luhtuda. Melah as-Dullah oli valinud märtrisurma. Õnneks. Samir Mustafil õnnestus Allahi kindla kaitse all pääseda. Nüüd oli rühm hajutatud. Kui ta Ahmadi teatest õigesti aru sai, viis Samir oma töö lõpule kusagil Aafrikas. Viirus on TBI arvutivõrku üles laaditud. Ei minutitki liiga vara, sest David oli ilmselt palunud abi FBI-lt. Kuidas ta võis teada, et jälgi tuleb otsida USA-st, see oli mõistatus. See võis olla ka puhas juhus, kuid FBI-l õnnestus identifitseerida Melah ja seejärel said nad kätte ka Samiri profiili. See ei olnud sugugi raske: moslemist arvutiviiruste ekspert, kes kaitses oma doktoritöö MIT-is ja läks kaotsi Liibanonis. FBI oli Mossadile saatnud tema kirjutiste kogu ja ajaleheartiklid. Pildid samuti. Ka Sinonil endal oli neist tema kirjutuslaual lebavas mapis koopia. Meiri jõuk oli kogu Lähis-Ida pahempidi pööranud, kuid Samir oli esialgu veel vabaduses. Nad ei leia teda mitte iialgi. Mitte senikaua, kuni teda peidab Ahmad.
Mobiil helises täpselt siis, kui ta lõõtsutades mäeharjale, Oliivimäe tippu jõudis. Ta pidurdas pahaselt ja tuli rattalt maha. Oru kohal hõljus kerge udu. Ühel pool avanes talle vaade vanalinnale ja Al-Aqsa mošee kuplitele. Teisel pool laiuvate avaruste taha jäi Jordaania. Sinon avas oma mobiili kaane. See oli tema assistent Sophia Francke, üks vähestest, kes teadis otsenumbrit. Sophia teatas erutatult, et finantsminister on otsustanud korraldada üleriigilise andmete varundamise. Midagi taolist ei ole veel kunagi juhtunud. Mitte kusagil maailmas. Sophia tõmbas hinge. Sinon kuulas ja vaatas üle viljaka oru. Algatus, mis oli ristitud projektiks Lehagen, heebrea keeles kaitse, nõudis aega. Kuid mitte keegi ei teadnud, kui palju neil aega on. Nüüd tahtis finantsminister teiste siseringkonna liikmetega kohtuda. Seepärast pidi Sinon võimalikult kiiresti Jeruusalemma ilmuma.
Ta lõpetas kõne ja raputas pead. Tal oli olnud juba üle kahe aasta sama assistent ja hoolimata korduvatest palvetest teda jalgrattasõidu ajal mitte segada, helistas naine jätkuvalt. Sinon vahetas SIM-kaardi ja saatis SMS-i Ahmadile, kus maailma otsas too parajasti ka ei viibinud. Seejärel hingas ta sügavalt sisse piiniate ja rosmariini lõhnast küllastunud õhku ja alustas sõitu järsust nõlvast alla. Allasõit oli alati tasu. Kõik takistused on ühesugused. Kõigepealt tuleb võidelda. Tõestada Allahile, et sa ei anna järele, ei paindu. Teda ei üllatanud, et Yuval Yatom otsustas hakata süsteemi varundama. See meede oli ühtviisi nii ennustatav kui ka kasutu. Nad alahindasid Monat. Viirus oli juba süsteemis sees. Projekt Lehagen oli täiesti tarbetu. Aga võib-olla tasub tal siiski sellega tegelda. Ei oleks ju paha, kui varundamine mõne päeva viibiks. See annaks Monale rohkem aega levida.
Tuul tuhises kõrvus. Miski ei meeldinud talle rohkem kui see. Ta teadis, et tee on kruusane, vastu võib tulla sõidukeid või jalgratas keti maha visata. Sellisel kiirusel tähendaks see lõppu. Insha’Allah.
Mona uss oli läbistanud TBI süsteemi ja tunginud sisse sadadesse ettemääratud serveritesse. Kell kuusteist ja kolmkümmend neli Palestiina aja järgi – samal ajal, kui viis aastat tagasi oli plahvatanud Qanas kobarpomm – avasid ussid oma digitaalse kesta ja päästsid Trooja hobuse kombel vabaks oma lasti, maailma kõige ohtlikuma arvutiviiruse. Mona esimene algoritm aktiveerus sügaval TBI aatomipommikindlas serverisaalis kahekümne meetri sügavusel maa all.
STOCKHOLM, ROOTSI
Eric tundis end uue inimesena. Ta käis üle mitme nädala esimest korda trennis ja istus oma tund aega aurusaunas. Seejärel ostis ta endale uued püksid ja pintsaku. Ta oli Östermalmi kaubakeskuses ringi uidanud ja kogunud kokku tänase õhtusöögi. Koju jõudnud, koristas ta korteri, tuulutas töötoa ja puhastas külmkapi. Praegu laulis maksimaalse hääletugevusega Pavarotti, laud oli kaetud ja küünlad süüdatud. Ta oli äsja kammkarbid grillpannile puistanud, kui kööki astus üllatunud näoilmega Hanna.
„Ja mis siin toimub? Shabes esmaspäeval?“
Eric viipas teatraalselt kaetud laua poole.
„Võta istet. Meil on pidu.“
Hanna istus ja heitis kingad jalast. Eric ulatas talle klaasi riislingit.
„Mispärast me pidu peame?“
„Sellepärast, et sa oled maailma kauneim naine. Ja et Mind Surf töötab.“
Naise nägu lõi särama.
„Siis ma saan aru, et pidu! Sa ei ole vist täna öösel üldse maganud. Ma käisin kella kolme ajal kempsus ja siis istusid sa arvuti taga.“
„Ma ei ole maganud jah. Aga sellest on savi, ma ei ole väsinud. Ja ma olen liiga heas tujus selleks, et aega magamisele raisata. Ma käisin täna trennis. Lausa imeline.“
Eric asetas Hanna taldrikule kolm teokarpi, valas need üle trühvliõliga ja asetas peale laimiviilu.
„Head isu!“
Hanna vaatas talle otsa ja naeratas.
„Kuidas sul endal läheb?“
Hanna rüüpas sõõmu veini.
„Mul ei ole juhtunud midagi erilist. Me uuendasime oma turvasüsteemi ja tegime mitmeid tavalisi kindlustusprotseduure. Aga ma ei ole Tel Avivist rohkem midagi kuulnud. Kõik see võis olla lihtsalt valehäire. Pärast tööd käisin korraks veel kogudusest läbi.“
Hanna tõstis teokarbi suhu.
„Maitsev. Kas sa marineerisid neid küüslauguga?“
„Retsept on ülisalajane. Kuidas uue rabi värbamine kogudusele edeneb?“
„See läks untsu. Sa oleksid pidanud meie koosolekul olema. Hullem kui kõige viletsam Woody Allen.“
Eric noogutas. Ta teadis täpselt, mida Hanna silmas pidas. Ta oli neil koosolekutel ise ka mõne korra käinud. Igaühel oli oma seisukoht ja siis võttis igaüks kõikide teiste seisukohtade kohta seisukoha.
„Mulle meeldis see naine New Yorgist. See, keda me sünagoogis kuulamas käisime.”
„Mulle samuti. Aga meie väikesel kogudusel on raske metropolidega konkureerida. Järgmisel nädalal kohtume kandidaadiga Eestist.“
Eric astus ahju juurde ja tõmbas välja plaadi gratineeritud homaare. Ta serveeris neid lisanditeta, vaid sidruniviiluga, ja istus siis uuesti naise vastu. Nende pilgud kohtusid.
„Hanna, see oli lausa uskumatu. Seda ei ole võimalik kirjeldada. Ma hõljusin õhus läbi omaenda arvuti. Läbi interneti. Kogu see värvikirevus. Pildid. Puhas maagia.“
Hanna naeratas.
„Mats Hagström astus mängu õigel ajal. Vaid mõni ööpäev enne suurt läbimurret.“
„Jah, kindlasti, nii võib öelda küll. Ta usaldab täielikult oma intuitsiooni, küllap ta sellepärast ongi nii edukas.“
Eric kummardus üle laua ja valas naisele veini juurde.
„Kas tead, mis täna magustoiduks on?“
Hanna ajas huuled prunti.
„Seks?“
„Nojah … Seks on kohvi kõrvale. Aga enne kohvi tuleb magustoit. Täna kannab magustoit nime Mind Surf.“
Hanna nõjatus tagasi ja hammustas huult.
„Kas ma pean … Ma tahan küll, aga … Sa tead ju küll, et mulle see mäkerdatud müts ei meeldi.“
„Ei mingeid ettekäändeid. Selle roaga
