ligemalt tundma õpib.”
“Ka siis mitte, kui sellest meesterahvast tema tulevane abikaasa peab saama?”
“Abielus on neil küllalt aega teineteist ligemalt tundma õppida.”
“Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?”
“Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted võtad?” hüüdis vana rüütel pead vangutades.
“Niisuguseid sõnu pole ma veel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku ei sünni? See on ju ometi minu asi sinule meest otsida, ja ma olen ühe leidnud, siis tähendab see, et teie väga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.”
“Kas sa siis Risbiterit tõesti nii hästi tunned?” küsis Agnes aralt, esimesi korda isa sõnades kahtlust tundes.
“Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime head sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ära teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu võlgu.”
“Aga mina ei ole temale mitte tänu võlgu,” pani Agnes julgesti vastu.
Vana rüütel sügas kitsikuses kõrvatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hea mõtte leidnud.
“Tont võtku mind, kui ma sellest kõigest aru saan! Mis need jutud tähendavad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?”
Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese kaes. Ta ei leidnud kohe vastust, vaid lõi kohe punastades silmad maha.
“Hahaa, ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe peale tusane oled,” naeris Mönnikhusen.
“Sa oleksid heameelega näinud, et ta teiste noorte meeste seas kõige tugevam ja osavam oleks olnud. Pai laps, ära üleliia kurvasta. Pisuke äpardus võib igaühega juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksid, kes korra sadulast maha on lennanud, siis ei saaks nad iialgi mehele.”
“Aga kui ma mehele ei tahagi minna?” ütles Agnes järsku. Mönnikhusen pahvatas suure häälega naerma.
“Sa ei tahagi mehele minna! Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arvasin sind teistest tütarlastest targema, otsekohesema olevat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasevad endid ju veel altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah ütlevad. Neitsilik häbi on hea ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.”
“Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida.” ütles Agnes uhkusega.
“Tühi jutt, sõnakõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda, aga siiamaani ei ole ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu kassikene palava pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südamel, muidugi mõni tühi asi. aga neitsilik häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke?”
Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke välkuma hakanud. Viimasele küsimusele kostis ta selge, kindla häälega.
“Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks.”
Isa vahtis pärani silmil tütre otsa. Ta teadis, et tütrel omajagu kindlat tahtmist võ.
“kangekaelsust” oli, millega ta, kui vaja, ka isa üle valitses, ja praegu oli Agnese nagu nii tõsine, tema pilk nii vali, et vahva rüütli süda rinnus silmapilguks värisema lõi.
“Mispärast?” küsis ta kohmetunult.
“Ma ei või seda seletada.” vastas Agnes mõtlikult ja lõi silmad maha.
Seda nähes tundis vana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütre ees kohe jälle kasvavat, aga naljatada ei julgenud ta siiski veel mitte, vaid arvas tõsist, isalikku manitsust vaja olevat.
“Agnes, Agnes, mis sul arus on?” ütles ta noomivalt.
“Sa nõuad täiesti võimatut asja ja ei tea isegi, mispärast sa seda nõuad! Mõtle ometi, mida see tähendab: pulmad on juba alanud, pidu valmistatud, võõrad kokku kutsutud – ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja kuulutama.
“Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tuleva aja peale edasi lükatud!” Mis ütleksid inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin ma siis veel vaadata? Ma oleksin ju igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru karta. Aga mõtle, mis sinust enesest arvama hakatakse!”
“Mis siis?” kogeles Agnes, keda isa aulised sõnad ja tõsine nägu kohe jälle araks tegid.
“Oh Agnes, sa ilmsüüta ingel!” õhkas Mönnikhusen südame põhjast.
“Kui vähe sa tunned veel meie kallist mõisnike seltsi, nende kurje mõtteid ja veel kurjemat keelepeksmist! Sarnane ettevaatamatu tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kohe sõjahädast ja kõigest viletsusest hoolimata tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse au on nii ütlemata õrn taim, et üheainsa kurja keele puutumine teda närtsima võib panna.”
“Kuidas võib see minu au külge puutuda, kui…”
“Kui pulmad pidamata jäävad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergesti meie au rikkumine käib, ja kui raskeks see mulle läheb sinule seda ära seletada! Igal sündmusel on oma põhjus, ja kui põhjust oma silmaga ei nähtud, siis hakatakse seda otsima ja arutama. Jäävad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtava põhjuseta pidamata, siis pääsevad jutud lahti.”
“Missugused jutud?” küsis Agnes järsku.
“Noh näiteks, nagu oleks sinu ja Risbiteri vahel keegi teine meesterahvas pugenud…”
“Keegi teine meesterahvas?” kordas Agnes kohkudes.
“Nüüd sa ehmatad isegi ära,” naeratas vana rüütel, südamepõhjas oma kordaläinud kavaluse üle rõõmustades.
“Ära sunni mind seda tumedat asja pikemalt seletama, see on mulle väga vastumeelt. Maailm on kuri ja mõtleb ligimesest heameelega kurja, liiati siis, kui see ligimene – noor naisterahvas on. Läheb pruutpaar ehk ka abielupaar enneaegu lahku, ilma et põhjused kõige maailma ees selged oleksid, siis langeb kahtlus ikka esmalt nõrgema poole peale, nagu oleks tema kuidagiviisi õigelt teelt kõrvale eksinud.”
“Seda ei pea keegi mõtlema!” ütles Agnes järsku pead tõstes uhkesti.
“Unusta minu palve ära, isa. Ma näen tõesti nüüd isegi, et rumal laps olin ja võimatut asja himustasin.”
“Olgu see sulle tulevikus õpetuseks,” lõpetas Mönnikhusen pühalikult ja andis tütre puhtale, valgele otsaesisele suud. Agnes läks jälle palkonile teiste naisterahvaste sekka, kes küsimustega ta peale tormasid, kus ta nii kaua on viibinud. Need küsimused tegid Agnesele tuska: külmavärinaga mõtles ta sellele, kuidas lugu veel siis oleks olnud, kui kõik need naisterahvad tema käest palju suurema ja tähtsama asja põhjusi oleksid pärima hakanud.
Ta vastas pealiskaudselt. Ta nägu oli kõrk ja külm. Kordagi ei eksinud ta pilk sinnapoole, kus Gabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge mehise kujuga kõigi naisterahvaste pilgud
