järgi otsustades oli proua noorem, kui Laurent algul oli arvanud. Ta oletas, et nii umbes viiskümmend.
„Kas madame peab silma jumala kümmet käsku Moosesele?“
„Oh ei, sugugi mitte ainult Moosesele. Meile kõigile!“
Laurent nägi, kuidas veel üks mürsk puult lendu tõusis ja valget Renault’d tabas.
„Teil on täiesti õigus. Jumala käsud on meie kõigi jaoks. Ma sooviksin madame’ile esitada küsimuse. See puudutab mõistagi eilset päeva.“
„Taevaisa ei andnud meile kümmet tuhandet käsku, eks? Siis oleks ehk olnud raske nende järgi elada. Ta andis meile kümme. Vaid kümme. Mispärast nii vähe? Sellepärast et rohkem ei olnud vaja. Ja sellepärast et ta teadis, et tema alandlikel teenritel maa peal on ajumaht piiratud. Ainult kümme, et need meile meelde jääksid. Aga nüüd … viies … Viienda vastu eksiti otse minu ukse ees.“
Torust kostis krabinat. Laurent arvas end kuulvat, kuidas naine sigareti süütas.
„Madame peab silmas viiendat käsku – sa ei pea mitte tapma?“
„Aga nad lasksid ta maha. Ühe jumala lastest. Otse minu ukse ees.“
Kas see oli nuuksumine, mis telefonist kostis? Laurent köhatas.
„Enne seda käis konstaabel Balzac teie juures. Kas oli nii?“
„Ta oli väga viisakas. Rahulik ja kindel. Stiilne mees, kellele meeldib tema töö. See on tähtis töö. Te teete kõik head tööd, ma tahan, et te seda teaksite. Praegu ei ole politseinikel kerge. Mõelda, kui palju on igasuguseid mustanahalisi sisserännanuid, perversseid homosid ja narkouimas kerjuseid. Kui palju korrumpeerunud poliitikuid ja aidsihaigeid lapsi. Te teete head tööd.“
„Tänan, madame. Kui te konstaabel Balzaciga kohtusite, panite ehk juhtumisi tähele, kas ta tegi märkmikusse üleskirjutusi?“
„Märkmikusse? Ei, seda ma küll ei näinud.“
Laurent tundis pettumust.
„Kas olete kindel?“
„Ma olen kindel, et tal ei olnud märkmikku käes. Ja seda märkmikku, mille mina talle andsin, ei saanud ta kasutada, see oli üleni täis kritseldatud.“
Laurent tõusis plasttoolilt püsti.
„Kas te andsite talle märkmiku?“
„Vaene mees. Kui kena ta välja nägi. Sekund varem oli ta siin minu esikus ja sekund hiljem trepikojas surnud.“
„Madame, ma kordan küsimust. Kas Balzac sai teilt märkmiku?“
„Ärge tõstke häält nii valjuks. Ta sai minult märkmiku.“
„Palun vabandust. Sel juhul ma küsiksin, kust madame selle märkmiku sai? Ehk oli see teie märkmik?“
„Ei, kas teate mis. Mina ei ole mingi sirgeldaja. See oli seotud nende mustanahalistega. Nendega, kes konstaabli maha lasksid.“
„Kust te seda teate?“
Naine puhus suitsu välja. Heli oli eksimatult äratuntav.
„Sellepärast et ma leidsin selle kohe pärast seda, kui need mustad välja läksid. Keegi neist pillas selle maha. Ma tean, et varem märkmikku seal ei olnud, ja kui pärast prügi läksin viima, leidsin selle trepilt.“
Uskumatu. Üks ja sama märkmik on samast kohast kaks korda leitud.
„Tänan, kulla madame. Te olite suureks abiks.“
„Olin või? Noh, siis on hästi. Olge vaid ettevaatlikud. Kuulake issandat, et te eksiteele ei satuks.“
Laurent lõpetas kõne. Ta seisis veidi aega vaikselt ja põrnitses märkmikku. Lehed lendlesid tuule käes. Rida rea järel mõistetamatuid märke. Tervete lehekülgede kaupa.
STOCKHOLM, ROOTSI
Mõlemad magasid sügavalt. Eric, nagu alati – kõhuli, nägu patja mattunud. Hanna selili, käed külgedele välja sirutatud. Naise silmalaud värelesid ja sõrmeotsad võbisesid.
Naine rändas avaral maastikul. Kullavärvilisel. Taevas oli punane. Ta käis alasti. Tema jalad vajusid kuldsesse liiva. Ta ei tundnud sooja ega külma. Tuult ei olnud. Kuhu ta läks või kust ta tuli? Ei puid, ei mägesid, ei mingeid kontuure. Vaid liiv ja sirge horisont igal pool. Ta ei olnud siin kunagi varem olnud. Samas tundus vaade olevat tuttav. Sellel kohal oli oma ajalugu. Miljoneid aastaid vanad traditsioonid. Hoolimata tõsiasjast, et seal ei olnud mitte midagi peale liiva ja taeva, oli tunda väärikust, oli tunda tarkust. Siit oli kõik saanud alguse. See oli ürgne algpunkt. Aisting oli täiesti selge. Just nagu oleks keegi või miski ootusrikkalt hinge kinni hoidnud.
Alastus tegi ta tuju rõõmsaks. Kas on kindel suund, kuhu tuleb minna, või on see täiesti ükskõik? Miski vilksatas punases päikesevalguses. Naine tõstis silmade varjuks käe ja kissitas horisondi suunas silmi. Ei midagi. Ta seisis vaikselt ja ootas. Jälle vilksatus. Kusagil eespool, liivas. Ta lisas sammu. Liiv ta jalge all oli peen nagu jahu. Ta püüdis pilku peegeldusel kinni hoida, kartes suunda kaotada. See oli kaugemal, kui ta arvas. Peenes liivas oli üha raskem käia. Ta läks edasi. Just siis, kui ta arvas, et on suuna kaotanud, märkas ta eset. See oli kell. Must vanaaegne äratuskell, poolenisti liiva sisse mattunud. Naine võttis selle üles ja puhus sillerdava liiva ära. Kell oli seisma jäänud. Ta pööras selle ümber ja nägi üleskeeramisvõtit. Miski sisimas hüüdis, et kella üleskeeramine on vale. Ta jäi kõhklema, käsi suurest võtmest kinni hoidmas. Ta vaatas ringi. Siis asus ta keerama. Tundus, nagu oleks tema käsi hakanud elama omaenese elu. Käsi muudkui keeras ja keeras. Ta vaatas oma sõrmi, just nagu ei oleks need enam tema omad. Siis tekkis tõrge. Võti ei liikunud enam. Ta ei tahtnud sellest lahti lasta, kuid tegu oli juba tehtud. Ta tundis, et miski sügaval kella sees oli ellu ärganud. Kui ta taas numbrilauda vaatas, olid osutid hakanud liikuma, kuid vales suunas. Järjest kiiremini pöörlesid need tagasi. Muudkui ringi ja ringi. Ta ei saanud pilku pöörlevatelt osutitelt lahti. Need käisid järjest kiiremini ringi. Naine tundis peapööritust. Midagi niisugust ei oleks tohtinud juhtuda. Nüüd ei saanud enam midagi olematuks teha.
Klaas purunes raginal. Ta vajus põlvili, kell tihedalt vastu keha surutud. Ta oli äkitselt meeleheitel. Ta tahtis kella kaitsta. Ta teadis, et see on tähtsam kui ükskõik mis muu. Lilla vedelik voolas üle ta käte. See oli kleepuv ja külm. Osutid kerisid aega tagasi. Siis kõlas luidete kohal kume kõmin. Naine pööras end ringi. Kaugel eemal oli punane taevas hakanud tumenema. Kell oli midagi vabaks päästnud. Midagi esile kutsunud. Ta laskis kella käest ja pistis jooksu.
Tume pilv oli ikka veel väga kaugel, aga ta tundis, kuidas see koht muutus. Liiv oli niiskem. See imes end tugevalt tema jalgade külge kinni ja ta pidi iga sammu jaoks neid liiva seest lahti rebima. Naine jooksis, komistas ja jooksis siis jälle. Tal ei olnud vaja selja taha vaadata, et teada saada, kas pimedus talle järele jõuab. Torm jälitas tema varju. Kugistas selle alla. Naine teadis, et maailm sureb. Mitte ainult see koht, kus tema oli, vaid ka kõik muu. Kõik hävib mustas rajus. Ta jalad vajusid järjest sügavamale niiskesse liiva. Ta kukkus. Kell lebas taas mullitavas lilla vedeliku loigus. Osutid pöörlesid halastamatult pragunenud klaasi taga. Kõuekõmin oli kõrvulukustav. Neljakäpukile toetudes tõstis ta alistunud pilgu taeva poole. Punane päike oli kadunud. Tema kohal ulgus tihe ja lõpmatu pimedus. Siis kadus tema
