asetas kuulari kõrva ja aaria jätkus taas stereona.
Mees mõtles eelseisvast loengust. Sekretariaadist oli teatatud, et kuulajaid oli registreerunud sadakond. Tänane ettekanne kujutas endast põhjalikku ülevaadet tema uurimistööst ja teema oli seega hästi tuttav. Ta teadis, kus võivad karid peituda.
Tosca oli saabunud vanglasse ja laulis nüüd oma surmamõistetud kunstnikule. Amor che seppe a te vita serbare, meie palav armastus suudab su elu päästa.
Ericu mõtted kandusid ettekandelt öisele riiule. Tema valge särgi all olid sügavad kriimustused. Nad olid armatsenud. Kui Hanna oli ägedalt ja vappudes välja pomisenud oma „ei“ ning üritanud meest endast eemale tõugata, oli ta sõdinud vastu. Jätkuvalt. Naine oli tundnud, et mehel on tulemas, ja teinud katset end kaitsta. Säärane oli nende kokkulepe. Kuid mees oli ta lõhnast uimastatud. Naise higisest kaelast joobunud. Ta ei suutnud, ei tahtnud kuuletuda. Kui oli juba liiga hilja, surus naine teda tihedalt enda ligi. Võttis ta vastu. Ja kui mees lõpuks hingeldades lamama jäi, nägu mattunud naise juustesse, puhkes too nutma. Algul oli see üksnes vaikne nuuksumine. Seejärel juba lausa ahastus.
„Kurat küll! Sa oled üks pagana neetud siga!“
Naine oli teda küünistanud.
Tedretähniline tudeng ilmus uksele. Eric heitis pilgu kellale ja noogutas. Ta sulges iPodi keset finaalduetti, tõusis ja tegi sasipea järel lühikese jalutuskäigu aulani F2. Esimene asi, mida ta poodiumile tõustes kõnetooli kõrval märkas, oli Vähifondi logo tema Coca-Cola light’i klaasil – oletatavasti oli selle sinna kleepinud tedretähniline. Kuningliku tehnikaülikooli huumor. Sumin saalis vaibus. Eric köhatas ja ta pilk rändas üle publiku. Ta ei tundnud nende hulgast kedagi ära, aga tema suhted üliõpilastega ei olnud viimasel aastal olnud ka eriti tihedad.
„Tere päevast. Minu nimi on Eric Söderqvist ja seitseteist aastat tagasi tegin ma läbi nelja-aastase arvutitehnika inseneriõppekava. Pärast seda olen süvendanud oma oskusi teadusarvutuste vallas. Viis aastat tagasi kaitsesin doktorikraadi teemal BCI – Brain Computer Interface −, see käsitles niisiis arvuti ja aju koostalitlust. Umbes aasta tagasi hakkasin juhtima uurimisprojekti, millele oleme andnud nimeks Mind Surf. See on teadusvaldkondadevaheline töö, mis seob maailma juhtivaid neuroloogilisi uuringuid meie kõige eesrindlikuma infotehnoloogiaga. Me teeme koostööd Karolinska instituudi ja Kyoto ülikooliga, minu meeskond on selles valdkonnas esitanud arvukalt patenditaotlusi. Loodetavasti olete teemast samaviisi sisse võetud nagu mina, kui mu nelikümmend viis minutit läbi saavad.“
Ruumis valitses vaikus. Eric võttis kaugjuhtimispuldi ja klõpsas ekraanile esimese pildi.
„Ajus on sadu miljardeid närvirakke. Sünapse ehk kontaktpunkte, mille kaudu närviimpulsid ühelt närvirakult teisele üle kanduvad, ei suuda me kokku lugeda. Need sünapsid moodustavad koos närvikiududega tohutu suure jõudlusega närvivõrgustiku. Unenägusid, mälestusi, tundmusi, liigutusi, muljeid töödeldakse pidevalt toimuvates sünteesides. Ehkki aju on tänapäeval üks suurimaid uurimisvaldkondi, teame oma bioloogilisest superarvutist ikka veel väga vähe.“
Klõpsatus ja uus pilt.
„Nüüdisajal elame järjest kauem ja tervislikumat elu, seda paljuski tänu teedrajavatele edusammudele nii meditsiinis kui ka tehnikas. Meil on varasemast mõjusamad ravimid. Meil on puudega inimeste jaoks sellised nüüdisaegsed seadmed nagu kardiostimulaatorid, proteesid ja veel terve hulk rohkem või vähem keerulisi abivahendeid. Viimase aastakümne kestel oleme õppinud paremini organeid siirdama. Me oleme hakanud nägema, milliseid võimalusi pakuvad geeniuuringud ja tüvirakkude kasvandused. Kuid kõik need edusammud ei muuda ikka veel nende miljonite inimeste elu, kes kannatavad raskete ajukahjustuste käes.“
Pildid näitasid tuntud nägusid, kes põevad tuntud haigusi.
„Ainuüksi USA-s on rohkem kui viis miljonit püsiva ajukahjustusega inimest, kaks miljonit halvatut, miljon inimest põeb Parkinsoni tõbe ja miljon on pimedad. Lisaks kakskümmend miljonit kurti. Peale selle ajurabanduse üle elanud patsiendid ja inimesed muude selle valdkonnaga seotud probleemidega nagu näiteks depressioon. Paljusid neid haigusi ja kahjustusi põhjustab aju võimetus tõlgendada aistinguid ning anda lihase- ja närvikäsklusi. See väljendub nägemisvõime kaotusena, suutmatusena suhelda, osalise või täieliku halvatusena.“
Eric rüüpas lonksu karastusjooki ja pilgutas silma tedretähnilisele üliõpilasele, kes istus esimeses reas.
„Arvuti protsessor meenutab paljuski inimaju. Mõlemad töötavad binaarses süsteemis ja suhtlevad impulsside kaudu. Selline sarnasus võimaldab neid süsteeme kombineerida. Arvuti ja inimese vahelises konvergentsis leiame lahendusi tervele hulgale nimetatud probleemidele. See on minu kutsumus. Ma loon mõtetega juhitavat arvutisüsteemi. Ja arvutiga juhitavat mõttesüsteemi.“
Ta laskis oma sõnadel veidi aega mõjuda, enne kui näitas ekraanil pilti ajulainetest EEG-mõõtmise ajal.
„BCI-programm analüüsib neuraalset tegevust ja muundab selle digitaalseteks käsklusteks. Elektroodid registreerivad mõtteid, mis seejärel juhivad arvuti kaudu näiteks mehaanilisi protsesse või digitaalseid kommunikatsioonisüsteeme. Sel viisil võime taastada funktsioone patsientidel, kelle motoorikat on kahjustanud ajurabandus, selgroovigastused, sclerosis multiplex või amüotroofiline lateraalskleroos. Halvatud saavad end mitmesuguste abivahendite abil juhtida ja proteeside abiga liikuda. Võimalusi on lõputult.“
Eric käivitas videoklipi.
„Siin näete ahvi, kes on õppinud juhtima robotkätt, et saada toitu. Ahv liigutab kätt juhthoova abil. Ahvil on ajus ka BCI-implantaat. See analüüsib elektrofüsioloogilisi signaale, mis tekivad iga kord, kui ta juhthooba liigutab. Siin ühendavad uurijad nüüd juhthoova lahti. Te näete, et sellest hoolimata annab robotkäsi jätkuvalt ahvile toitu kätte. Kuidas on see võimalik?“
Saalis valitses vaikus.
„Ahv nimelt ei tea, et juhthoob on lahti ühendatud, ja jätkab robotkäe juhtimist oma mõtetega. BCI-süsteem loeb neid mõtteid ja konverteerib need digitaalseteks käsklusteks, mis on analoogsed juhthoova omadega. Ahv saab ka nüüd toidu kätte. Kuid juba üksnes mõtte jõul.“
Auditooriumi läbis kahin.
„See on üks BCI varasematest versioonidest. Praeguseks oleme jõudnud palju kaugemale. Me suudame juba teisendada arvutikäsklusi mõteteks ja ka vastupidi – mõtteid arvutikäsklusteks. Me suudame kurtidele muusikat mängida. Näidata pimedatele filme. Ja see on vaid algus. BCI annab raske puudega inimestele tulevikus täiesti uue võimaluse elada täisväärtuslikku elu ja olla ühiskonna liige.“
Eric astus projektori valguslaigu serva ja pildid hõljusid üle ta näo just nagu hennatätoveeringud.
„Mõistagi on olemas terve hulk muidki rakendusalasid, näiteks TV-mängud. Ka Ameerika militaristid investeerivad miljardeid dollareid BCI-uurimustesse. Kujutage endale ette relvasüsteemi, mida saab mõtetega juhtida.“
Erik rüüpas veel sõõmu jooki ja piilus vargsi kella. Jäänud on kümme minutit. Ta peab tempot tõstma.
„Kõige tavalisemad signaalid, mida mõõdame, on EEG pea pealt ja ECoG otse koljuluu alt. Samuti registreerime parenhüümi väljapotentsiaale ja neuronisähvatusi, see on niinimetatud AP firing.“
Eric klõpsas esile kuningliku tehnikaülikooli logo.
„Niisiis, mille poolest on erilaadne meie tegevus siin Rootsis? Me üritame neuromeditsiini viimaseid saavutusi kombineerida infotehnoloogia tippvõimalustega.
