levida infektsioonid. Varem kasutusel olnud pea peale asetatavad süsteemid registreerisid alfa- ja beetalaineid väga nõrgalt ja sellepärast tuli piirduda lihtsate funktsioonidega. Kuid me oleme elektroodide jaoks välja töötanud täiesti uut tüüpi geeli.“
Pildil oli näha lilla fluorestseeruv geeliklomp.
„Me oleme selle täiesti ainulaadse substantsi väljatöötamiseks teinud koostööd Kyoto ülikooliga. Geel põhineb nanotehnoloogial. See koosneb väga väikestest juhtivatest osakestest, mis absorbeeruvad – tungivad läbi koljuluu. Iga osake säilitab talle järgneva osakesega kontakti. Absorbtsiooni võib võrrelda nikotiiniplaastri toimega, käesoleval juhul säilib aga niisiis ka juhtiv omadus. Niiviisi luuakse ajuga vahetu kontakt. See on just nagu juhe läbi naha. Peaaegu sama revolutsiooniline osa meie uurimusest on sensorkiiver ise. Jah, see näeb välja nagu vannimüts, kuid on palju keerulisem. Kiiver sisaldab viitkümmet elektroodi, mis katavad lainekujuliselt paigutatuna pead. Elektroodide teravikud tungivad peaaegu kaks millimeetrit naha sisse.“ Eric märkas kuulajate nägudel grimasse ja tõttas lisama: „Geel sisaldab lokaalselt tuimestavat preparaati, mis vähendab teatud määral viiekümnest nõelast põhjustatud ebameeldivustunnet. Nahka tungivad sensorid ja absorbeeruv geel annavad meile nii tugeva kontakti ajuga, et kirurgiliselt pole vaja sekkuda. See meie lahendus on kogu maailmas ainulaadne ja patenditaotlus on esitatud.“
Eric ei suutnud uhkust varjata. Uus pilt.
„Me oleme lisaks välja töötanud meetodi, kuidas spetsiaalselt suunatud elektroodide ja oma nanogeeli abil luua kontakt kraniaalsete nägemisnärvidega. Me ühendume chiasma opticum’iga – nägemisnärvide ristmikuga, mis asub otse võrkkesta all − ja võime nii saata kolmemõõtmelisi pilte otse teadvusse. Meie eesmärk on luua süsteem, mis annab täielikult halvatutele, võib-olla isegi pimedatele paremaid võimalusi maailmaga suhelda. Ja viimaks oleme kulutanud tuhandeid tunde aju koondsignaale analüüsiva juhtprogrammi loomiseks. Esimene niisugune nutikas programm Mind Surf laseb meil surfata kolmemõõtmelises internetis. Internetis, mis eksisteerib vaid meie meeltes, kuid samas on värvikirevam ja realistlikum kui ükskõik mis muu. Me suudame tulevikus seda kolmemõõtmelist maailma juhtida oma mõtetega ja sellega toimetulemiseks ei ole vaja isegi mitte eritreeningut. Oleme võtnud eesmärgi, et Mind Surfis peab saama navigeerida puhta intuitsiooni abil. Kas teie hulgas on kedagi, kes soovib proovida?“
Sada kätt tõusis õhku. Eric naeratas ja pani kaugjuhtimispuldi käest.
„See, mida ma teile täna näitasin, ei ole tulevikuvisioon. See toimub siin ja praegu, maailma parimas õppe- ja teadusasutuses: kuninglikus tehnikaülikoolis. Tänan teid tähelepanu eest.“
Pahvatas aplaus ja lärmis oli kuulda hurraahüüdeid. Eric kummardas, võttis kokakoolapurgi ja astus poodiumilt alla. Konverentsiruumi tagasi jõudnud, leidis ta oma paberilehed korralikult portfelli kõrvale pakki asetatuna. Jääb üle vaid tedretähnilist tänada. Ta korjas oma asjad kokku ja väljus taas koridori. Mobiiltelefon näitas kolme vastamata kõnet. Kaks olid Hannalt, üks Jens Wahlbergilt. Ta alustas lihtsamast. Õhk väljas ei liikunud. Taevas sinetas heledalt ja päike paistis palavalt. Ta liikus põiki üle väikese väljaku Lindstedti tee suunas ja otsis taskust autovõtit. Jens vastas pärast teist kutsesignaali.
„Ah, sa oled elus!“
Eric avas oma Volvo XC60 ukseluku ja märkas parkimistrahvi kviitungit tuuleklaasil.
„Miks ma ei peaks elus olema? Kas sa tead midagi, mida mina ei tea?“
Jensi pruuskav naer kostis kõrva asetatud kuularis raginana.
„Nojah, linnuke sosistas mulle üht-teist kõrva. Või õigemini oli see kotkas, kaunis merikotkas.“
Eric oigas ja pööras Kuninganna Kristina teele.
„Sa oled Hannaga rääkinud.“
Jens köhatas.
„Ma olen Hannaga rääkinud. Jumal hoidku, Eric. Pärast seda vestlust pidasin aru, kas mitte minna alla peatoimetaja juurde ja paluda tal tänaõhtune reklaamlause ära muuta. „Kuningliku tehnikaülikooli professor elab surmaohus“.“
Eric raputas pead ja tegi valugrimassi, küünistushaavad seljal andsid tunda. Valhallavägen oli liiklusest umbes.
„Mida ta ütles?“
„Ma ei kanna talle ette kõike seda pläma, mida sinult kuulen. See usaldus kehtib mõlematpidi. Aga ta oli pettunud. Põhimõtteliselt räägib ta, et sa üritad talle vägisi last teha. Ja seda vaid selleks, et vangistada teda abiellu, millele oleks juba ammu vaja olnud vesi peale tõmmata.“
„Kas ta nii ütleski, et oleks vaja olnud vesi peale tõmmata?“
„Ei. Aga saad aru küll. Millega sa tegeled?“
Eric vihastas. Mida Jens tema asjadest teadis? Parima sõbra kohus oleks talle toeks olla, mitte moraali lugeda. Ta kuuleb seda kodus niigi piisavalt. Jens oli ka Hanna sõber, kuid ennekõike oli ta mees. Mehed peavad ühte hoidma.
Jensi jaoks oli kõik lihtne. Ta hõljus kõrgel lahinguvälja kohal, vaba laskma end kanda sellistel tuultel, nagu ta soovis. Sellisel kõrgusel muutuvad kõik konfliktid väikeseks ja abstraktseks. Nüüd aga oli vaja näidata tõelist lojaalsust ja, pagan võtku, tal tuli valida pool. Jensi hääl kõlas kaugelt ülevalt pilvedest: „Kas oled alles, semu?“
„Jens, see kõik ei ole nii lihtne, kui arvad. Sina elad oma üksikinimese elu keset õhtulehe maailma. Sa vaatad kõike läbi Aftonbladeti pealiskaudsete lugude, millel on lihtsasti mõistetavad pealkirjad. See aga on minu elu. Need on tõelised tunded, mis jäävad Rootsi suurimate silikoontisside edetabelitest kaugele.“
„Ai-ai. See oli valus.“
Eric kahetses äsjaöeldut.
„Tead küll, et ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma olen lihtsalt kõigest nii kuradima tüdinud. Ma olen alati olnud kindel suunas, kuhu liigun, aga praegu käib minu kompassinool ringi. Töö surub peale. Hanna on mul käest kadunud. Me oleme kuidagiviisi teineteise jaoks kaotsi läinud. Mõnel päeval on kõik tipp-topp, teisel päeval puhkeb maailmasõda. Võib-olla olen ma ise enda jaoks kaotsi läinud.“
Jens jäi viivuks vait.
„Sellepärast sinu kompass ringi käibki. Sa oled kaotanud ühenduse põhjapoolusega. Oma magnetväljaga.“
Eric naeratas väsinult.
„Jah, seda küll, põhjapoolus on ta ikka ja alati. Miinus sada kraadi.“
„Eric, sa tead küll, et sama hästi võib ta olla tuline nagu … nagu too pisike kibe pipar.“
„Jalapeño.“
„Põhjapoolus või mitte. Ta on sind alati tasakaalustanud. Praegu aga on ta samaviisi vaevatud ja roidunud nagu sina. Teil tuleks ehk võtta aeg maha? Olla veidi aega teineteisest lahus. Tead ju küll, et kompass töötab alati ühtviisi hästi, olenemata sellest, kui kaugel poolus on.“
Punane tuli. Eric nõjatas pea vastu rooli.
„See võib nii olla. Aga kaugus kohutab mind. Ainuüksi mõte, et ma tema kõrval ei maga. Temaga iga päev ei kohtu. Mis sellest, et me enamasti tülitseme. Senikaua kui tülitseme, on meil vähemasti tegevust. Ja tülide vahel veedame endiselt fantastilisi hetki. Kui kaugust suurendada, kaob äkki seegi vähene, mis veel on. Võib juhtuda, et me ei leia tagasiteed.“
Telefonis
