kuninga” Magnuse asupaiga – Põltsamaa alevi kallale kippunud, kun.
“kuningat” ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks tehtud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma pani. Siis mind.
“sõja” nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.
Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud – ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!
Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende vankrite ümber aelesid, prassisid, lobisesid, ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seisvat, kes temale täis õllekannu nina alla pistis.
“Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuidas sa metsas neli junkrut hüppama panid.”
“Kas seesama oligi?” hüüti mitmest küljest.
“Seesama neh!” tõendas laia näoga sõjamees.
“Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuidas ta Risbiteri hobuse seljast pühkis. See nali on vähemasti vaadi õlle vääriline.”
“Paras Risbiterile!” hüüdsid hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua. Gabriel võttis pooltahtmatult ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist. Teda sunniti istuma ja näitama.
“mis mees ta on”.
“Tänasest päevast saadik oleme sõbrad, ole sa nii talupoeg kui tahes,” seletas üks sõjamees Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihtide vahele pigistades.
“Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase peaga junkrut ei salli. See on rumal jõmpsikas, kes enesest palju arvab. Nagu ei oleks temasuguseid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakkekaussi seal?” – Rääkija näitas näpuga ühe seltsilise peale, kes kõhuli maas lamas ja segaste silmadega Gabrieli otsa vahtis.
“See on krahvide järeltulija ja kannab ise krahvi nime. Sarnaseid on meil palju.”
“Anna juua, siis kingin sulle oma nime,” lällutas krahv. Mürisev naer kostis igal pool vastuseks.
“Hans Risbiter ei ole selle tiitli vääriline,” kõneles Gabrieli uus sõber edasi.
“Oma ülbuse, ihnuse ja häbematu nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et vana Mönnikhusen teda kaitseb ja temast koguni oma väimehe tahab teha. See lugu paneb iga ausa inimese vanduma. Kahju, et sina junkrut kõvemini ei pigistanud, kui ta su käte vahel oli! Oleksid sa tema kõvera kaela veel enne pulmi kahekorra keeranud – vaat' see oleks esimene nali olnud!”
“Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu,” seletas teine sõjamees.
“aga sestsaadik, kui Risbiter Põltsamaal vana Fahrensbachi vangi võttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on vanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.”
“Kas tunahomme on juba pulmad?” küsis Gabriel kohmetudes.
“Sellest poleks viga, sest nagu vanameest tuntakse, saavad pulmad vähemasti toredad olema, kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?”
“Mis näost rääkida!” ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe kenaduse kaasavara oli saanud.
“Nägu on jumala loodud nägu, aga see'p see on, et mees ise kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas, alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ühesõnaga – lurjus. Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!”
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidusõna Risbiteri kohta tema kõrvu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud oli selle aja kombel toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meiesuguseid inimesi küll vist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Viinakarikad ja õllekannud olid ühtepuhku liikumas, jutt ei vaikinud silmapilgukski. Delvig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi vastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga näha oli, et suurem osa kuulajatest pigem Delvigi kui teda uskusid; neid oli vähe, kes Risbiteri peale kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von Mönnikhuseni endale pidi saama.
Agnes oli mõttes ja vaatas sagedasti aknast välja õue, kust sõjameeste kära selgesti üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrval ja püüdis elava lobisemisega tema tähelepanu Delvigi juttudelt ja naljatamiselt ära pöörata, sai aga nii vähe vastuseid, et ta viimaks ise hoopis vaikis ja südametäiega end purju jõi. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes Agnese käsivarrest kinni ja talutas ta poolvägisi söögisaali kõrval olevasse kambrisse.
“Mis tembutamine see on?” algas ta siin raske keelega.
“Miks sa täna nii isemoodi oled? Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi – mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei armasta?”
“Ma ei tea isegi,” kostis Agnes mõtlikult.
“Mis jutt see nüüd jälle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki-kihlatud pruut! Sa pead mind armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast narrida, kas kuuled?” Viimased sõnad kõlasid nii ähvardavalt, et Agnes võõrastades üles vaatas.
“Teie olete joobnud, junkur,” ütles ta kergelt punastades.
“Laske mu käsi lahti!” Risbiter ei lasknud kätt mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette maha ja ütles nutuselt.
“Oh, ma olen üks õnnetu inimene, kõik on minu vastu! Anna andeks, pai kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täis, ma ei või seda enam kannatada. See pagana Delvig kihvtitab minu elu ära oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu rumal poiss, jänespüks, lorukapukas. Ütle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu peale luiskab?”
“Tänini ei uskunud ma seda mitte,” ütles Agnes tõsiselt.
“Ära usu teda, Agnes! Tema on minu peale hirmus kade ja püüab mind laimuga mustata. Kuidas võin mina, kes ma oma käega Dietrich
