resistentsuskaitse jukerdas ja Samir ei suutnud oma Nice’i märkmikku leida. Seal oli infot, mida ta vajanuks.
Kui Samir jõudis tagasi maja juurde, mis varjas selle all asuvasse kaljuruumi viivat redelit, peatus ta, et vett lasta. Ta silmitses laigulisele betoonseinale pritsivat uriini ja mõtted kandusid oma kehale, ta oli hämmastunud, et see jätkuvalt nii hästi toimis. See avaldas muljet. Ta oli peaaegu täiesti lõpetanud enda vajaduste rahuldamise. Tundus, nagu irvitaks keha tema üle sellega, et jätkab toimimist. Süda, mis visalt kehasse verd pumpas, oli ebalojaalne. Kopsud avardusid ja tõmbusid ühtlases rütmis kokku, ei kollabeerunud ega vedanud teda alt. Varem, vanas elus oli ta sageli muret tundnud selle üle, kui habras on inimkeha. Kui ta oli lebanud ärkvel ja kuulanud Mona nõrku hingetõmbeid, oli teda vallanud võimetu hirm tüdruku haavatavuse pärast. Ta jälgis hoolega, mida laps sõi, jälgis tema liikumist, und. Nüüd aga, kui ta tegi kõik, et bioloogilist masinavärki lõhkuda, tundus see olevat hävitamatu.
Ta sisenes taas läbi roostes ukse ja ronis mööda pimedat šahti alla. Teel tagasi astus ta läbi magamisnurgast ja otsis välja šokolaaditahvli. Võib-olla oli ta näljane või siis piinas teda kõigest hoolimata südametunnistus selle pärast, kui halvasti ta oma keha eest hoolt kandis. Kui Samir taas arvuti juurde jõudis, kontrollis ta hoolega, et laua all, toolil või töökoha läheduses ei oleks skorpione. Terve baas kihas neist.
Ta võttis kätte iPodi ja pani mängima Wagneri „Lendava hollandlase“. Miks resistentsuskaitse ei aktiveerunud? Nüüd, kus Mona oli põhimõtteliselt valmis, olid igasugused muutmised rasked. Seadefunktsioonid olid lukustatud, et teha rünnaku avastamine viirusetõrjele raskemaks. Ta keris näiliselt lõputut koodi edasi. Wagner komponeeris sümboleid, mis jooksid hüpnootilise mustrina üle ekraani. Ta peatus äkitselt ja suumis ühte jadasse sisse. Siis kummardus ta monitorile lähemale ja vedas sõrmeotstega üle märkidesarja. Siin see oli! Puhas hooletusviga. Ta nõjatus tagasi ja põrnitses pettunult lage. Ei ole mõtet end needa. Õigupoolest oli see ju hea. Ta oli leidnud vea. Nõela heinakuhjast. Mõistagi oli see puhas juhus, aga sellegipoolest. Ta sisenes vigasesse koodistringi ja vahetas kaks viimast numbrit omavahel.
Mona oli valmis. Samir mälus aeglaselt šokolaadi ja mõtiskles oma töö üle. Pikkade kuude vaev oli läbi. Nüüd jäi üle vaid laadida uss TBI võrgustikku. Failide abil, mis ta Nice’is oli kopeerinud, oli seda lihtne teha. Pärast pangasüsteemi sisenemist pidi uss hakkama paljunema ja just nagu elusolend levima edasi kõikidesse sellega ühendatud võrkudesse. Kui aeg on käes, aktiveerib Samir viiruse käsitsi interneti kaudu.
Ta viskas šokolaadipaberi põrandale ja pühkis sõrmed pükstesse puhtaks. Seejärel liikus mööda arvutivõrku üles ja avas failiserveri. Seal asusid TBI failid teabega panga tulemüüride ja olemasoleva viirusetõrje kohta. Tal kulus kümme minutit, et murda läbi tulemüüri pordi sisse ja uss injitseerida. Samir saatis lühikese sõnumi Ahmadile ja sulges siis arvuti. Kui ventilaator peatus, täitis vaikus suure saali.
Läppunud hais oli talle liiast ja ta ronis taas kord redelist üles. Päike oli taevas laskunud madalamale ja õhk oli jahedam. Jõuk istus endiselt vahimaja kõrval. Ta läks nende juurde ja noogutas Mombale.
„C’est fini … Valmis.“
Momba naeratas.
„Good. Good.“
Üks meestest pakkus Samirile Pepsit, kuid too raputas pead.
„I’m going down to the ocean.“
Momba pilk oli algul kahtlustav, kuid siis naeratas ta oma hambutut naeratust.
„I come.“
Samir noogutas ja hakkas minema piirdeaia suunas. Momba järgnes talle tihedalt kannul. Külateele jõudnud, astus ta Samiri kõrvale ja koos liikusid nad alla vee poole. Maapind oli täis auke ja lõhesid. Igal pool vedeles kilekotte, plastpudeleid ja muud prahti. Alatasa sõitsid neist mööda mopeedid, mõlkis autod ja roostes jalgrattad. Teeäärsed majad olid valged punaste katustega. Värvikirevad rõivad rippusid pesunööridel ja ta nägi salkadena lapsi, kes mängisid jalgpalli või hüppasid hüppenööriga. Tumepruunide telefonipostide rida kulges vee suunas. Lõdvalt rippuvad juhtmed ulatusid maani. Hakkas hämarduma. Õhku täitis mere, kalade, puupliitide, grillitud liha ja heitgaaside lõhn.
Siin Berberas oli midagi, mis teda veetles. Midagi sellist, mis tema närtsinud hingega haakus. Ta ei osanud täpselt öelda, mis nimelt, kuid see koht lohutas teda mingil moel. Lootusetu koht annab lootusetule inimesele lootust.
Momba ümises midagi endamisi. Möödujad pöörasid temalt pilgu ära. Ta kandis seljal jätkuvalt automaati. Tee pööras mere poole ja nende ees avanes rand. Liiv oli hallikaspruun ja jämedateraline. Samir võttis sandaalid jalast ja astus lainete poole, mis pideva kohinaga randusid. Sada viiskümmend meetrit rannast eemal paistis suur tanklaev nagu rannikule kinni jäänud vaal. Hiiglaslik murtud selgrooga korjus. Momba osutas tankeri suunas.
„Bombs. In the war.“
Samir noogutas. Liiv oli niiske ja jahe. Pimedus saabus kähku. Rannaäärsetes elumajades süttisid tuled. Momba sai ilmselt aru, et Samir tahab olla üksi, sest ta eemaldus ja läks vanameeste juurde, kes seisid kobaras ja ajasid valjult juttu. Nood embasid teda südamlikult. Samir istus liivale ja vaatas merele. Ta pilk uuris musta horisonti kaugel teisel pool vrakki. Punase mere väravad. Nüüd oli juba peaaegu täiesti pime. Ta ei näinud enam laineid, kuid kuulis kohinat, kui need kaldale lähenesid, ja nägi ähmaselt valget vahtu.
Esimene etapp oli läbi, ta oli jõudnud sammukese sihile lähemale. Kuid tähtsaid ülesandeid oli ikka veel ees. Enne järgmist etappi pidi rühm taas kogunema. Kui Ahmad Waizylt saadud lühike instruktaaž välja arvata, ei olnud ta neist midagi kuulnud. Järgmises etapis osalevad märtrid. Pommimehed-enesetapjad.
Öö langetas Samiri kohale fantastilise sätendavate tähtedega taeva. See peegeldus mustas vees ja niiviisi liiva sees istudes ei saanud ta enam aru, mis on üleval, mis all. Ta hõljus läbi universumi nagu koer Laika. Väike ettur kellegi teise mängus, kobamisi liikumas läbi öö üksildase lõpu poole. Koer tiirles ümber oma maailma. Muudkui ringi ja ringi. Kaks tuhat viissada tiiru, enne kui kapsel atmosfääris hävis. Samir lamas vaikselt selili tohutu suure sätendavate aukudega kardina all – või kohal. Homme lahkub ta Somaaliast.
JERUUSALEMM, IISRAEL
Sinon heitis pilgu oma käekellale. Ta oli täna heas vormis. Kui ta niisugust tempot hoida suudab, siis purustab ta oma rekordi. Ta tõusis jalgrattapedaalidel püsti, vahetas käike ja lengerdas Bianchiga kord ühele, kord teisele poole, et järsul tõusul mitte hoogu kaotada. Süsinikkomposiidist jalgratas oli spetsiaalselt tema jaoks valmistatud ja kaalus kõigest kuus ja pool kilo. Iga päev tegi ta rattaga ringi, mõnel päeval ka kaks. Looklev Ruba el-Adawiya viis ta Oliivimäe tippu püha linna serval. Ta oli oma viiekümnekilomeetrise rattatiiruga parajasti poole peal.
Viimased päevad olid olnud sündmusterohked. Kõik hakkas peale sellest, et 8200 püüdis kinni kumu potentsiaalsest viiruserünnakust. Jakob Nachman oli tubli, Ahmad Waizy ettevaatamatu. Seejärel oli Mossadi tibi Rachel Papo Dubais komistanud Ariel al-Fattali nime otsa. See naine tundus olevat väga eriline agent. Sinon oli büroos maad kuulanud, et temast rohkem teada saada. Papo oli sündinud Sderotis. Tema vanemad surid varakult. Sõjaväes sai temast snaiper, teise intifada ajal võitles ta Gazas ja Liibanonis. Levisid ka kuuldused, et ta oli imbunud Al-Qaidasse ja saanud koolituse ühes nende treeninglaagris Põhja-Afganistanis. Ta oli Mossadi juhi Meir Pardo kaitse all ja tegutses juba mõni aasta üksuses 101. Rachel Papo oli saatan. Hatt, käed oma vendade verest verised. Ta tuleb nülgida enne, kui operatsioon Mona lõpule jõuab. Ta tuleb ühel või teisel viisil kätte saada.
Sinoni
