teostamiseks on teil vaja raha. Kui palju te vajate ja milleks täpsemalt raha kasutatakse?“
Enes vaatas Samirile otsa, kuid vastuse andis Arie.
„Me vajame kolm miljonit dollarit. Seda kapitali kasutataks selleks, et hankida varustust ja toitu, tasuda elamiskulude ja reiside eest ning maksta hüvitist tervele hulgale abistavatele kätele. Samuti peame olema võimelised andma pistist turvapersonalile. Lisaks peab meil olema viiesaja tuhande dollari suurune puhver ettenägematuteks kulutusteks. Kõike on dokumentides täpsemalt kirjeldatud.“
Ta jäi vait ja vaatas Samirile otsa, too noogutas vaevumärgatavalt. Enes naeratas.
„Minu oskus kõiki neid tehnilisi mõttekäike mõista on üpris kasin. Ja ei ole mõtet teha katset mind selles valdkonnas harida. Seevastu tunnen ma finants- ja läbirääkimiste strateegiat. Kui see viirus teeb seda, mida väidate, ei jää peaminister Ben Shavitil muud valikut kui meie nõudmised rahuldada, et saada antiviirus oma kasutusse. Ütlen otse välja, et …“
Oli näha, et järgmisi sõnu lausub ta mõnuga.
„… olen valmis projekti finantseerima. See võib purustada okupantide korrumpeerunud struktuuri ja viia meid võidule.“
Samir ohkas kergendatult ja jälgis Ariet, kes kargas püsti, läks teisele poole lauda ja embas naftamiljardäri. Enes vastas embusele, ent tõstis seejärel käed tõrjuvaks žestiks.
„Kuid mul on üks soov.“
Hääletoon andis märku, et see oli rohkem kui lihtsalt soov. „Huvitatud isikud, keda ma esindan, mina ise kaasa arvatud, tunnevad suurt usaldust selle mehe vastu.“
Ta asetas käe Ahmadi õlale.
„Ta on meie võitluses ilmutanud suurt otsustavust ja tõelist pühendumust. Seepärast ma tahan, et ta osaleks selles kuulsusrikkas projektis.“
Ahmad ei tõstnud pilku Samirilt. Kui ta rääkima hakkas, kõlas mehe hääl üllatavalt leebelt ja vaikselt.
„Kõigepealt soovin tänada Enes al-Twaijri selle usalduse eest. Soovin ka kiita sind, Samir Mustaf, su oskuste ja lojaalsuse eest. Ja sind, Arie al-Fattal, selle eest, et teil on õnnestunud värvata niisugune andekas mees.“
Arie naeratas, kuid tema pilgust võis välja lugeda närvilisust.
„Teie plaan on hästi sõnastatud. Ma siiski ei usu, et telemäng, mida te pakute, on piisav, olgu see nii hea kui tahes.“
Ta keerutas kiiresti sõrmede vahel pliiatsit. Samir jälgis pliiatsi liikumist käeseljalt pihku ja sealt tagasi. Efekt oli hüpnootiline ja tal oli raske pliiatsilt pilku tõsta.
„Et fantastiline Mona viiks meid tõepoolest võidule, mille poole me kõik püüdleme, tuleks lisaks arvutirünnakutele appi võtta valitud šahhiidid. Kaasa aidata reaalses maailmas. Teha destabiliseerimist tugevdav panus.“
Arie rüüpas sõõmu vett, köhatas ja vaatas Ahmadile otsa.
„Šahhiidid … Niisiis märtrid. Mis on nende sihid?“
Ahmad seiras lauaplaati enda ees.
„„Tõesti, me valmistasime uskmatutele kammitsad, ahelad ja tule.“ Koraan ütleb ka: „Kui Jumal tahaks, teeks ta teid üheks kogukonnaks, kuid ta ilmutab oma armulisust vaid nendele, kellele tahab. Uskmatutel aga pole ei eestkostjat ega abilist.““
Ruumis võttis võimust vaikus. Ahmad sulges silmad ja Samirile tundus, et ta loeb sosinal omaette veel üht koraanitsitaati. Kitsad huuled liikusid. Enes köhatas, kui vaikus kippus pikale venima. Ahmad avas taas silmad ja naeratas neile.
„Allah tunneb taeva ja maa varjatud tegelikkust. Kuid on olemas midagi, mida ei tunne veel teie. Midagi, mis meid võidule viib.“
Kõik kolm vaatasid pinevil otsa Ahmadile, kes end enesekindlalt toolil ettepoole kallutas.
„Kas mäletate, kuidas Brutus oli Caesari poolehoidja? Caesar usaldas teda. Kuulas teda. Ja kuidas Brutus ta tappis, kui jõudis kätte aeg?“
Tema kõhetu nimetissõrm osutas järgemööda igaühele.
„Kas mäletate, kuidas Kreeka spioon Sinon teeskles, et ta on mahajäetud ori, ja veenis troojalasi suurt puuhobust, millesse oli Odysseus peitnud oma sõdalased, viima oma müüride vahele?“
Ta asetas käed lauale, peopesad ülespoole, ja vaigistas häält.
„Kas ei ole sümboolne, et arvutiviiruseid nimetatakse sageli Trooja hobusteks? Selles tähtsas rünnakus on Allah meile andnud oma Sinoni. Ja seegi kord aitab too toimetada meie mürgi uskmatute müüride vahele.“
Kõik kolm vaatasid talle otsa, lummus pilkudes segunenud hämmeldusega. Ahmad noogutas mõtlikult, just nagu lastes sõnadel mõjuda. Ta jätkas:
„Organisatsioon, mille nime ei pea keegi teist teadma, on pika aja kestel investeerinud suuri ressursse ja võtnud suuri riske, et saada sionistide kõrgeima juhatuse hulka õigeusklik. See isik, nimetagem teda sobilikult Sinoniks, kuulub praegu peaminister Ben Shaviti kõige lähedasemate inimeste hulka ja kitsaimasse valitsusringkonda. Ben Shavit kuulab ta nõuandeid. Kui aeg on käes, kui viirus ja meie lisanduvad militaarsed abinõud tekitavad riigis õudust, kui meie Hezbollahi vennad esitavad vastutasuks arstimile oma nõuded, veenab Sinon teda nendega nõustuma. Lähima usaldusisikuna suudab ta peaministri otsuseid mõjutada. Siit saab alguse sionistide ikke lõpp. Iisrael langeb põlvili.“
Samir oli liigutatud. Nende hulgas on niisiis meie mees. Peaministrile väga lähedane isik. Sinon. Ta uuris pilguga Ahmadi, kes oli tõusnud, seisis nüüd Enesi juures ja vestles temaga vaikselt. Miski Ahmadi juures ei meeldinud talle. Temast pidi nüüd saama rühma liige. Nad olid olnud väike meeskond, kes elasid koos ööpäev läbi. Kas Ahmad hakkab neid aitama? Kas ta hakkab neid kontrollima? Ta oli nõudnud, et Iisraelis tuleb toime panna füüsilisi atentaate. Kui ta Ahmadist õigesti aru sai, pidid rünnakud olema suunatud tsiviilisikute vastu. Samir tõrjus mõtteisse kerkinud kujutluspildid ja naasis projekti juurde. Töö oli tema ainus põgenemistee mälestuste juurest, mis teda muidu öösiti ärkvel hoidnuks. Kui raha on ja Sinon aitab, võib see neil tõepoolest õnnestuda. Ehkki Ahmad hirmutas teda, oli mehes ka midagi veenvat ja jõulist.
Mona ei olnud veel valmis. See ei olnud tavaline sariviirus – see oli meistriteos. Eraldi eluvorm, mis oli loodud ainsaks eesmärgiks.
Et tööga edasi minna, pidi Samir valima sobiva lüüsi – pordi, mille kaudu viirus tsentraalsesse pangasüsteemi pääseks. Ta oli läbi mõelnud terve hulga alternatiive, kuid just praegu kaldus ta valik rahvusvaheliselt kõige tuntuma Iisraeli panga TBI suunas. Neil oli vaja teavet panga tulemüüride, süsteemispetsifikatsioonide ja võrgustruktuuride kohta. Panga arvutivõrgu kaudu võis Mona seejärel pääseda kogu Iisraeli finantssüsteemi. Samir oli olnud ühenduses TBI bürooga Nice’is. Vana noorpõlvesõbraga Samiri Toulouse’i aastatest, kes praegu töötas panga kohaliku krediidiosakonna juhatajana. Too oli moslem, kuid tema abiga ei saanud arvestada. Sõprus sobis alustuseks siiski hästi. Nad pidid Nice’is kohal olema ja vajasid seetõttu häirimatut elupaika, kuid selle eest ei olnud tal vaja hoolt kanda. Selle pidi korraldama Arie.
Nõnda olid nad alustanud operatiivsemat faasi ning nende kontseptsioonidest ja plaanidest pidi teada saama rohkem inimesi. Samir pidi tungima tugevalt valvatud võrkudesse, sissetungist jäävad jäljed ja see aktiveerib häire. Oht suureneb, kuid ta ei tundnud sellepärast vähimatki muret. Mis ka ei juhtuks, kannatada saab üksnes
