on käes, lahkub temagi nende juurde.
Konverentsiruumi jahe õhk pani Samiri võdisema. Ta läheb tagasi Prantsusmaale. Pärast seda, kui ta sealt üle kahekümne aasta tagasi lahkus, oli möödunud terve elu. Siin Loode-Iraanis tundus Prantsusmaa olevat lõputult kaugel. Ja tema tee väga ebakindel.
STOCKHOLM, ROOTSI
Mats Hagström võttis puuviljavaagnalt õuna ja hammustas sellest suure tüki. Mäludes silmitses ta õuna nagu kiskja. Ta hammustas veel ühe tüki ja näris seda valjult. Eric istus vaikselt ta vastas diivanil. Seinad olid täis Piilupart Donaldi ajakirju. Raamitud kaaneümbrised katsid suurt nõupidamisruumi põrandast laeni. Esimene neist oli 1948. aasta septembrikuu number ja viimased olid nüüdisaegsed väljaanded. Mats oli tuntud igasuguste asjade kollektsioneerijana ja kõikides ruumides oli välja pandud tema kollektsioonide osi.
Uus suur suutäis õunast. Eric oletas, et tal tuleb oodata, kuni õun söödud on, enne kui nad jätkata saavad. Talle ei meeldinud kerjamiskoosolekud. Ta tundis end siis väärtusetuna ja kahtluse alla seatuna. Aga ta ei pääsenud neist. Piiratud vahenditest, mida ta õppetoolilt sai, ei jätkunud kauaks.
Mats oli õunaga ühele poole saanud.
„Tee järele, mees.“
Ta pööras end toolis ja viskas õunasüdame üle kogu toa akna all seisva paberikorvi suunas. Vise läks mööda ja tabas hoopis Piilupart Donaldi 1956. aasta märtsikuu numbrit. Õunamahl voolas mööda klaasitud pinda alla ja süda jäi põrandale vedelema. Mats pöördus Ericu poole.
„Nüüd sa mõistad, miks ma korvpalluri karjäärist loobusin.“ Ta heitis taas pilgu puuviljavaagna poole ja Eric kartis juba, et ta võtab sealt veel ühe õuna.
„Ma saan aru, et BCI on midagi väga paljutõotavat. See rahuldab ilmseid vajadusi rahvusvahelisel turul. Skaleeritavus on kõrge. Skaleeritavust vaatan ma võimalike investeeringute korral alati kõigepealt.“
Ta kummardus ettepoole ja võttis vaagnalt uue õuna.
„Ma ütlen „võimalike investeeringute korral“. Seda sellepärast, et olen rikkaks saanud mitte nende investeeringutega, mida teinud olen, vaid nende investeeringutega, mille olen jätnud tegemata. Kas mõistad? Mul on hea radar. See aitab vältida kaotusi enne, kui need tekivad. Fondi investeerijad teavad, et mul on see radar olemas. Kas oled nõus?“
Eric noogutas. Sisimas pani ta imeks, kuidas on võimalik saada rikkaks projektidega, millest keeldutakse. Mats jätkas:
„Idee on niisiis hea ja turg on olemas. Kuid see tähendab ka, et teised tegijad näevad kahtlemata sama mis meie. Seepärast on minu järgmine hinnangukriteerium pärast skaleeritavust kaitse konkurentide eest. Kui ma kõigest õigesti aru sain, on nanogeeli enda idee ainulaadne. Neuroloogilise sideme loomine geeli abil on samaväärne ajju opereeritavate süsteemidega, kuid vajadus kirurgiliselt sekkuda puudub täielikult. On see nii?“
Eric noogutas taas. Mats silmitses õuna number kaks oma peos.
„Mis ütleb mulle, et keegi teine ei hakka tegelema sama asjaga kaks päeva pärast seda, kui olen sinu projekti investeerinud?“
Eric oli küsimuseks valmis. Tal oli tekkinud juba teatud vilumus, sest see oli tema kolmeteistkümnes investeerimisnõupidamine. Kuid seni ei olnud ta veel raha saanud. Kõik ärimehed küsisid ühte ja sama ning näisid alati jõudvat ühisele järeldusele, et parem on investeerida Venemaa fondidesse või Ericssoni aktsiatesse. Rahapuudus oli töö Mind Surfiga peaaegu seisma pannud. Tema ise elas Hanna palgast. See ei olnud just asjaolu, mis võinuks nende suhteid parandada. Eric võttis välja plastkaantega mapi ja ulatas Matsile.
„Siin on meie esitatud patenditaotlused. Kaks neist on juba jõustunud, ehkki üksnes Euroopa Liidu piires. Need patendid põhinevad aga varasemal materjalil. Praegu oleme teinud terve hulga muudatusi ja uued patendid ootavad kinnitamist. Nagu tead, võtavad patendimenetlused aega. Me kaitseme patendiga nii nanogeeli kui ka sensorkiivri. Peale selle oleme taotlenud patendi tarkvarale, mida samuti arendame.“
Mats tõstis pilgu paberitelt.
„Mind Surf? Kas see lubab internetis surfata, silmad kinni ja käed risti rinnal?“
„Täpselt nii. Mind Surf loeb ja analüüsib ajust saadud infot paremini kui kõik varasemad süsteemid. Tulemuseks on intuitiivne ja võimas lahendus, mis aitab ajul arvutiga suhelda. Programm ei ole veel täiesti valmis, kuid oleme juba taotlenud patenti holistilisele graafikale ning muundurile, mis teisendab neuraalset infot digitaalseks ja vastupidi.“
Mats pööras end taas paberikorvi suunas.
„Kui kaua aega veel kulub, enne kui Mind Surf tööle hakkab?“
Ta ei tõstnud pilku paberikorvilt. Eric vastas ta kuklale.
„Ma töötan ööpäev läbi, et saada valmis esimene demoversioon. Oletan, et jõuan lõpule lähinädalate jooksul.“
Kukal noogutas.
„Siis on minu ettepanek järgmine. Tee oma surfamisprogramm valmis …“
Mats heitis söömata õuna kaarega läbi toa. See maandus täpselt paberikorvis ja ta sirutas käed üles: „Yes!“ Seejärel vaatas ta taas Ericule otsa.
„Tead, mees, mis praegu juhtus?”
Eric raputas pead.
„Ma usun saatust. Hoia see enda teada, sest minu maailmas kõrbevad põhja need, kes valju häälega saatusest jahuvad. Aga mõnikord võtan ma endale üht-teist pähe.“
Ta naksutas sõrmi.
„Võib-olla on olemas ülim jõud. Miski või keegi, kes kõike teab. Kellel on kõige jaoks võti. Keegi, kes teab, mis on STI-BOR-i väärtus nädala pärast, millise seisuga New York Stock Exchange järgmisel reedel suletakse või millist läbimüüki näitab H&M oma järgmises aruandes. Kas oled nõus? Tõenäoliselt ei ole see nii. Aga kui siiski? Ja kujuta endale ette, kui see jõud tahab meid tegelikult aidata, kuid sellest ei tule meie kitsarinnalisuse ja eluvõõruse tõttu midagi välja. Me nikerdame pigem oma tehniliste analüüsiprogrammide kallal, julgestame oma riske ja üritame diskonteerida arukaid residuaalväärtusi. Aga mis siis, kui kõige tähtsamad vastused on otse meie silmade ees? Sel juhul peame muutma end nendele vastuvõtlikuks.“
Mats kohendas särgimansette.
„Vahetult enne seda, kui teise õuna viskasin, mõtlesin kõigest sellest. Ma otsustasin, et kui õun ei taba, siis keeldun. Kui tabab, siis läheme edasi.“
Eric vaatas talle küsivalt otsa.
„Kas lased õunal oma investeeringute üle otsustada?“ Mats ohkas.
„Ei, enamasti mitte. Mul on terve hulk ärijuhtimise magistreid, kes kõik risti ja põiki läbi arvutavad. See on nii tõsine töö, et lausa igav. Kas õun tabas paberikorvi sellepärast, et olen korvpallitrenni teinud? Võib-olla oli see juhus? Või siis saatus. Ainus viis seda teada saada on teha investeering. Kui see untsu läheb, võime saatuse välistada.“
Eric tõmbas käega läbi juuste.
„Nii et sa kavatsed meie projekti investeerida?“
„Jah, just. Vastavalt kavale, mida me enne arutasime. Kakskümmend miljonit neljas osas, mis makstakse välja sedamööda,
