised. Topeltportsjoni, siis jätkub sulle ka, ja soolas küpsetatud krevette. Ja grillitud mägihõrna. Mida me joome?“
Toidu kõrvale jooke valides Jens kompromisse ei teinud. Ta ei söönud kunagi ilma veinita.
„Vali sina. Ma tean, et asi on kindlates kätes.“
Jens viipas askeldavale kelnerile. Too noogutas, jättis tellimust esitava paari sinnapaika ja ilmus nende laua juurde.
„Jens. Nii peen külaline on alati ühtviisi meeldiv. Mida me sinu jaoks täna teeme?“
Jens muheles. Mahajäetud paar põrnitses neid tigedalt.
„Alustame kõige olulisemast, mu kulla Pierre. Kõigepealt võtame pudeli seda maitsvat Blanc de Blanceni, Deutz 1998. Ja pärast seda La Chablisienne, Grand Crun Grenoulle’ist 2004. Aga kanna jumala pärast hoolt, et see oleks külmem kui eelmine kord.“
Kelner kummardas ja kadus. Jens pistis pükstest välja pääsenud särgi tagasi, märkas ketšupiplekki ja turtsatas. Siis asetas ta oma kareda käe Ericu omale.
„Härra Söderqvist. Mis teil viga on … õigupoolest?“
Jah, mis tal õigupoolest viga oli? Seal sisimas? Murelikkus. Ebakindlus. Haavumine. Jensiga võis olla avameelne. Nad olid teineteist tundnud piisavalt kaua ja nad olid teineteisele piisavalt lähedased.
„Ma kardan, Jens. Kardan kaotada jalgealust. Mulle tundub, et olen liiga kaua ülearu pingsalt ja eraldatult töötanud. Tööst on mulle saanud raudrüü. Ma langetan visiiri ja suundun lahinguväljale. Mida raskem on Hannaga, seda kauem ma töö juures viivitan. Olen paos.“
Jens vaatas talle mõtlikult otsa.
„Miks sa üleüldse raudrüü selga tõmbad?“
„Selleks, et jaksata. Ennekõike selleks, et tööga toime tulla. Ma tunnen vastutust oma kolleegide ees. Oma õpilaste ees. Nende ees, kes on panustanud raha. Kogu projekti ees. Kõik need kuud. Ja eriti Hanna ees. Ma pean oma palga välja teenima.“
„Me kõik näeme, kuidas sa oled lasknud end tööst kaasa kiskuda. Või ehk teadlikult sellesse põgenenud. Sa oled olnud lausa pöörane. Eriti viimaste kuude kestel. Ausalt öeldes ma üllatusin, kui sa eile tagasi helistasid. Me pole kaua kohtunud. Kui püüad elada üksnes nii, et vastad
