on või mitte.”
“Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!” Risbiter näitas näpuga maantee poole.
“Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur.” Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut.
“Pea kinni! Hoi, sõbrad!” hüüdis Risbiter. Kaaslased lähenesid kiirelt ratsutades.
“See on kahtlane inimene,” seletas Risbiter.
“vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa võtma.”
Noor talupoeg silmitses uurivalt, aga ilma kõige vähema arguseta uhkeid ratsamehi, kelle seltsi ta nii ootamatul viisil oli sattunud.
“Kes sa oled?” küsis Delvig.
“Rootsi kuningas!” kostis võõras tõsiselt. Junkrud pidid vastu tahtmisi naeratama.
“Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda,” hoiatas Delvig.
“Kui ise teate, et ma talupoeg olen, miks te siis veel küsite?” ütles võõras õlgu kehitades.
“Mis seal palju loriseda!” hüüdis Risbiter kärsitult.
“Ma viskan talle silmuse kaela ja lasen teda enese järele traavida. Astu siia, talupoeg!”
Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigalt liikuda ei tahtnud, siis ajas junkur hobuse tema kõrvale ja katsus silmust ümber mehe kaela panna. Sel silmapilgul võttis talupoeg kepi hammaste vahele, sasis kahe kaega junkru puusade ümbere kinni, kiskus ta sadulast maha, surus enese ette põlvili, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selja paksu tamme vastu, tõmbas kepi sisse peidetud kaheteraga mõõga välja ja hüüdis.
“Ärge pange pahaks, junkrud, aga teiega kaasa ma ei tule!”
“Appi!” ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates põlvili küürutama oli jäänud. Kaaslased hoidsid tema hirmunud hobust kinni.
“Tõuse üles, vahva Risbiter,” ütles Delvig pilkavalt.
“Rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas.”
Risbiter tõstis pead ja piilus aralt ümberringi. Talupoega mitu sammu eemal puu vastu toetamas nähes, kargas krapsti! püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu.
“Ärge laske teda ära putkata! See on kardetav inimene, salakuulaja, venelane! Meie peame ta kaasa võtma, olgu elusalt või surnult!”
Ratsanikud piirasid talupoja sisse ja püüdsid teda oma pikkade mõõkadega haavata; ainult Delvig hoidus tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees oli aga imeosav vehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängeldes kõrvale juhtis. Natukese aja pärast lendas Risbiteri käest mõõk kõlisedes maha. Risbiter kiskus vandudes pika rauaga püstoli välja, aga ta oli viha pärast poolpime; pauk raksus küll, aga kuul läks märgist mööda.
“See inimene on kurat ise!” karjus Risbiter ja tõmbas teise püstoli välja. Seekord sihtis ta hoolega.
“Tohoo!” hüüdis korraga värske, hele hääl.
“Kas teil häbi ei ole, noorhärrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?” Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt veel mitu ratsanikku nähtavale. Neiu paled õhetasid kiirest sõidust, võib-olla ka häbist, ja ta silmad läikisid kentsakalt.
“Preili von Mönnikhusen!” hüüdsid junkrud ühest suust. Risbiter ei leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastades silmi.
“Hansul oli pisuke äpardus,” kostis Delvig tema eest.
“Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja verega maha pesta.”
“Teie kukkusite hobuse seljast maha!” naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delvigile meeleheitlikult silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg vaatasid korraga teineteisele otsa; rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui kalk uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja aupaklikkusega neiu kenal näol viibis. Vahepeal jõudsid vana von Mönnikhusen ja tema tosin ratsameest sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult.
“Mis siin on?” küsis vanamees lühidalt.
“Meie püüdsime vene salakuulaja kinni,” kostis Risbiter kähku.
“Salakuulaja!” kordas Agnes tahtmatult ja vaatas otsekui kahetsedes noore talupoja otsa. Ta pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks maailma peal. Sel noorel mehel oli nii aus, rõõmus ja julge nägu – kas see võis salakuulaja olla?
“Kes sa oled?” küsis Mönnikhusen talupoja käest.
“Vaba mees,” oli selle rahulik vastus.
“Mis su nimi on?”
“Gabriel.”
“Oled sa vene salakuulaja?”
“Salakuulajad ei rända lausa päeva ajal mööda maanteid.”
“Tema pelgus mind nähes tee pealt ära.” ütles Risbiter.
“Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mispärast pistsid sa minu eest putku, mispärast värisesid sa minu ees, talupoeg?”
“Ma ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees,” vastas Gabriel naeratades.
“Seda on ta näidanud, et ta nii kergesti ei värise,” ütles Delvig.
“sest ta mängis Risbiteriga vurrkanni, hakkas üksipäini meie, nelja ratsamehe, vastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.”
“Delvig valetab, ma ise pillasin mõõga kogemata,” vaidles Risbitet vastu.
“Tasa!” ütles vana Mönnikhusen.
“Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?” pööras ta ennast Gabrieli poole.
“Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?”
“Ma olen sõjamees,” vastas Gabriel.
“Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima.”
“Oled sa saksa mees?”
“Ma olen sakste keskel üles kasvanud.” Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Aga Agnes hakkas ta käsivarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis valjusti.
“Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima; kas sa tahad minu teenistusse astuda?”
“Mina ei astu kellegi teenistusse, keda ma ei tunne.” Mönnikhusen naeratas pilkavalt.
“Pean sulle oma nime nimetama? Hea küll, härra Gabriel, mina olen Kuimetsa pärishärra ja Liivi mõisameeste pealik Kaspar von Mönnikhusen. On sul nüüd rohkem
