Paberileht pidi ju kusagilt pärinema. Hooletult kriipseldatud hieroglüüfid olid mingil viisil tähtsad, ta adus seda. Ta tõstis paberi vastu valgust ja uuris seda mitmes suunas pöörates. Nojah, see on kaheldamatult sama jõuk, millest oli kandnud ette luureosakond 8200. Ta tõstis oma kulunud nahkportfellist välja Jacob Nachmani ettekande. Selles oli mainitud Nice’i ja TBI-d. Jacobi kahtlused olid niisiis kinnitust leidnud. Peale oma ülemuse Meir Pardo ja valitsuskabineti tuleks tal informeerida ka TBI IT-juhti Isac Bernsi. Nad olid mõni päev tagasi kohtunud, et arutleda panga turvalisuse üle. Nüüd tuleb Bernsil viivitamatult Prantsusmaal üle kontrollida viimane kui üks bitt oma arvutites. Ta peab välja selgitama, kas midagi võib olla varastatud, kas midagi võib olla kahjustatud, ja ennekõike veenduma, et nende süsteemis ei ole viirust.
Kuidas nad saaksid surnud mehe isiku tuvastada? Ja kuhu kadus teine korteris elanu? David silmitses taas fotot ja mõtiskles. See oli praegu tähtsaim puslekild. Kui nad suudaksid mehe tuvastada, saaks teha otsingu andmebaasis ja loodetavasti seostada ta mingi kindla terrorismirakukesega. David ei suutnud naeratust tagasi hoida, kui talle torkas pähe, kellele on vaja helistada. Ta võttis mobiiltelefoni ja otsis välja numbri, mida ta polnud väga kaua valinud. Kõlas kaks kutsesignaali ja siis vastas hästi tuttav hääl:
„Paul Clinton.“
„Shalom, Paul. Mina olen David Yassur. Kuidas Evelyni käsi käib?“
„Sa vana polt. Viis aastat oled vait, siis võtad kätte, helistad ja küsid mu endise naise järele!“
Davidi naeratus venis laiemaks.
„Tead küll, ma olen Evelyni alati armastanud. Sa oled teinud palju vigu, Paul, JFK tapmine oli üks neist, aga Evest ilma jääda on kaheldamatult suurim.“
Paul turtsus torusse.
„Sae pekki. Mida saab teha FBI vanale võitlejale? Kas sa helistad TBI arvutiähvarduse pärast?“
David mühatas eitavalt.
„See asi peab jääma riigisaladuseks. Aga jah. Mul on pilte ja nimesid, mida sa võiksid lasta läbi teie fantastilistest andmebaasidest: CIA, NSA, IRS, Disney World … Kogu sellest kremplist.“
Paul jäi viivuks vait. Ta hindas ohte. David hoidis hinge kinni.
„Muidugi. Kõik banaanivabariigid tulevad varem või hiljem suure venna juurde abi paluma.“
David ei teinud kommentaarist välja.
„Ega suurel vennal juhtumisi teletaipi ole?“
„Mida?“
„Unusta ära. Ma saadan sulle mõne minuti pärast meili.“
LEND ET703 ALžEERIA KOHAL
Seekord teadis Samir, et ta ei naase enam kunagi Prantsusmaale – riiki, mis oli talle nooruspäevil olnud kodu. Kui Samir oli viieteistkümneaastane, läks ta pere Liibanoni kodusõja eest pakku ja otsis asüüli Prantsusmaal. Tänu isa otsusekindlusele õnnestus perekonnal riigivahetuse šokist üle saada ja uue maailmaga kohaneda. Vanemad säilitasid oma šiiitliku identiteedi, aga kohanesid prantslasliku argipäeva ja – nii palju, kui see õnnestus – kultuuriga. Samiri jaoks oli ümberasumine Prantsusmaale oluline: see andis talle piiramatu juurdepääsu arvutitele.
Ta oli alati arvuteid armastanud, Beirutis oli aga neile raske ligi pääseda ja tal ei jäänud üle muud, kui istuda oma isa advokaadibüroos ja klõbistada nende vana IBM-i. See oli büroo ainus arvuti ja juriste häiris, et nooruk selle pidevalt hõivas. Mõnikord tulid sõbrad ja üritasid kutsuda teda kaasa jalgpalli mängima, maadlema või tantsima. Ajapikku jäid need külastused aga harvemaks. Paljud tema sõbrad olid kihlunud või armeesse minemas. Ta oli elanud teistsugust elu, mida sümboolselt raamis neljakandiline monitor tolmuses advokaadibüroos. Kui ta Prantsusmaale tuli, muutus kõik. Perekond asus elama Toulouse’i eeslinnas grafititega kaetud betoonmaastikul. Igapäevane elu oli teiste jaoks kaheldamatult raske, tema jaoks aga ei mänginud integratsiooniprobleemid rolli. Vastupidi. Prantsusmaal oli rohkem arvuteid. Koolis, vanematel töö juures, isegi sõprade kodudes. Samir arenes kiiresti ja ei kestnud kaua, kuni õpetajad nooruki andeid tähele panid. Kahekümne ühe aastaselt sai Samir stipendiumi, mis andis talle võimaluse sõita USA-sse ja õppida aasta MIT-is, maailma kõige eesrindlikumas tehnikainstituudis. Isa helistas Beiruti advokaadibüroosse ja karjus rõõmsalt, et tema pisikesest muidusööjast on saamas järgmine Bill Gates.
Aastase õppe MIT-is pikendas instituut täieliku magistrikavani programmeerimise alal. Seejärel pakkus kool, et võtab enda kanda tema doktoritöö kaitsmise kulud, kui ta instituudis ka loenguid annab. Samir kohtus Nadimiga, kui ta Beirutis ühes pulmas käis. Nad jäid peaaegu kümneks aastaks USA-sse. Tema doktoritöö käsitles arvutiviiruseid. Mida rohkem ta valdkonda süvenes, seda huvitavamaks see muutus. Kolm aastat hiljem oli ta oma erialal autoriteet. Kuid see kõik oli enne katastroofi.
Samir tõstis unise pilgu tumedanahalisele stjuardessile. Too oli temalt midagi küsinud.
„Kuidas?“
„Kas soovite klaasikest šampanjat?“ Naine naeratas ja sirutas välja pokaali. Samir raputas pead ja palus hoopis üht tekki juurde. Tal oli lennukis alati külm.
Äriklass oli peaaegu tühi. Reisijad lugesid, vaatasid telerit või vestlesid vaikselt.
Salongis valitses rahu. Prantsusmaa oli juba mitme tunni kaugusel selja taga. Ta oli kavatsenud sinna tunduvalt kauemaks jääda. Teised lahkusid juba mitu päeva tagasi, kuid tema oli jäänud koos Melah as-Dullahiga veel kohale, et enne Mona aktiveerimist kõik lõplikult ette valmistada. Samirile meeldis töö ajal üksi olla ja korter oli lõpupoole juba üpris korratu. Ta oli veendunud, et Ahmad Waizy oli andnud Melahi talle pigem valvuriks kui assistendiks. Samir oli nüüd Hezbollahi omand ja teda ei tohtinud üksi jätta. Temasse oli palju investeeritud. Melah oli olnud vaikne ja diskreetne. Kuid nii nagu Ahmadis, oli temaski midagi maolikku.
Nad olid üürinud toreda korteri. Ranna lähedal, kuid siiski kesklinnas. Nad võisid sisse ja välja käia, äratamata tähelepanu. Vähemasti olid nad nii arvanud. Oli puhas vedamine, et ta praegu politseis kinni ei istunud. Või surma ei saanud. Samir oli tulnud parajasti Promenade des Anglais’lt ajalehti ostmast, kui märkas politseiautosid ja piirdelinte maja ees. Põksuva südamega liikus ta edasi ja saatis Ahmadile kohmetute sõrmedega SMS-i.
Pärast kohtumist politseijõududega oli ta ekselnud kõrvaltänavates ja tagahoovides, tungelnud turistide vahel, koperdanud üle lapsevankrite, kohvikute menüütahvlite ja tänavamoosekantide. Kuidagiviisi jõudis ta lõpuks Galeries Lafayette’ini. Ta vajas rõivaid. Tal ei olnud mitte midagi peale selle, mida parajasti kandis: kulunud teksapaar, sandaalid ja punane luitunud T-särk kirjaga „Nice dans mon coeur“. Krediitkaart ja pass olid tal kaasas. Ahmad oli andnud selge käsu: mitte kuhugi ei tohi minna ilma mobiili, krediitkaardi ja passita. Aga kas krediitkaart töötab? Äkki on politsei tema isiku tuvastanud? Ta heitis aeg-ajalt pilgu mobiilile, oodates Ahmadilt vastust. Kuhu põgeneda? Lafayette’is valis ta välja nii silmatorkamatud riided kui võimalik. Kaks paari pükse, mõned pulloverid ja pikeesärgid. Kas tema pilte juba levitatakse? Kas lennujaamu valvatakse? Ta needis ennast, et ei olnud osanud olla ettevaatlikum. Nüüd oli vanni jäänud terve hulk arvutirämpsu. Kõige tähtsam oli see, et kõvakettaid ei saa taastada, selles oli ta isiklikult veendunud.
SMS saabus siis, kui ta oli kaubamajast väljumas. Selles oli kirjas lennujaam, kellaaeg, lennu number ja sihtkoht. Ta pidi lendama Somaaliasse. Püha müristus! Ta ei olnud kunagi Aafrikas käinud. Miks just sinna? Kas seal ei käinud mitte kodusõda? Ta vajas kiiret ja püsivat internetiühendust. Kas Somaalias on see olemas?
Ahmad
