Ehk on parem, kui jätate enda vahele õhuvahe. Ajutise õhuvahe.“
Eric põrnitses musta kummimatti põrandal.
„Jens, saame homme kokku? Ma vajan kedagi, kes mind kuulaks.“
„Loomulikult. Muidugi. Teeme pika lõuna.“ Kõik Jensi lõunad olid pikad.
„Mul on pärastlõunal investoritega raske koosolek. Ma ei tea täpselt, millal vabanen. Aga pärast seda.“
„Ma panen laua kinni. Riches. Ma ootan, kuni sa kohale jõuad. Ja kuule, helista Hannale.“ Kõne katkes. Eric jäi istuma, laup endiselt vastu rooli sooja nahkkatet toetumas.
Hanna oli Ericu täielik vastand. Eric oli puhas rootslane. Hanna oli juuditar, kelle soontes voolas terve Euroopa. Mees oli harilik, naine kaunis. Mees oli hajameelne ja endassepöördunud. Naine oli struktureeritud ja ainulaadne sotsiaalne mootor. Ta teadis kõike ja kõiki. Igal nädalavahetusel kutsuti neid lõuna- või õhtueinele. See kõik toimus alati naise initsiatiivil ja oli ülitäpselt läbi mõeldud. Samamoodi oli puhkustega, need olid algusest lõpuni ette tellitud ja kavandatud. Eric tegi enamasti lihtsalt kaasa, ise aktiivsust ilmutamata. See oli põhjus, mille peale tavatses naine turtsuda, kui neil riiuks läks.
Nad olid kohtunud kuninglikus tehnikaülikoolis põhiõppe ajal. Praegu oli Hanna IT-juht TBI – Trusted Bank of Israel – Rootsi büroos. Ta osales aktiivselt juudi koguduses ning oli kuningliku tehnikaülikooli sõprade ühingu esimees. Tema kalendris ei olnud iialgi vabu päevi. Kus ta praegu küll olla võis? Usutavasti pangas. Eric viivitas helistamisega. Auto tema taga andis ärritatult signaali. Roheline tuli põles juba ammu ja peagi oli süttimas taas punane. Ta vajutas gaasi ja jõudis täpselt läbi lipsata. Tõre autojuht jäi foori taha.
„Tere! Te helistate TBI-sse, mina olen Hanna Schultz Söderqvist. Jätke mulle palun sõnum, ma helistan kindlasti tagasi.“Eric vajutas kõne kinni.
TABRIZ, IRAAN
Nii võinuks välja näha ükskõik milline ärikohtumine. Neid oli neli meest, kaks kummalgi pool pikka helehalli konverentsilauda. Riietus oli ametlik. Kaks meest, kes istusid akendele lähemal, kandsid tumedat ülikonda ja lipsu. Kahel mehel, kes istusid ustele lähemal, oli seljas pikk valge hõlst – dishdasha – ja peas moslemite tavapärane peakate ghutra. Nende ees laual olid kohvi- ja teetassid. Oli ka karahvin veega ja kirsimahl, suur puuviljavaagen ja kaks vesipiipu. Lauale oli laiali laotatud hulk dokumente, laua ühes otsas oli sülearvuti. Lõhnas habemeajamisvee ja kohvi järele. Päike paistis otse läbi suurte akende sisse. Kaugel nende all laius El-Goli park ning taamal paistsid kuumuses värelemas Tabrizi majakatused ja teedevõrk. Konditsioneer töötas täie võimsusega ja ruum oli jahe.
Üks ülikonnas meestest oli Arie al-Fattal. Ta kõneles nagu vilunud müügimees, otsides alatasa oma sõnadele kinnitust Enes al-Twaijrilt, valges riietuses mehelt enda vastas. Arie oli korralikult valmistunud ja asjatundlik. Tema sõnum oli energiline ja suurejooneline. Enes noogutas huvitatult. See oli tavatu, et ta oli kuulaja rollis. Naftakontserni Al-Twaijri Petrol Group juhatuse esimehe ja peaomanikuna oli ta üks Saudi Araabia juhtivaid ärimehi. Ta oli hukka mõistnud Iisraeli eksistentsi ja nii nagu tema sõbrast Iraani president, salgas ta maha holokausti. Ta oli New York Timesile öelnud, et tunneb uhkust rünnaku üle World Trade Centerile. FBI nentis siiski, et fundamentalistlikest vaadetest hoolimata ei kujuta ta endast otsest ohtu. Teda ei tembeldatud terroristiks.
Mees Enesi kõrval, Ahmad Waizy, ei olnud FBI-le tuttav. Hoolimata sellest, et ta oli üks islami terrorismivõrgustiku Al-Jihad initsiaatoreid, paljud pidasid teda Al-Qaida juhtkonda kuuluvaks. Noorena oli ta õppinud imaamiks ja praegu oli ta midagi vabakutselise džihadisti taolist. Ahmad istus samuti vaikselt ja uuris ülikonnas meest. Ta oli tüdinud Arie kiledast häälest. Ta teadis projekti kohta juba kõike ega tarvitsenud müügipresentatsiooni kuulata. Hezbollahil oli oma peaaegu kolmekümneaastase ajaloo jooksul esimest korda õnnestunud korda saata midagi head. Korraldada võtmetähtsusega värbamiskampaania. Nüüd aga ei olnud neil raha, et sealt edasi minna. Nad olid pöördunud Arie poole, et too leiaks neile finantseerijad. Arie oli pajats.
Ahmad keskendus hoopis Arie kõrval istuvale mehele. Too oli oma toolil kühmu vajunud. Ülikond oli liiga suur ja lips halvasti seotud. Ahmad teadis sellest isikust kõike. Tema jaoks oli otsustava tähtsusega alati kõike teada. See kortsunud ülikonda kandev luukere oli praegu üks Hezbollahi ohtlikumaid relvi. Ta nägi välja alatoitununa. Ta oli ilmselt mingi imelaps. Arvutigeenius. Patsifist, seni kuni kaotas perekonna. Kas teda võib usaldada? Seda näitab aeg. Oma kogemuste põhjal oli Ahmad veendunud, et usaldada ei tohi kedagi.
Ta avas mapi ja luges veel kord Mona kirjeldust. Arvutiviirus ei olnud iseenesest mingi uudis, need olid mitmesugusel kujul juba üle kahekümne aasta olemas. Varem tuntud viirused olid põhimõtteliselt lihtsad programmid, mille kood ei ületanud sageli neljasadat baiti. Kahekümnemegabaidine Mona oli midagi täiesti uut. Kahe viirusekategooria – ussi ja viiruse − jõuline hübriid. Uss toimis viiruse enda kandjana. See tungis läbi turvaaukude ja kloonis siis end. Kõigest mõne minuti kestel suutis uss luua tuhandeid kloone, mis roomasid seejärel edasi uutesse serveritesse ja kloonisid seal end uuesti. Ussi funktsionaalsus hõlmas üksnes kolm protsenti kogu koodist. Ülejäänud osa kuulus viirusele Mona, mis oli ussi kesta all ootel nagu Trooja hobune.
Ahmad sulges mapi ja silmitses taas kortsunud ülikonnas meest. Tal oli raske uskuda, et see kurnatud välimusega liibanonlane oli kõik selle loonud.
Samir Mustaf tundis Ahmadi silmade maolikku jahedust. See rikkus tema tuju. Ahmad kuulus Al-Qaidasse ja pindmisest rahulikkusest hoolimata kiirgus kogu tema olekust agressiivsust. Samir pööras uuesti pilgu Ariele. Näis, et tollel oli õnnestunud köita Enesi huvi. Nad vajasid meeleheitlikult raha, et projektiga edasi minna. Viimastel kuudel oli ta töötanud ööpäev läbi ja vaid projekt oli see, mis teda hinges hoidis. See, mis tema kesta hinges hoidis.
Arie lükkas pruuni mapi saudi miljardäri suunas.
„Kõike on detailselt kirjeldatud nendes dokumentides. Palun teid tagada, et sellele pääseksid juurde üksnes teie kõige usaldusväärsemad isikud.“
Enes asetas mapi seda avamata kõrvale. Vaikselt ja rahulikult lausus ta:
„Lubage mul lühidalt korrata. Ma soovin veenduda, et olen kõigest aru saanud. Meie auväärne vend,“ ta viipas käega Samiri suunas, „on välja töötanud mingisuguse arvutiprogrammi. Viiruse, mille ta on ristinud Monaks. See on kõige ohtlikum viirus, mida maailmas nähtud. On see nii?“
Arie noogutas ergutavalt. Enes jätkas:
„Viirus injitseeritakse …“ ta vaatas Samirile otsa, „kas ma ütlesin õigesti?“
Samir noogutas.
„Viirus injitseeritakse Iisraeli panga- ja finantssüsteemi. Seal võtab see pantvangi suurel hulgal arvutiandmeid. Samuti hävitab see strateegilist teavet ning manipuleerib börsi- ja laenuandmetega. See põhjustab okupatsioonivõimule suurt kahju. Iisrael kaotab usaldusväärsuse ja välismaine kapital kandub üle stabiilsematele turgudele. Hävivad suured väärtused, nii nagu kaob ka usaldus Iisraeli juhtide vastu.“
Enes rääkis pisut teatraalsel hääletoonil. Samir pani tähele, et ta kordas sõna-sõnalt mitut Arie väljendit. Ta ei olnud kindel, kas ta tegi seda sellepärast, et nood talle meeldisid, või oli ta hoopis irooniline.
Enes jätkas: „Kui turbulents on parajasti kõige ägedam, astub esile Hezbollah ja pakub antiviirust. Ravimit, mis vabastab digitaalsed pantvangid ja taastab pangasüsteemi. Vastuteeneks on nõutav täielik taganemine 1967. aasta piiridesse. Lisaks peavad sionistid vabastama suure hulga meie nimeliselt teadaolevaid vendi,
